Trials Rising – Peaaegu Elasto Mania

“Trials Rising” on uus mäng seeriast, mis on eksisteerinud juba 19 aastat. Algne mäng kirjutati valmis Javas ning vahepeal sai proovida ka Flashi versiooni, enne kui Trials mängukonsoolidele jõudis. Kahjuks tuleb tõdeda, et pole ise enne selle mänguseeriaga tutvust teinud.

Samas meenutas “Trials” mulle üht teist mängu ja tõi meelde kõik need toredad tunnid, mida ma “Elasto Mania” seltsis veetsin ning kuigi neil on väga palju erinevusi, siis mängimisest saadav lõbu oli suhteliselt sarnane. Istud mootorratta selga ning proovid ja proovid vaat et lõputu arv kordi, et rada ükskord otsast lõpuni peas oleks ja kõik asjad täpselt selliselt välja tuleks nagu heaks tulemuseks vaja on.

Mängitavus

Tegu on ääretult haarava mänguga. Tihti valdas mind see kõige mõnusam tunne, mis mängides hinge pugeda saab, kus ma ütlesin endale, et proovin ainult ühe korra veel ja siis tänaseks aitab. See lõppes enamasti järjekordse pooltunni möödumise ja mitme taseme läbi mängimisega. Nimelt tekitavad kõik tasemed tunde, et nendega saab hakkama, kui ma vaid ise sooritaks selle puhtamalt.

Ma ei tundnud kordagi, et ma oleksin kaotanud mängu pärast. Pigem jäi enda oskus nõrgaks ega osanud õigel ajal hoogu maha võtta või õigel hetkel hüpet sooritada.

See, kui kiirelt saab järjest ühte ja sama taset proovida, tegigi selle mängu minu jaoks  mõnusaks. Ma ei kujuta ette, et ma viitsiks pärast igat korda, kui ratta seljast maha kukun (ja neid kordi oli väga väga palju), oodata isegi 3-4 sekundit, et saaksin uuesti proovida. See mäng jookseb nii sujuvalt, et ei mul ei tulnud kordagi kogeda üleliia pikka laadimist. Peale igat eksimust sai kiirelt uuesti proovida.

Tasemed on väga erinevad ja vastavalt sellele, millistes asjades sa osavam oled, võivad mingid ülesanded lihtsamad olla. Enda puhul tähendasin tihti seda, et mingite mängu alguses ette tulnud tasemetega oli rohkem probleeme, kui lõpupoole. Kohati võis saada väga õige hoo sisse ja asjad jooksid justkui ise paika ja sõit saigi esimese korraga kiirelt ja puhtalt läbitud.

Visuaalne pool

Graafiliselt on tegu väga ilusa 2.5D mänguga. Tasemete kujundused on piisavalt erinevad ja ei jäta sellist muljet, nagu hakkaksid korduma. Samas tuleb mängu keskel seda tunnet rohkem ette, sest siis peab tihedamalt samu tasemeid korduvalt mängima ja punktide saamiseks erinevaid ülesandeid lahendama.

Mäng ise

Mängurežiimid on suhteliselt sarnased ning peamiselt tuleb tase läbida võimalikult kiirelt – trikke pole vaja otseselt sooritada, aga kohati aitavad ka need kaasa. Hiljem lisanduvad juurde erinevad ülesanded, kus mingi tase tuleb läbida näiteks x arv saltosid sooritades.

Kui oled mängu veidikene juba mänginud, lisanduvad võistlused, kus kaheksa sõitjat on korraga rajal ja tuleb järjest vastaseid elimineerides esimeseks saada. Need jätavad kõige rohkem korduva mulje, aga need on tavaradadest lihtsamad ja saavad kiiremalt tehtud.

Väga meeldis mulle kooli osa kus saab erinevaid oskuseid treenida. Küll aga pole kõik õppetunnid kohe alguses saadaval, vaid mängu jooksul lukustatakse erinevaid kursuseid järjest lahti. Hindamise süsteem oli ka suhteliselt loogiline, nii et mida kaugemale koolis jõuad, seda mõnusam on.

Mängu tasemed läksid pidevalt ja järjekindlalt raskemaks ja see tekitas tunde, et arenen koos mänguga stabiilselt edasi. Muidugi oli alati olukordi, kus sai tase kohe esimese korraga õnnega pooleks läbi tehtud.

Lisaks üksinda kihutamisele on valikus ka „tandem bike“ ehk peaks olema võimalik kahekesi ratta peal olla ja üritada tase koos teise inimesega läbida. Seda režiimi ma kahjuks arvustuse perioodi jooksul mängida ei jõudnud.

Probleemid

Mängu kõige häirivam osa olid pidevalt näkku topitavad mikromaksed. Mängides tõusis minu tase ja sellega kaasnesid lõbukastid. Nende seest ei saanud mitte midagi asjalikku ja nende avamisega kaasneb muu mänguga võrreldes pikk ja tüütu animatsioon.

Mulle pole ausalt vaja 10 000 erinevat kleepsu. Ideena oleks tore, kui saaks motikad kuidagi huvitavalt kujundada või pigem pidevalt endale mingeid naljakaid kostüüme selga toppida… Aga pigem tundub see värk mulle lihtsalt mängu poodi asjade ostmisele suunamisena.

Samal teemal segab mind rataste vähesus. Ilmselt see polekski nii suur probleem, kui mul oleks rohkem õnne ja saaksin kleepsude asemel peamiselt motika kujunduselemente.

Imelikult on lahendatud ka mängu tasemete valimine, sest kunagi ei saa päris täpselt aru, kuidas mul oleks kõige parem edasi liikuda või kas tasus üldse kohe samu tasemeid uuesti mängida või oleks pidanud liikuma edasi teise maailmajakku? Samas kohas oli mul ka üks viga, kus keegi oleks nagu kogu aeg teinud parima tulemuse, aga mulle tundus, et aeg oli minu omast halvem ja ma ei saanudki aru, mida ta siis ületas või kuidas tulemust parandas.

Kokkuvõte

Kokkuvõttes oli tegu lõbusa mänguga, kus saab kas üksi sõites sekundeid maha lihvida või siis sõpradega kordamööda mõõtu võtta. Mäng on visuaalselt ilusasti tehtud ja mõnusalt tasakaalus oleva raskusastmega. Kahjuks hakkab häirima mängu lõbukastide süsteem ja imelik kaardi UI mängu menüüdes.

Lapsevanematele: PEGI reitingute süsteemi järgi sobib “Trials Rising” alates 12-eluaastast, kujutades mitte-realistlikku vägivalda inimeste sarnaste tegelaste vastu. Trials Rising on oskustel ja füüsikal põhinev mootorratta platvormikas kus mängija saab võistelda oma või teiste mängijate tulemuste vastu.