Parappa the Rapperi nimeline muusika/rütmimäng ilmus esimest korda avalikkuse ette 1996. aastal Jaapanis ning 1997. aastal mujal maailmas. Ta võlus oma lihtsa „2D-tegelased 3D-maailmas“ graafikastiiliga paljusid ning tema idee oli iseenesest ju lihtne: mängija eesmärgiks on juhtida nimitegelane läbi kuue taseme/ülesande, kus edu saavutatakse räppimise teel. Parappa on koer, kes armastab lillekest nimega Sunny. Viimase südame võitmise teel tõmbab Parappa motti maha Joe Chini nimeline rikkurlõu(a)koer ning Parappa hangib endale juhiloa, sõidab puruks papsi auto ning lömastab Sunny sünnipäevatordi. Kõikide möödalaskmiste järel hakkavad Parappat juhendama erinevad räpiõpetajad, kes laovad ekraanile riime, mida järgides tuleb nupuvajutustega Parappa räppima panna. Räpioskusi näitab „U rappin’“ näidik, mis kõigub vahemikus Cool-Good-Bad-Awful. Räpid hästi ja hoiad rütmi, saad laulust läbi. Paned mööda? Alusta laulu otsast peale.
Helitaust, mis mängu jaoks loodud on, on ühtaegu fantastiline ja samas üliärritav. Miks? Nimelt on tõenäoline, et pead mingit lugu väga palju kordi kuulama. Parappa the Rapper on mäng, mis karistab mängijat selle eest, et ta ei tea, kuidas mängu mängida. Nupuvajutustel puudub ekraanil igasugune tagasiside. Mängija ei tea, kas ta vajutab nuppu liiga kiiresti või aeglaselt, ta lihtsalt räpib mängu arvates halvasti ja peab laulu otsast peale alustama. Asja ei tee paremaks ka märgatav viive nupuvajutuse ja teleris toimuva vahel, kuid sellega annab harjuda/seda helisüsteemi kalibreerides korrigeerida. Seega on Parappa raske ja lühike mäng. Kuus missiooni, mis on hirmkeerulised ja ärritavad. Sulle meeldib tund aega reggae-konna joigumist kuulata? Tore, sest nii juhtub ilmselt nii mõnegi mängijaga. Kui ma juba kümnendat korda sama ülesannet tegema hakkasin ja samal ajal habemesse vandesõnu pomisesin, ütles mu viieaastane poja kõrval vaikselt: “Issi, pane see tüütu mäng kinni.”
Graafika on taas korraga ilus ja kole. Tegelased ja maailmad on tänapäeva toodud kogu oma värvilises mängulisuses. Kõik on räppides sujuv ning kui sa parajasti ise ei mängi, suudad märgata kõiki pisikesi detaile ja olukordade muutumisi laulude taustategevuses. Mis siis kole on? Miskipärast arvati, et on hea idee jätta vahevideod täpselt sama karvaseks, nagu nad PS1 peal olid. Keegi oleks nagu PS1 materjali salvestanud ja selle otse Remastered mängu toppinud. No üldse ei sobi.
On mänge, mis aeguvad suurepäraselt. Twisted Metal 2, Warcraft 2, Syphon Filter, Crash Bandicoot, Super Mario Bros ja nii edasi. Need on mängud, mida ma mäletan läbi roosade prillide ja kui ma neid tänapäeval mängin, naudin neid ikka sama palju kui siis, kui rohi veel rohelisem oli. Parappa the Rapper ei ole kahjuks üks neist mängudest. Miskil põhjusel arvati, et oleks äge just Parappast 20 aastat pärast esmailmumist tänapäevastatud graafikaga mäng teha, kuid mängitavust ei parandatud kuidagi. Lõpptulemus kõditab küll nostalgiameeli, kuid on mänguna päris kasutu. Parappa, vabandust, kuid ma ei usu, et sa hakkama saad.
| Platvorm(id): PS4 Ilmus: 4. aprill 2017 Arendaja: NanaOn-Sha Levitaja: Sony Computer Entertainment Ülevaade tehtud: PlayStation 4 Pro |
 |
Mängu saab osta siit:
