Mulle meeldib showmaadlus. Jah, kogu see seebikalaadne lugu on seal ette kirjutatud, kuid mulle on alati meeldinud neid tegelasi jälgida ning rivaalitsemistele kaasa elada. Seepärast olen hooti nautinud ka maadlusmänge. Minu mänguseadeldistes on külas käinud SNESi mängud, kui maadlusliiga veel WWF’i nime kandis, PlayStation 1 WCW Nitro ja Thunderi üllitised ja superäge Smackdown! 2: Know Your Role, PlayStation 2 Fire Pro Wrestling, GameCube’i Day of Reckoning-sari ning lõpuks ka PlayStation 4/Xbox One’i WWE 2K mängud, mille viimaseks, kõige valjemaks ja säravamaks eksemplariks on WWE 2K18. Kahjuks see mäng ainult valju lärmi ja säraga piirdubki.
WWE 2K18 jätkab 2K senist joont, et nende maadlusmäng peab olema selle meelelahutusharu realistlik taasesitus. Igal aastal tehakse WWE superstaare aina loomutruumateks, animatsioone sujuvamaks ja valikus olevate maadlejate arvu aina suuremaks. Kahjuks pole klantsist ja glamuurist väga kasu, kui mäng kehvakene on. Nimelt ei saa WWE 2K kohe kuidagi paika matši voolavust. Liikumine on aeglane ja robotlik ning maadlejaid „imetakse“ ühest sujuvast animatsioonist teise. Eriti ilmne on see arvuti poolt juhitud vastastega kaklemisel, sest nemad üritavad veel eriti täpselt mingeid ette antud „juhtnööre“ järgida.
Aga see selleks. Erinevaid võimalusi mehi ja naisi loopida on tegelikult palju, alustades erinevatest matšitüüpidest, kus olenevalt valikutest saab sel aastal osaleda kuni 8 tegelast korraga. Pakkumisel on tavapärane üks-ühele mõõduvõtt, tag team paarivõitlus, relvadega lammutamine, redelimatš ja kogu muu kraam, mida WWE saadetes näha saab. Saad mängida üksikuid matše, teha MyPlayeris karjääri või kontrollida tervet WWE saadete rodu WWE Universe’i all. Netis saab ka madistada.
MyPlayer on see, mida 2K loodab, et kõik mängivad. Selle alguses lood endale ise tegelase ja hakkad teda ajapikku paremaks treenima, talle ägedamaid kostüüme ostma ja norima tüli endast suuremate ja karvasemate sellidega. Treenimine ja kostüümide lahti lukustamine käib otse loomulikult läbi „üllatusmunade“ ehk nännikastide. Neid ostad sa mängu sees kogutava virtuaalraha eest ning seda raha on alati vähe. Pärisraha eest seda juurde osta ei saa. Õnneks.
Oma tegelasega saad igal pool ringi liikuda ja teiste maadlejatega suhelda ning seda tuleb teha, sest mäng pakub sulle loo edasi arendamiseks kahte suunda: Company Man ehk McMahonite tallalakkuja või Fan Favorite ehk Daniel Bryani sarnane publiku lemmik. Erinevad promod ja kulisside taga teiste tegelastega lobisemine peaks andma sulle rohkem valikuid, kuid kahjuks on igasugune ringiliikumine nii aeglane ja dialoogivalikud nii mõttetud, et tahaks juba ruttu niisama areenile teisi pikali lajatama pääseda. Ma sooviks, et MyPlayer mäletaks rohkem minu tehtud valikuid. Kui ma ikka mingit tüüpi pidevalt kiusan ja teda peksmas käin, siis ma ei taha näha, et ta juba paari nädala pärast palub minu abi kellegi teise kiusamisel. Vaenutsemised võiksid olla pikemad ja püsivamad ning valikutel võiks olla pikem tagajärg.
MyPlayeri all on ka Road to Glory nimeline valik, kus saad netis teiste mängijate MyPlayerite vastu madistada ning turniiri võidu korral saab mängija osaleda Pay Per View „erisaates“, kus võib võita juba ägedaid ja eksklusiivseid virtuaalauhindu.
Huvitav on muidugi see, et väljaspool MyPlayerit on tegelase loomisel kõik kastidesse peidetud asjad vabalt saadaval. Tee aga milline mees tahad, kasvõi Ämblikmees… aga teda MyPlayerisse importida ei lasta. Seal tuleb ikka alustada täiesti nullist. Muidu on erinevad asjade loomise valikud fantastilised ja ilmselt kõige parem osa kogu mängust. Kui juba mängus olevast 150+ maadlejast väheks jääb, siis andke tuld, saate teha põhimõtteliselt ükskõik kelle või kui oskust napib, siis saab ükskõik kelle netist alla laadida.
Teine suurem mänguosa, WWE Universe, on väga sarnane eelmise aasta samale valikule, kus sulle antakse vaba voli terve WWE maailma üle. Saad simuleerida matše, mängida ise neid, mis põnevad tunduvad ja jälgida, kuidas erinevate meistrite käbarad käivad. Saad juhtida promosid, mis koosnevad etteantud teemadel valikute tegemisest, kuid suuremas plaanis pole neil mingit tähendust ega tagajärge. Kõik see on tore ja töötab, kuid ma olen seda juba eelmisel aastal mänginud.
Maadlus ise, nagu juba mainitud sai, on kohmakas. Sel aastal on lisatud küll võimalus vastast tassida, koguni neljal erineval viisil, kuid see ei andnud minu silmis mängule eriti miskit juurde. Ainuke, mis sellest kasu saab, on see, et teatud tegelased saavad õlale visatud vastasele ka lõpulöögi teha. Selleks tuleb ainult ohver õiges asendis sülle võtta ning saadki enne tema päeva lõplikult ära rikkumist temaga veidike ringi jalutada. Kahjuks on heidete suhtlemine igasuguse välise kraamiga nagu nöörid, lauad ja redelid ikka veel väga halb ja vigane, seega ägedad situatsioonid tuleb ikka jätta OMG-hetkede tarvis. OMG-hetki saad teha, kui sa satud piisavalt läbi kolgitud vastasega õigesse kohta ning siis saad aktiveerida ette määratud animatsiooni.
Heli on jätkuvalt kohutav. Kommentaatorid korrutavad masinlikult sisse loetud ridu ning isegi OMG-hetked ei pane neid vaimustusest kiljuma. Ma hea meelega vahetaks ära NBA 2K18 ja WWE 2K18 kommentaatorite stiilid. NBA mängu taustal toimub pigem nagu diskussioon ja platsil toimuvat eriti ei kommenteeritagi, WWE kommentaatorid aga nimetavad asju, mis hetkel platsil toimuvad. See võiks pigem vastupidi olla, looks minu arvates ägedama atmosfääri. Lisaks on päris häiriv, et maadlejad ei tee eriti häält. Areenil toimuvad erinevad väänamised, jalad painduvad nii nagu nad painduda ei tohiks ning väänatav on täiesti kuss. Päris-WWE’s röögitakse nagu ratta peal.
WWE 2K18 on hetkel ainuke litsenseeritud maadlusmäng, mida turul pakutakse. Sõpradega niisama lahmimiseks on ta täiesti okei, kuid simulatsioonina on ta täiesti saamatu. Löökide ja vastulöökide süsteem on ikka tobedalt ajastatud, relvalöökidel puudub endiselt jõud, väänamissüsteemina on kasutusel ikka veel tobe kangidega kassi-hiire mängimine (aga selle saab õnneks menüüst nupuklõbistamise vastu välja vahetada) ja publik koosneb kandilise näoga zombidest. WWE fännidel väga valikut pole, nad peavad selle ostma, sest kuidas sa muidu Roman Reignsiga John Cena pensionile saadad? Kõik teised aga ei leia siit ilmselt midagi, mis neile mängu väga meeldima paneks. Mis seal ikka, järgmisel aastal kukub äkki paremini välja.
Ilmus: 13. oktoober 2017
Arendaja: Yuke's, Visual Concepts
Väljaandja: 2K Games
Ülevaade tehtud: XBox One
Mängu saab osta siit:
