Gun Gun Pixies – suurus pole oluline

Nii, kaks tillukest naissoost tulnukatüdrukut laskub Maale ning asub elama neidude ühiselamusse, et oma sotsiaalses kriisis oleva koduplaneedi jaoks infot koguda. Seejuures peavad nad lahendama aga maja elanike suhete ja enesehinnanguga seotud probleeme, kasutades õnnelaenguid tulistavaid tulirelvi. Ei, see ei ole täiskasvanutele mõeldud filmi sisukirjeldus. See on 6. septembril Nintendo Switchile jõudnud kunagise PlayStation Vita animestiilis tulistamismängu lugu. Ja kui te arvate, et see on juba praegu veider, siis oodake, kuni te märkate, et üks pisitulnukatest on pehmelt öeldes omasooihar…

„Gun Gun Pixies“ on kolmanda isiku vaates aset leidev tulistamismäng, mille tegevuspaigaks on tüdrukute ühiselamu ruumid. Miniatuursed tulnukad Kame-Pon ja Bee-Tan maanduvad oma kosmoselaevaga köögis ja, kuna nad ei suuda Maa väliskliimas ellu jääda, asuvad ühikaelanike tegemisi jälgides oma koduplaneedi päästmiseks infot koguma.

Üsna pea saab aga neile selgeks, et ka neist palju suurematel Maa elanikel on palju suuremana tunduvad probleemid, mis kipuvad pahatihti ka maalastel üle pea kasvama ning tulnukad on sunnitud oma relvad õnnekuule täis laadima ja ühiselamus korra majja lööma.

Kuna tegevuspaigaks on sama maja piiratud arv tube, külastatakse samu ruume korduvalt ja korduvalt. Missioonide ülesehitus järgib tavaliselt sarnast ülesehitust, kus tulnukad peavad esmalt Maa elanike pilke vältides toas ringi liikuma ja mingit infot leidma. Seejärel saab tulistada tuppa tekkinud vastaseid ja lõpuks ka hiiglasekasvu toaasukat ennast.

Tubade sisustus on küllaltki mitmekülgne ja tulnukad saavad nii joosta, roomata kui ka hüpata, kuid siinkohal tuletab mäng kohe meelde, et tegemist on Vita pordiga. Liikumine on nimelt kohutavalt puine ja hüppamine ebatäpne. Ma ei tundnud kahjuks kordagi, et ma oleks võimeline mängu juhtima nii, nagu täpselt tahaks. Mingi pööramisnurk või kahtlasevõitu objekt, millest läbi kukkuda, võttis alati avastamisrõõmu ära.

Tulistamine ise on… okei, kui sihtimist natuke aeglasemaks sättida. Ma oleks väga soovinud näha güroskoobi-sihtimist, aga kahjuks polnud seda mängu pandud ja pidin jätkuvalt kangidega võimlema.

Tulnukate relvi saab mängus kogutava raha eest uuendada ja see tagab parema tulejõu ühikas ringi uitavate… viiruste hävitamisel. Samas ei ole siin mängus ühtegi tulistamismehaanikat, mida ma juba kusagil mujal mugavamalt tehtuna näinud pole ja sellest on kahju, sest lisaks massilisele viiruste kõmmutamisele tuleb taseme lõpuks inimtüdruk ka „maha rahustada“.

Siinkohal teemegi tagasipöörde „Gun Gun Pixiese“ taustaloo juurde. Nagu ma mainisin, asuvad tulnukad lahendama tüdrukute igapäevaprobleeme ja just see on koht, mis mind üllatas. Nimelt on mängus, kus sa enamus aega kondoomipeadega kaheksajalgu kõmmutad või suuremat või väiksemat kasvu tüdrukute seeliku alla vahid, küllaltki valusad ja inimlikud teemad. Igas peatükis puututakse kokku mõne sotsiaalse teemaga, olgu selleks oma keha häbenemine, liigne treenimine, enese näljutamine või sõprade eiramine. Oli värskendav näha selliseid valusaid alatoone, mis ka päriselt paljude inimeste elu puudutavad ning lugu võikski olla põhjus, miks tegelikult „Gun Gun Pixiest“ mängida.

Teine põhjus on ka. Kui eelnimetatud probleemiga maadlev neidis liiga hoogu läheb, on vaja ta mõnukuulidega maha rahustada. Selleks on kuulirahe-arkaadmänge meenutavad „bossivõitlused“, kus tüdruk meeleheitlikult mingi tegevusega ametis on ja tulnukaplika tema erinevaid kehaosi mõnukuulide rahega üle külvab, et ta tegevuse lõpetaks, aru pähe võtaks ja ennast paljaks kisuks… see tähendab, vanni läheks. Selleks tuleb otsida toas erinevaid laskepositsioone, mis sinu kuule võimsamaks teeks ning tüdrukust õhkuvate negatiivsete emotsioonilaengute eest põigeldes oodata, millal ta soodsama positsiooni võtab. Mõne animatsiooni peale läksid ka minul silmad suureks ja ma ei vaata vist enam kunagi poes mahlajääpulki sama pilguga. Kui sa vastase või emotsioonilaenguga pihta saad, lendab osa tulnuka riietusest räbalateks ning kolm tabamust võrdub missiooni uuesti proovimisega. Samas saab laskepositsioonidel oma riideid taastada ja nii taandubki mängitavus pahatihti kapi taga passimisele ja kuulirahe raugedes õigesse kohta kalpsamisele, et mõni sekund tuld anda.

Visuaalselt on mäng keskpärane. Tegelased on väga kenad, aga tubades asuvad objektid on kuidagi liiga vitalikult kandilised ja tekstuurid liiga elutud. Seevastu tõlge on fantastiline ja seksuaalse alatooniga dialoogi on tore lugeda ja suu kisub lausa vägisi muigele.

„Gun Gun Pixies“ ei ole mäng, mida saaks soovitada tema kaasahaarava ja mõnusa mängitavuse pärast. Varasemalt olen arvustanud „tissimänge“, kus just mäng ise on väga heaks osutunud, kuid „Gun Gun Pixiese“ puhul on tugevaks pooleks just tema lugu ja hulganisti seeliku alla piilumise võimalusi. Kui teile meeldivad napis riides animetüdrukud ja te olete valmis maadlema puise juhtimissüsteemi ja üksluisete maailmatega, et näha seebivahuses vannivees hiiglasliku inimese vastu hõõruvat pisitulnukaneidu, on „Gun Gun Pixies“ puhas vesi teie veskile.

Lapsevanematele: „Gun Gun Pixies“ on läbi ja lõhki seksuaalseid ja just nimelt lesbisuhetele suunatud dialooge ja vihjeid täis. Mõnukuulidega pihta saavad neiud näitavad seksuaalse erutuse ja orgasmi märke ning mina mängu lastele kindlasti ei soovitaks.