Te olete kindlasti tuttav klassikaliste ja südamlike romantiliste lugudega, kus poiss ja tüdruk pisikeses külas üles kasvavad, nad teineteisele lapsemeelselt ausa lubaduse annavad ning suuremaks sirgudes kumbki oma teed läheb? Just-just, needsamad lood, kus poiss täiskasvanuna sõjaväelaseks saanud on ja määratakse juhtima ühte deemonitega võitlevat naissõdurite erirühma, mille üheks liikmeks on tema lapsepõlvesõbranna? Tundeid ei saa aga kaua eirata ning juba üsna pea asub noormees semmima kõigi rühma liikmetega?
Täpselt selline on „Sakura Warsi“ loo kiire kokkuvõte. Kogu tegevus leiab aset 20. sajandi alguse aurupungilikus Tokyos ja keerleb ümber ehtsas teatris baseeruva Tokyo Combat Revue erirühma, kes lisaks linna (alguses üsnagi viletsalt) deemonite eest kaitsmisele ka linnaelanike moraali tõstmiseks (alguses üsna viletsat) teatrit teeb.
„Sakura Wars“ on tegelikult juba vana mängusari, mille esimene osa ilmus juba 1996. aastal, kuid mille väljaspool Aasiat välja andmine kuni käesoleva osani konkreetselt üle kivide ja kändude käis. Mängu uusim osa on mõeldud seeria taaskäivitamiseks ning varasemate mängude taktikalise rollimängu võitlust meenutav osa on asendatud „Dynasty Warriorsi“ seeriat meenutava nupuklõbistamisega.
Mäng ise on segu visuaalnovellist, kohtingusimulaatorist ja võitlusest, kuid võitlus on nendest kolmest kõige vähemtähtsam osa. Nagu esimeses lõigus mainisin, mängid sina naistest koosneva revüüteatri erirühma meessoost liidrit ja sinu eesmärgiks on teha nendest ühtne löögirusikas, lavalaudadel publikut lummav teatritrupp ning kõige selle juures võimalikult paljude neidudega sooje suhteid arendada. See toimub läbi tüdrukutega suhtlemise ja sobivate vastusevariantide valimise. Dialoogisüsteem toetab kõige toimuva taustal peituvat tegelaste poolehoiu-süsteemi, kus õiged valikud suurendavad tegelase poolehoidu, valed valikud aga langetavad seda. Ja valel hetkel sauna hiilimine ON alati vale valik. Olgu siis pakutav komm nii siivsalt rätikusse mässitud kui tahes.
Tavaliselt on sul vastusevariandid ekraanil ette ära toodud ja sina pead vaid õiges kohas nuppu vajutama, kuid leidub ka selliseid suhtlemiskohti, mis kasutavad analoogkangi, näitamaks, kui intensiivselt sa mingit fraasi deklameerid. Näiteks enne rünnakule sööstmist saab julgustussõna lausuda kas vaikselt, keskmiselt või valjult ning see määrab ära järgneva vaheklipi ja tüdrukute reaktsiooni.
Mäng jaguneb peatükkideks ja peatükid omakorda osadeks ning igas osas on sul võimalus esmalt teatris ja hiljem ka teistes Tokyo piirkondades ringi luusida, et piltidega kaarte koguda või tüdrukutega uusi stseene avastada. Nii tekibki olukord, kus umbes tunni-pooleteise mängimise peale tuleb umbes 15 minutit võitlust ja see pole üldse nii vahva, kui arvata võiks. Vaenlasedisaine on üsna vähe ja tegelased ei arene võitluses mitte kuidagi. Needsamad kolme-nelja nupu kombinatsioonid, mis deemonitele esimeses võitluses lõpu peale teevad, on ka need, mis lõpubossi juures kasutatavad on.
Lisaks lihtsatele löögiseeriatele on igal tegelasel ka oma erilöök, mida vastava mõõdiku täitumisel kasutada saab ning sinul rühma juhina on iga neiuga oma koostöörünnak, millele eelneb kaunis, aga tüütult pikk vaheklipp. Kuna erilöögid on küllaltki tugevad, siis võitlus näeb põhimõtteliselt välja nii, et sa peksad tavaliste pudikollidega mõõdikud täis, vallandad need siis bossi pihta ja ongi bossivõitlus hulga lihtsam. Igasugune strateegia siin kahjuks puudub. On küll kohmakas bayonettalik viimasel sekundil eest ära põiklemise ja vigastatud vastase ühe nupuvajutusega pooleks raiumise võimalus, aga see on midagi, mida väga harva vaja läheb. Lisaks on väidetavalt mängus süsteem, kus neiu poolehoid määrab ära selle, kui tugevalt ta lahingus lööb, aga tunnistan ausalt, et ma ei suutnud kuidagi selle mõju märgata, sest vastased kukkusid pahatihti ümber enne, kui ma tegelase vahetamiseni jõudsin.
Seega peab „Sakura Wars“ jääma püsima ainult kohtingusimulaatori tugevuse najal ja kuigi mäng näeb tegelikult vapustavalt ilus välja ning (ma tean, et seda öeldakse igal pool korduvalt) näeb välja nagu päris anime, kasutaksin ma selle kirjeldamiseks kuulsat fraasi „ilus, aga loll“.
Tegelaste dialoog ja iseloomud on päris hästi ning huvitavalt kirjutatud ja mida rohkem sa mängu avastad, seda rohkem sa tüdrukute kohta teada saad, AGA ma oleks tahtnud kohtingusimulaatori kohta veidi rohkem „kommi“ saada. Suhtlus tüdrukutega jääb mängu jooksul üsnagi süütuks ja päädib vahest põse või juuste paitamise ning kogemata sulle otsa kukkumisega. Tänu sellele on küll härrasmehelik lähenemine täiesti olemas ja sa võid olla truu kas ühele tüdrukule või asuda kõiki jõudumööda moosima, kuid kui ma tahaks olla veidike… üleannetuma lähenemisega, siis seda ei premeerita.
„Sakura Wars“ on äärmiselt rahulik mäng. Siin on olemas armas suurema konflikti taustal lahti rulluv lugu, kus põhirõhk ei olegi niivõrd deemonite mollimisel, kui oma lemmikneidise iseloomu mõistmisel, et järgmises vestluses temaga sobiv vastusevariant valida. Kui teile meeldivad romantilised animed, võtke „Sakura Wars“ ette, sest selle episoodiline ülesehitus ja lihtsakoeline võitlus ei nõua, et te mingi supermänguguru oleks. Kahjuks pole aga teisalt tegu märulimänguga, milles saab jutustamisosi vahele jätta ja vastaseid nuhtlema asuda, kuna võitluse osas puudub igasugune lõbu. Nii et kohtingusimulaatorina on „Sakura Wars“ täiesti okei, kuid kuna mängus on ka lahingud, mis on tegelikult äärmiselt igavad, on kogu kompott seetõttu suhteliselt läila.
Lapsevanematele: “Sakura Warsis” on mõned suhteliselt leebed seksuaalse alatooniga vestlused (näiteks kommenteerib peategelane redeli peale roninud miniseelikus näitsiku säärt), kuid midagi ebasündsat ei näidata ja isegi saunastseenid on siivsamad kui televiisoris nähtavad reklaamid. Pigem tuleb arvestada sellega, et mäng on jaapanikeelse heliga ning ingliskeelse tekstiga, seega lugemisoskus on vajalik.
Ilmus: 28. aprill 2020
Arendaja: Sega
Väljaandja: Sega
Ülevaade tehtud: PS4 Pro
Mängu saab osta siit:
