Kuigi eelmisel aastal ilmunud „Pokémon: Let’s Go Pikachu/Eevee“ oli samuti väga nauditav kogemus ja kõditas mõnusalt nostalgiameeli, pakitses paljudel mänguritel, kaasa arvatud minul, selle lõppedes peas küsimus, et kuhu siit edasi liigutakse. Oli ju „Let’s Go“ tehtud algupäraste Pokémoni-seikluste põhjal, kuid mängijad soovisid midagi enamat. Mingisugust uut maailma, vabamat liikumist, uusi pokemone… Olime ju kõik „Breath of the Wildi“ mängides mõelnud, et kuidas oleks mängida samasuguses avatud maailmas toimuvat Pokemoni sarja mängu. Ei läinudki palju aega, kui Nintendo kuulutas välja „Pokémon Swordi“ ja „Pokémon Shieldi“ ning esimene treiler näitas killukest mängust, kus loomad samuti vabalt ringi jooksevad-ujuvad-lendavad ja kõigis fännides tekkis korraks killuke lootust, et äkki…
Nii siiski ei läinud. „Pokémon Sword/Shield“ on küll väga hea mäng, aga ta pole siiski see, mida treileri põhjal loodeti. Sel korral toimub tegevus olustiku poolest Suurbritanniat meenutavas Galari piirkonnas ning mängija tegelaseks on taas kord noor poiss/tüdruk, kes oma parima sõbra ja rivaali Hopi utsitamisel parimaks pokémonitreeneriks saamise raske tee ette võtab. Sarnaselt eelmistele Pokémoni-mängudele on ka Galari regioonis vaja selleks esmalt alistada kaheksa meistertreenerit, kellelt saadud aumärkide abil avanevad viimaks finaalturniiri uksed. Teekond ühe treeneri juurest teise manu on aga küllaltki lineaarne ning koosneb lühikestest teedest, mis viivad linnast linna ja eelmistest mängudest tuttavatest koobastikest ning keerulisematest hoonetest ei ole enam jälgegi.
Üsna mängu alguses külastab mängija aga esimest korda Wild Areat, mis on suur ja lai ala, kus mängija kohtab küllaltki erineva tasemega pokémone, sealhulgas ka selliseid, kellest ta ei pruugi kohe jagugi saada, püüdmisest rääkimata. Nimelt on siin punakalt säravad „pesad“, mille juures saab kas arvuti juhitud kaaslastega või interneti abil ka teiste mängijatega koos reidida ja erinevate boss-pokémonide vastu võidelda.
Reidimise juures toonitatakse „Pokémon Swordile“ ja „Shieldile“ omast mehaanikat nimega Dynamaximine. See tähendab, et teatud võitluste ajal saab mängija oma pokemoni kolmeks käiguks hiigelsuureks ja võimsaks muuta. Jah, kujutage ette Godzilla-suuruseid elukaid ja oletegi õigel teel. Osadel loomadel on suureks muutudes veel võime ka kuju muuta ning erilisi lööke saada ja seda nimetatakse Gigantamaximiseks. Minu meelest see loo käigus eriti palju strateegiat juurde ei andnud, sest meistertreenerid kosutasid alati oma viimast pokemoni ning hiidelukate löökidel ei ole mitte mingeid kõrvalmõjusid peale suure ampsu elupunktide kaotuseid. Samas on vaatepilt võimas ja toob mulle alati muige suule, kui minu tilluke ahvipärdik hiigelsuureks King Kongiks muutub ning teiste mängijate vastu mängides on tegevuse ajastamine mõnusalt taktikaline.
Võitlus on vana hea „kaks looma seisavad vastakuti ja jagavad kordamööda üksteisele hoope“ stiilis käigupõhine arveteklaarimine. Igal pokémonil on üks kuni mitu tüüpi, mis mõne teise tüübi suhtes tugevamad või nõrgemad on ning mängija asub koostama omale meeskonda, kellega Galari parimad treenerid, endised alistamatud meistrid ning kogu aeg jalus tolknev jalgpallifanaatikud meenutav „pahade tegelaste“ salk nimega Team Yell (Kisakoor?), kes näivad miskipärast üle kõige pöialt hoidvat ühele Marnie-nimelisele tüdrukule. Meeskonna koostamine on mugavam kui kunagi varem, sest pokémonide säilituskast, millele varem ainult pokémonide raviasutustest ligi pääses, on nüüd vabalt igal pool kasutatav.
Kuigi mängu ilmumise eel hõigati internetis siunavaid sajatusi selle suunas, et „Swordis“ ja „Shieldis“ ei ole kõiki varasemate aastakümnete jooksul välja mõeldud loomakesi ning et tegijad on taaskasutanud Nintendo 3DSi mängude animatsioone, ei hakanud need mind mängimise ajal isiklikult häirima, sest mäng on mastaapne ja ilus, püütavaid pokémone on niigi sadu ja nagunii sa kõiki neid ei kasuta. Samas on mängudes kuhjaga mängukogemust parandavaid uuendusi, nagu sinu pokémonide löögirühma vahel jagamisele minevad kogemuspunktid, et ei peaks enam nõrgukesi kasvatamise eesmärgil korraks võitlusse panema ja neid seejärel kohe välja vahetama; poképallide viske asetamine ühe nupu alla võitlusmenüüs, et ei peaks enam kotis pallide järgi sobrama; suurepärane liikumisvabadus üle terve maailma, ilma, et peaks ühte lennuvõimelist elukat kogu aeg kaasas kandma… Mäng on nii uute kui ka vanade mängijate jaoks väga mugavaks tehtud ning see on äärmiselt tervitatav edasiminek.
Mis aga silma- ja kõrvailusse puutub, siis jätkuvalt ei ole pokémonidel, kelle nimi pole Eevee või Pikachu, oma häält, vaid nad piiksuvad ja kraaksuvad nagu siiamaani tehtud on. Samuti on mängus animeeritud tegelaste suu liikumine ja näoilmete muutumine, aga häälenäitlemisest pole jälgegi. Veider valik, arvestades, et muud Switchi mängud on häälenäitlemist edukalt kasutanud ja „Pokémon Sword/Shield“ omab päris pikki vahelõike, mille jooksul lugu jutustada üritatakse. Küll aga on suurepärane lisa meistertreenerite võitluste taustahelid. Nimelt leiavad kakelungid aset jalgpallistaadioneid meenutavatel areenidel ning tribüünidel istub arvukalt fänne, kes löökide peale rõkkavad ja Dynamaximise peale veel häälekamalt skandeerima hakkavad.
„Swordi/Shieldi“ kapsaaeda tuleb lennutada tegelikult ka üks paras kivi. Nimelt ei ole mängu sees enam võimalik mugavalt pokemone vahetada. Kui varasemates mängudes said panna mingi eluka pakkumisele ja märkida, mida sa vastu sooviks, siis nüüd on võimalus vahetada ainult ehku peale. Lisaks on internetiga ühendumine üldse naljakas, sest sa pead ise menüüst netimängu sisse lülitama. Kui ma esimest korda Wild Areasse jõudsin ja reidiks kaaslaseid otsisin, ootasin mitu pikka minutit, aga kedagi nagu ei tule ega tule. Alles siis märkasin ekraani alaservas vajalikku nuppu, et netivõimalus üldse sisse lülitada. Olgu, sõpradega koos samas ruumis mängimine on alati olnud Nintendole omane joon, aga kui võimalus on mängus olemas, siis miks see niimoodi kõrvale lükatud on? Võiks ju automaatselt käivituda ja puha, kui konsoolil wifi taga on.
„Pokémon Sword/Shield“ on otsekui järgmise Pokémoni-sarja mängude põlvkonna hüppelauaks. Siin on vanadest mängudest laenatud detaile ja ideid, aga ka kuhjades mängu mugavamaks ja teistsuguseks muutvaid uuendusi. Mängijal ei lasta kunagi liiga palju ära eksida, sest teda suunatakse pidevalt ühe kindla eesmärgi suunas. See laseb algajatel seiklejatel mängu paremini mõista ning lubab vanadel olijatel keskenduda mängu strateegilisemate aspektide peale. Kahjuks on infosajandil teiste mängijatega läbi interneti kontakteerumine ja koos mängimine jätkuvalt Nintendole keeruline protsess. Eks peab lihtsalt rohkem näost näkku Pokémoni fännidega suhtlema ja meid ei ole vähe.
Lapsevanematele: “Pokémon Sword/Shield” on tõenäoliselt üks sõbralikumaid ja mugavamaid rollimänge, mida ma näinud olen. Maailmas eksimisvõimalust eriti ei ole ja isegi puudulikuma inglise keele oskusega lapsed suudavad selles vähese abiga orienteeruda. Kui peres on kasvõi mõni pokémonihuviline, võite mängu vabalt ära osta.
Ilmus: 15. november 2019
Arendaja: Game Freak
Väljaandja: Nintendo
Ülevaade tehtud: Nintendo Switch
Mängu saab osta siit:
