Mul on kaks last, kuueaastane tütar ja kaheksane poisiklutt. Aastate jooksul on meie üheks õhtuseks tegevuseks olnud juturaamatute lugemine ning piltide olemasolul nende pealt otsimismängude korraldamine. Meile „Apex Constructi“ toonud Rootsi mängustuudio Fast Travel Gamesi ridades tundub olevat samuti keegi, kes sarnast tegevust harrastanud on, sest „The Curious Tale of the Stolen Pets“ keskendub just peidetud asjade leidmisele.
Mäng toob meieni loo mängija tegelasest ja tema õest, kes lapsepõlves vanaisa ja vanaema juures aega veetsid ja kõiksugu vahvaid mälestusi kogusid. Vanaisa monoloogi saatel külastab mängija viite sellist mälestust, mis kolmemõõtmelise maailmamudeli kujul virtuaalruumis teie ette manatakse. Lugu on südamlik, kuid mitte liiga imal ning peaks meeldima kõigile inglise keelt mõistvatele virtuaalmänguritele.
Kuigi mängu pealkirjas sisaldub fraas „… Stolen Pets“, ei ole keegi ühtegi lemmiklooma ära põssanud, vaid kõigis viies maailmas on peidus kolm kuni viis karvast, sulelist ja soomuselist lapsepõlvesõpra ja mängija ülesandeks ongi nad üles otsida ja välja meelitada. See võib olla sama lihtne kui lihtsalt koobast varjava takistuse liigutamine või veidi rohkem samme nõudev tegevuste jada. Teatud sündmused muudavad ka maailma, nagu näiteks rannamaailm, kus saab dušiotsiku abil veetasemega mängida ning pead veest välja tõsta ja sulpsatades uuesti vette sukelduda. Sellised esmapilgul pisikesena näivad asjad teevad „The Curious Tale of the Stolen Petsist“ aga tõeliselt nauditava virtuaalmängukogemuse, mis „lapikul“ ekraanil sama efekti ei annaks.
Mäng on tehtud ka supermugavaks ning seda saab mängida nii istudes kui ka seistes. Kui mängite PlayStation VRil, võite kasutada nii PlayStation Move’i pulte kui ka Dual Shock nelja, kuid Move on tunduvalt mugavam. Kuna maailma saab keerutada ning üles ja alla liigutada, jäi Dual Shock 4 pakutav üks „käsi“ lihtsalt liiga piiratuks ja kaamera ei suutnud usinama keerutamise puhul puldi asukohta täpselt edastada. Move’idega selliseid probleeme ei esinenud. Samas on keerutamise asemel piisava mängimisruumi olemasolul võimalus ka ise füüsiliselt liikuda ning maailmaid külje peale ja alt uurida ning tihti leidsingi ennast põrandal istumast, et peidetud varandusi leida.
Ahjaa, peidetud varandused on ju ka. Lisaks ennast varjavatele lemmikloomadele on maailmates peidus ka taskuraha, mille asukohta reedab õrn kuldne kuma. Raha otsimine polnud nii põnev kui loomakeste taga ajamine ning mind üllatas, et selle rahaga pole mitte miskit peale hakata. Arvestades, et mängu peamenüüks on vanaisa majas asuv lastetuba, oleks taskuraha eest võinud ju sinna mingeid virtuaalruumis näpitavaid vidinaid koguda.
„The Curious Tale of the Stolen Pets“ ei ole pikk mäng. Minul tiksus 100% ette vist umbes tunniga, aga ma nautisin sellest iga viimast kui minutit. Vahvad nukufilme meenutavad maailmad ja tegelased, südamlik lugu ning mõned suurepärased virtuaalreaalsusnõksud haarasid mind kiiresti endasse ja igasuguste ekraani varjavate õpetussõnade puudumine lubas mul lapse kombel ise kõike avastama hakata. Jah, ma tõenäoliselt seda teist korda enam kunagi ise ei mängi, aga samas saab „The Curious Tale of the Stolen Petsist“ kindlalt mäng, mille abil ma virtuaalreaalsust tihti uutele huvilistele tutvustama hakkan.
Lapsevanematele: “The Curious Tale of the Stolen Pets” on lühike, armas ja küllaltki lihtne virtuaalmõistatus, mis sobib suurepäraselt ükskõik mis vanuses huvilise nii esimeseks VR-mänguks kui ka mõnusaks vahepalaks teiste mängude vahele. Kerge inglise keele oskus tuleb kasuks, et loost täies mahus aimu saada, aga mängida saab ka siis, kui lapsevanem mängu mõtte paari lausega ära seletab.
