Aasta 2014 alguses said ühel ilusal päeval kokku kaks mänguarendajat, Mark Pacini (Armature Studio) ja Keiji Inafune (Comcept), kes otsustasid koos ühe mängu valmis meisterdada. Inafune pakkus Pacinile välja, et Armature Studio teeb Metroid stiilis osa ja vastutab ühtlasi mängu tehnilise poole eest. Comcept aga teeb mängu teise poole Mega Man stiilis ning vastutab mängumaailma ja tegelaste poole eest. Kogu mängu lugu otsustati anda kirjutada Joseph Staten’ile (Microsoft Studios), kes Inafune idee järgi kiirelt ühe lihtsa loo kokku pani. 14 kuud hiljem võiski mängu arendus pihta hakata. Ning septembris 2016 jõudiski müügile ReCore nimeline mäng, segu Metroidist ja Mega Man’ist. Ilmselt umbes nii see asi neil käis.
Mängija leiab end noore Joule Adams’i rollis, kes Far Eden nimelisel planeedil pärast paari sajandit kestnud külmutus-und üles ärkab ja avastab et mitte kõik pole vahepeal plaanipäraselt läinud. Koos oma Corebot kaaslase Mackiga, üritab Joule välja selgitada mis valesti läks. Oma teekonnal kohtub ta sõbralike robotkaaslastega, kes aitavad tal loosse selgust tuua ja vaenulikke roboteid alistada.
ReCore esimesed mängutunnid on huvitavad ja mängulugu on paljulubav, täites oma eesmärki, pannes sind maailma ja selles leiduvaid koopaid uurima. Kuid mida rohkem sa mängid seda rohkem tekib tunne, et midagi on selle mängu loomise käigus väga valesti läinud. Juba mängu esmakordne käima panek võtab kokku umbes kolm minutit. Mängus olevad laadimisajad on küll väiksemad, kuid võtavad tüütult kaua aega ka need. Sel ajal võib vahepeal “vett välja laskmas” käia või köögis omale mõne võileiva valmistada. Aga laadimisajad ei ole ainukesed asjad mis mängus häirivad. Tehnilisi probleeme leiab mängus ka teisi, alustades väiksemate graafiliste viperustega, kuni suuremate probleemideni välja, kus mõne koopa osa asemel laiutab suur graafiline auk, kuhu astudes lõpmatusse kukud. Või siis satud mõne glitchi otsa kus peale surma saamist paigutatakse sind tühja koha peale kus saad end siis korduvalt surnuks kukkuda. Või paigutatakse sind hoopis laserkiirte vahele tõmblema või kohta kus koheselt elektripalliga vastu nägemist saad. Mida mäng edasi, seda rohkem selliste probleemide otsa satud.
Hoolimata tehnilistest probleemidest on esimene pool mängust siiski nauditav, maailma avastamine ja lahingute pidamine oli huvitav ja mängulugu omapärane. Üle saab ka mõnedest tobedatest hüppa siia sinna koobastest, sest neid võib vabalt vältida. Aga siis jõuad tornini ja igasugune mängulõbu on nagu käega pühitud. Korrus korrus haaval tuleb sul sooritada ebavajalikke jaburaid hüppeid – see osa mängust on siis Mega Man stiilis. Vahepeal tuleb võidelda areenidel ka vaenlaste vastu, kellest jagusaamiseks oleks hea kui oled level 25-30. Juhul kui ei ole siis on targem vahepeal tornist väljas käia ning ennast ja oma corebotte veidi leveldada. Torni jõudes kaob ka mängulugu olematusse ja nii sa siis tegeledki korrus korruse haaval ühe ääretult nüri tegevusega. Võimalik, et masohhistlike kalduvustega mängurile võib see torni osa meeldida, mulle ei meeldinud. Kogu mäng olekski võinud läbi saada torni saabumisega ja lõbukollile pasunasse andmisega, need mõttetud tornilevelid oleksid võinud minu poolest olemata olnud. Sel puhul oleks see mäng minult ka palju parema hinnangu saanud. Igatahes tean ma tulevikus nüüd neid mänge vältida kus Keiji Inafune, või tema mängustuudio Comcept arendamisel kaasa lööb.
Kokkuvõtteks ütlen, et kui sa oled suur Mega Man mängude fänn, siis tasub seda mängu kindlasti proovida, Mängu lõpp ja osa koopaid on just sinule loodud. Kui sa aga pole masohhistlike kalduvustega ja väldid selliseid üksluiseid platvormilt platvormile hüppamisi, ning ei taha ennast seaks vihastada kui mõni hüpe untsu läheb ja sind seepeale kõikvõimalike glitchidega kostitatakse, siis hoia sellest mängust eemale. Hinde andmisel annaks mängu esimesele poolele neli ja pool punkti, kuid mängu teine pool koos oma glitchidega saab minult 1 punkti, mistõttu kokku saab see mäng minult ainult kaks ja pool punkti.
Lapsevanematele:
PEGI süsteemi järgi sobib mäng alates 12 eluaastast ja sisaldab vägivalda. Tegelikult sobib see mäng ka noorematele. Minu 8 aastane poeg mängis rõõmuga seda mängu ja aitas hiljem ka mind, mängu keerulisemates kohtades, kui ma peale korduvaid ebaõnnestumisi ja tobedaid glitche mängu peale vihastasin. Vägivalda on mängus siis niipalju, et tuleb hävitada halvale teele läinud roboteid. Sellega kogu vägivald mängus ka piirdub. Kindlasti mitte vägivaldsem kui Minecraft või Plants vs Zombies mängud, nii et võin julgelt soovitada.
| Platvorm(id): PC, Xbox One Ilmus: 16 september 2016 Arendaja: Armature Studio, comcept Levitaja: Microsoft Game Studios Ülevaade tehtud: Xbox One |
 |
Mängu saab osta siit:
