Kui minult aasta alguses uuriti, millist mängu ma sel aastal kõige rohkem ootan, siis nimekirja sirvides libises mu pilk Monster Hunter Stories 3: Twisted Reflectionist lihtsalt üle. Mu silmad jäid pidama hoopis Star Wars: Zero Companyl. Monster Hunter Stories 3 polnud mul algselt plaanis isegi mängida. Jaanuaris aga maandus see mu lauale ja… nüüd, olles sellesse maailma matnud kümneid ja kümneid tunde, pean tunnistama: see on minu selle aasta vaieldamatu lemmik. See mäng on igat sekundit väärt ja loodan südamest, et see nopib ka aasta mängu tiitli, sest ta on seda väärt.
See on kolmas osa Monster Hunter Stories JRPG-sarjast, kus sa ei ole lihtsalt mingi suvaline kollikütt vaid keegi, kes loob sidemeid koletistega, kasvatab neid ja võitleb nende kõrval. Siinkohal meenub kohe tegelane Hiccup multikast How to Train Your Dragon, eestikeelse pealkirjaga Kuidas taltsutada lohet. Ühesõnaga midagi üsna sarnast toimub ka siin.
Seekordne lugu tutvustab meile kahte kuningriiki, Azuria ja Vermeili, kelle omavahelised suhted pole just kõige paremad ja õhus on sõjahõngu, sest midagi veidrat on toimumas loodusega. Kõige selle keskel leitakse aga Rathalose (koletiseliik keda arvati olevat juba väljasurnud olevat) muna. Kõikide suureks õuduseks ilmub munast aga mitte üks, vaid lausa kaks Rathalost. Tarkade meeste sõnul, on kaksikute ilmumine aga väga halb märk ja… Mis siit edasi juhtuma hakkab, selle jätan teile endile avastada. Võin vaid kinnitada, et lugu on väga hea, mulle meeldis.
Aga lugu pole kaugeltki ainuke põhjus, miks Monster Hunter Stories 3 hea on.
Aga alustame algusest: character editor. Siin saad oma tegelast kujundada täpselt nii nagu sina soovid. Kui hiljem mängu käigus avastad, et sa pole siiski tulemusega rahul, siis saad oma tegelast laagris oleva kirstu kaudu kohendada. Sama kirstu kallal askeldades saab teha ka muid vahvaid asju. Näiteks saad seal hallata ka kaaslaste kostüüme. Valikut on omajagu, mõnel tegelasel vähem, teisel rohkem. Näiteks sinu kassile on nunnusid ja printsessile seksikaid kostüüme, mille vahel valida, päris kenake ports.
Need kes arvutil mängivad, siis neile soovitan kohe pult kapist välja otsida ja puldiga mängida, sest klaviatuuri ja hiirega on seda mängu ikka kohutavalt ebamugav mängida. Võite videost vaadata, kuidas ma hiirt ja nuppe kasutades kohati hädas olen. Hiljem tõin teisest toast Xboxi puldi ja oi kui mõnus oli sellega mängida, pulti kasutades kolliga maailmas ringi liikuda.
Kui oled eelmisi Monster Hunter Stories mänge mänginud, siis lahingusüsteem ilmselt tundub sulle kodune. Jahid koletisi koos oma kaaslaste ja kollidega ning kasutusel on klassikaline paber-kivi-käärid mehhaanika. Lisaks on mängus kuus erinevat relvatüüpi, mis töötavad erinevate kehaosade vastu paremini. Loomulikult ei saa üle ega ümber ka elementidest, mis mängu edenedes üha rohkem rolli mängivad.
Kõigele lisaks on olemas Wyvernsoul Gauge. Ma ei teagi kuidas seda eesti keeles nimetada, sisuliselt on tegemist koletise “võitlusvaimuga”, mille hävitamisel avaneb võimalus koos kaaslastega kollile üks suuremat sorti kambakas teha. Ühesõnaga taktikaid on siin omajagu kasutada.
Loomulikult ei ole mitte kõik kollid pehmod, kellele võib lihtsalt nuiaga pähe virutada ja edasi trampida. Maailmas leiduvad Feral kollid võivad vahel parajateks pähkliteks osutuda, eriti kui sa valesid kehaosi peksad ja nad raevu satuvad.
Aga nagu ma eespool juba mainisin, siis sa ei ole siin mängus mingi suvaline kollikütt. Lisaks koletiste küttimisele, varastad sa nende pesadest mune, uute koletiste kasvatamisega ja ökosüsteemide taastamisega, lastes üles kasvatatud koletised loodusesse tagasi. Mida rohkem sa sellega tegeled, seda paremaks muutuvad piirkonna koletised ja nende geneetika. Läbi erinevate mutatsioonide võib tekkida täiesti uusi koletiste variante. Ja see osa on vahepeal päris vahva ja sõltuvust tekitav.
Välja arvatud koletiste pesadest munade varastamine. See muutus kiirelt tüütuks, üksluiseks. Mistõttu, igas maailmas pärast esimest ringi tavalistes pesades, hakkasin ma tavalisi pesasid ignoreerima ja munade jahile läksin vaid siis kui tee peale sattus mõni kuldne või teemantpesa.
Seakari ma ütlen noh…
Loomulikult pole siin mängus kõik ideaalne. Olgu nende munadega, mis on, aga need sead… See põgenenud seakari on vist kõige tüütum asi üldse siin mängus. Kuigi sa saad üsna mängu alguses omale lahti lukustatud lisa, mille peale põgenenud sea peale saad hoiatuse, et kusagil on siga läheduses, ei aita seegi eriti nende sigade otsimisele kaasa. Sulle antakse ruigamisega teada, et kusagil on järjekordne siga läheduses, aga kus, mis suunas, selle kohta ei ühtegi viidet. Mis kõige hullem, need sead ei ole nähtaval, nad on kusagil maa sees ja sealt maa seest ronivad nad välja sisuliselt alles siis, kui sa neile peaaegu pähe astud. Mõttetult palju aega kulub selle seakarja otsimisele. Olgu, iseenesest pole otseselt midagi katki, kui sa neid ignoreerid, aga, kurat mingi siga ruigab läheduses ja mingi totakas ülesanne on raamatus, mis ootab täitmist.
Lisaks selle seakarja otsimisele on mängus ka põrsaralli. See oleks võinud ka olemata olla, aga olgu, saan aru, et kõrvalloos on sellel oma koht olemas. Aga selle põrsaralliga on mul kahtlane tunne, et see on kummipaela ralli. Kui sa hästi jooksed oma koletisega, siis ega põrsas ei jää sinust sammugi maha, kogu aeg hingab kuklasse. Ühe sellise põrsaralli ajal aga läks mul rajal korralikult untsu ja hakkasin juab ropendama, et pean hakkama seda rallit uuesti tegema, sest põrsas on selle rajalt kõrvale lendamisega nüüd kaugele minema jooksnud, aga võta näpust, juba hetke pärast, järgmises kurvis jõudsin põrsale järele. Ootas teine vist mind? Ja põrsaralli võis samas tempos jätkuda, põrsas tihedalt kannul jälle. Ühesõnaga mul on tunne, et tegelikult pole seda põrsarallit võimalik kaotada.
Viriseda tahaks veidi ka tühjade lineaarsete koridoride üle. Kuigi üldpildis on tegemist avatud maailmaga, leidub siin mitmeid lineaarseid koridore, mis pahatihti on lihtsalt tühjad. Lihtsalt jalutad koridori ühest otsast teise ja kõik.
Ahjaa, peakokast kassi selles mängus pole. Sel korral teeb süüa sulle printsess isiklikult, keda kassid siis abistavad. Muuseas, sinu kassteenri arvates pole see toit, mida printsess valmistab, mitte alati söödav kraam. Michelini tasemeni jõudmiseni on rinnakal printsessil veel omajagu praktiseerida.
Rääkides rindadest, siis nii mõnigi vahestseen võtab muigama. Päris mitmes stseenis on võetud printsessi rääkimise ajal fookus printsessi rinnapartiile.
Aga rääkides suurusest… Siis Monster Hunter Stories 3 ei tulnud siia mütsiga lööma. Mängulugu on vähemalt 50 tundi ja kui sa soovid kogu maailma avastada, kõiki kaaslaste lugusid ja kõrvalmissioone teha, siis alla 100 tunni pole siin mõtet isegi mitte rääkida. Ja ütlen siinkohal kohe ära, et sa tahad kaaslaste lood kõik läbi teha, sest sealt saab omale ja kaaslastele päris kasulikke boonuseid. Kahjuks on kõrvalmissioonid üsna korduvad ja üksluised ja sellest on tõsiselt kahju, oleks saanud paremini teha.
Monster Hunter Stories 3: Twisted Reflection on üks parimaid JRPG-sid, mida ma viimastel aastatel mänginud olen. See on ilus, väga hea looga, suure maailmaga, mida on lõbus avastada, ning lahingud on piisavalt nutikad, et sind mõtlema sundida. Jah, mõni kõrvaltegevus on tüütum, aga need on väikesed asjad suures pildis.
Kui sulle meeldivad JRPG-d ja koletised, siis ma ütlen täiesti ausalt: osta see mäng, hea mäng on.
Lapsevanematele: “Monster Hunter Stories 3: Twisted Reflection” on PEGI reitingusüsteemi kohasel soovitatav alates 12. eluaastast. Siinkohal tasub aga silmas pidada, et võrreldes varasemate Monster Hunter mängudega on Twisted Reflectioni toon veidi rohkem täiskasvanulikumale publikule. Käsitletakse sõjateemasid, poliitkat ja vahestseenides on võetud fookus rinnapartiile.
