Detroit: Become Human’i idee leidis alguse “Kara” nimelisest lühifilmist. Nüüd kuus aastat hiljem on teos lõpuks valmis ja mängijad saavad nautida David Cage’i üht kõige ilusamat ja suuremat seiklust.
Detroiti tegevus toimub lähitulevikus, aastal 2038. Loo keskmes on androidid, kes näevad välja täpselt samasugused nagu inimesed ning on mitmetes töödes inimesed kas osaliselt või täielikult asendanud. Olgu selleks siis uurija amet, koduabiline, lapsehoidja, õpetaja, aednik, prügivedaja või hoopis lõbutüdruk. Loomulikult mitte kõik ei võta seda kui teretulnud nähtust, sest selle tõttu on suurenenud töötute arv ning seetõttu on suurenenud ka vaesuspiiril elavate inimeste arv. Mitmel pool toimuvad protestid androidide vastu ja üsna tihti ei suhtuta androididesse just kõige paremini.
Lugu ise algab ühe seletamatu sündmusega, kus koduabiliseks olnud android laseb pereisa maha ja võtab tüdruku pantvangi. Ootamatu ja eriskummaline käitumine, sest androidid ei tohiks tunda emotsioone ning nende programm ei luba neil kasutada tulirelva. Peatselt hakkab selliste juhtumite kohta, kus androidid hakkavad inimestele vastu või jooksevad üldse minema, tulema veel teisigi teateid. Mis sellist käitumist põhjustab, tuleb nüüd mängijal ühe loo peategelase, Cyberlife androidi, Connori abiga välja uurida.
Tegemist on “vali oma seiklus” stiilis videomänguga, kus sinul kui mängijal tuleb langetada mitmeid tähtsamaid ja vähem tähtsamaid otsuseid, mis kõik määravad ära selle kuidas kogu lugu edasi hargneb. Kuigi üldjoontes on siiski teatud raamid paigas ja lugu liigub kindlalt androidid ja inimesed konflikti suunas, siis igal liblika tiivalöögil võib lõpuks olla sadu erinevaid tulemusi. Mistõttu sinu ja sinu sõbra mängulugu võivad täielikult üksteisest erineda. Detroit pakub isiklikku, ainulaadset kogemust, võimalust olla loo keskmes ja vaadata kuidas kogu lugu sinu ümber lahti hargneb. Kõikidel sinu otsustel, kõigel mida sa teed on tagajärjed, mõni neist võib avalduda kohe, mõni neist aga annab endast märku alles mitmed peatükid hiljem.
Mängu peategelasi kellega mängida saab on kolm. Connor (Bryan Dechart), androidist detektiiv, on saadetud appi politseileitnant Hank Andersonile (Clancy Brown), et selgitada välja põhjused miks androidid kaduma lähevad ja oma inimestest omanikele vastu hakkavad. Teiseks tegelaseks mängus on lühifilmist tuttav Kara (Valorie Curry), armsa ümmarguse näoga androidist koduabiline, kes alkohoolikust ja narkomaanist vägivaldse pereisa järelt koristab ning Alice (Audrey Boustani) eest hoolitseb. Kolmanda tegelasena tutvustatakse mängijale Markust (Jesse Williams), kes hoolitseb heasüdamliku vananeva kunstniku, Carl Manfred’i (Lance Henriksen) eest ning kellest õnnetute juhuste kokkulangemise tõttu saab androidide vastuhaku juht.
Minu lemmiktegelasteks selles mängus said kiirelt Connor ja Hank. Mõlemad tegelased olid minu arvates üsna hästi välja mängitud ning Connori ja Hanki partnerlus oli midagi mille arengut oli huvitav jälgida. Selle mängu kõige huvitavam, kõige inimlikum ja androidilikum suhe. Ühtlasi on Connorile antud mänguloos kõige vastuoluliseim roll. Sinu otsustada on kas sa kuulad ilusasti oma peremeeste sõna, sellisel juhul ilmselt sinust ja Hankist kunagi sõpru ei saa, või otsustad sa ette programmeeritud reegleid rikkuda ning teiste mässavate androididega liituda.
Loomulikult saavad kõik kolm peategelast selle mänguloo käigus ka varem või hiljem kokku, kas ja kuidas need kohtumised täpselt juhtuvad ja välja kukuvad sõltub taaskord kõik mängija valikutest. Siinkohal kerkibki esile ka üks selle mängu raskemaid hetki minu jaoks. Näiteks olukorras kus kaks tegelast esimest korda kohtuvad on mul mängijana olemas taustinformatsioon ja emotsioonid mida ühel tegelastest veel pole. Eriti kui sul ühe ja sama stseeni käigus tuleb vahetada kahe erineva tegelase vahel ja jooksvalt otsuseid langetada. Ühe tegelasega põgened ja samal ajal ajad teise tegelasega ennast (s.t. esimest androidi siis) taga. Ilmselge huvide konflikt, mida sellisel olukorras teha? Kas tugineda oma emotsioonidele ja teadmistele või hoopis järgida lugu ning teha nägu nagu sul pole veel seda taustainformatsiooni ja järgida ette antud juhtnööre? Hetk mil mu kõrval poisid, kes mu mängu jälgisid ja loole kaasa elasid, karjusid, “mida sa teed, miks sa teda taga ajad?”
Selliseid raskeid olukordi on mängus tegelikult veel küllaga, kus sul tuleb sekundite jooksul langetada kiirelt otsuseid, kas ma haaran relva või mitte, kas ma sekkun või mitte, kas parem või vasak… Vaba tahe? Kuigi mäng topib sulle igal võimalusel nina alla seda, mängib selle toreda mõttega sinu vabast tahtest, siis ikka ja jälle tekkis mul tunne, et see nn. “vaba tahe” on üks kuramuse illusioon, et tegelikult on see väga piiratud ja kompleksne. Kõik need valikud, moraalsed dilemmad ja võimalikud lahendused, kogu see lugu paneb, lausa sunnib sind looga kaasa mõtlema. Mis on muuseas väga hea, eriti arvestades, et seda tüüpi mänge pole just väga palju.
Õnnetuseks aga tulevad selle kõige käigus välja ka mõned apsakad kus mängu põhilugu, taustalugu ja mängu disain lähevad omavahel kergelt vastuollu ja tekitavad mitmeid lisaküsimusi, millele ei antagi kunagi selgitusi. Olgu selleks siis midagi sellist nagu, et mis loomadega juhtus? Või miks uus põlvkond pole aastal 2038 kunagi füüsilisel kujul raamatuid näinud? Mis raamatukogudega juhtus? Miks politseinikud nii kergelt iga suvalise asja peale päästikule vajutavad? Mängu kõige suurem müsteerium leiab aga aset Kara ja Alice loos, mis mind kohe väga tõsiselt selle mängu juures häiris. Aga kuna selle teema lahkamine on seotud mängu lõpuga, siis ei hakka seda siin hetkel tegema ja jätab selle küsimuse mängija enda avastada, seda muidugi juhul kui mängija üldse oma looga sarnasesse punkti jõuab. Sest nagu eespool juba mainitud, iga otsus mida mängus langetad, võib sind viia täiesti teistsuguste tulemusteni.
Häirivaid asju oli mängus veel, näiteks see QTE’de toppimine siia mängu. Tegemist on loo-põhise mänguga, kus mängijal tuleb erinevates situatsioonides langetada otsuseid ja QTE’sid poleks siia küll vaja olnud. Need ei anna siia mängule ega loole mitte midagi juurde kui järsku keset stseeni kästakse mul üle kivi või augu hüppamiseks nüüd kiirelt mingit nuppu pressida. Milleks?
Tegemist on siiski ühe väga huvitava videomänguga või sobiks siia öelda, interaktiivse filmiga, kus sina otsustad kuidas sinu film edasi läheb. Igatahes pakub nimetatud teos suurepärast mängu ja vaatamise kogemust, seda sobib ideaalselt kõrvalt vaadata nagu filmi ja ekraanil toimuvale kaasa elada. Mäng näeb suurepärane välja, üks parima graafikaga teoseid üldse, mida hetkel mänguturult leida võib. Iga pisemgi asi on detailideni välja viimistletud. Iga ruum selles mängus on täielikult unikaalne, ei mingit odavat kopeerimist, et aega ja raha kokku hoida. Juba ainuüksi selle eest tasub Quantic Dream’i tööd kiita. Rääkimata siis sellest suurepärasest loost, mida mäng pakub. Muuseas kui ühe Hollywoodi filmi käsikiri on keskmiselt 110 lehekülge pikk, siis Detroit: Become Human’i käsikiri sisaldas üle 4000 lehekülje, muljet avaldav kas pole?
Kokku võttis selle mängu läbimängimine aega umbes 14 tundi, selle käigus võtsin ma omale rahulikult aega, et uudistada enda ümber toimuvat ja uurida erinevaid asju. Loomulikult aga võivad tehtud valikud siin kogu mänguaega omakorda kas suurendada või hoopis vähendada, sest nii mõnegi valiku puhul võib juhtuda, et jätad vahele tunni või paar mänguaega.
Hoolimata mõnedest puudustest on Detroit: Become Human siiski suurepärane teos, mis põhineb mängijate tehtud valikutel ja jutustab sulle selle aastakümne üht parimat lugu. Realistlik visuaalne pool, heli, näitlejad ja nende tegelaskujud mängus, erinevad valikud, moraalsed dilemmad, tulevikuvisioon, jne. See kõik kokku teeb sellest mängust Quantic Dreami kõigi aegade parima mängu üldse. Tegemist on parima eksklusiivmänguga PlayStation 4 konsoolil. Detroit: Become Human pakub suurepärase esitlusega põnevat seiklust. Kui sulle meeldivad loo-põhised mängud, siis Detroit: Become Human on see mäng mille peaksid kohe kindlasti omale ostma.
Info lapsevanematele:
Detroit: Become Human on märgitud küll sobivaks alates vanusest 18, kuid tegelikult kui inglise keel on vabalt kasutusel ja seda tüüpi mängud istuvad, siis kannatab seda mängida ka noorematel. Või näiteks kõrvalt vaadata nagu filmi, võrreldes keskmise Hollywoodi filmiga pakub Detroit: Become Human oluliselt vähem vägivalda, küll aga seatakse mängija mitmete raskete moraalsete valikute ette.
Ilmus: 25. mai 2018
Arendaja: Quantic Dream
Väljaandja: Sony Interactive Entertainment
Ülevaade tehtud: PS4 Pro
Mängu saab osta siit:
