Ma olen virtuaalreaalsusmänge arvustades korduvalt toonitanud ühte ja sama mõtet: kogemus on väga äge siis, kui sa saad olla keegi, kes sa päriselus olla ei saa, olgu selleks siis astronaut, zombikütt, hiidroboti piloot või „Marvel’s Iron Man VRi“ puhul naistemees, miljardär ja filantroop. Või siis Raudmees.
Raudmees tundub sellise kangelasena, kes on virtuaalreaalsusmängude jaoks lausa loodud. Ta kasutab navigeerimiseks (vähemalt filmides ja multikates) tehisintellekti ja graafilist kasutajaliidest ning nuhtleb pahasid oma kätes peituvate relvadega. Üsnagi tundmatu Camouflaji-nimeline stuudio sai kuidagi Sonyga kokkuleppele, et nad toodavad eksklusiivselt PlayStation VRi jaoks virtuaalelamuse, kus sa saad olla nii Raudmees kui ka turvise sees peituv Tony Stark.
Mängu lugu ilmselt ühtegi auhinda ei võida, küll aga peaks see meeldima kõikidele koomiksisõpradele. Kuna tegu ei ole Marveli filmiuniversumiga seotud üllitisega, on Camouflaj ise loo kokku klopsinud ning tulemuseks on täitsa korralik pikaks venitatud Raudmehe multikasarja esimene osa.
Lugu algab sellega, et Tony Stark otsustab relvade tootmisest loobuda ja täiskohaga Raudmeheks hakata. Ühel hetkel jõuab aga relvaärika minevik talle järele ning Ghosti nime kandev kurjam rebib tükkideks Starki lennuki, saadab Pepper Pottsi haiglasse ning on tagatipuks Starki lahingudroone oma äranägemise järgi modifitseerinud ja teeb nendega kurja. Tonyle selline isetegevus ei istu ning ta asub kahe tehisintellekti, tema enda isikuomadustega tormaka Gunsmithi ja leebema ning strateegilisema mõtlemisega Friday, abil Ghosti jälgi ajama.
Mäng kestab 12 peatükki, mille läbimiseks läks minul vist veidi üle 7 tunni. Ma küll täpselt aega ei võtnud, aga ühe nädalavahetusega peaksite mänguga ühele poole saama küll. Selle aja jooksul õpite te Raudmehena lendama ja tulistama ning Tonyna viinamarju suhu püüdma ja korvpalli korvi viskama. Ja see kõik on üsna mugav. Ma ei tea, mis maagiat Camouflaj on kasutanud, aga ma võtsin julmalt kõik mugavusseaded maha ja mängisin sujuva pööramise ja ilma vaadet pimendavate „virtuaalkardinateta“. See oli väga mõnus ja leidsin end isegi soovimast, et tekiks isegi rohkem sellist lendamise tunnet, nagu näiteks „Ultrawingsis“ või „Detachedis“. Igatahes, mugavussätteid on palju ja igal tasemel virtuaalseiklejad peaksid siit endale sobiva seadistuse leidma.
„Marvel’s Iron Man VR“ mängitakse kahe PlayStation Move puldiga ja need tähistavad Raudmehe käelabasid. Te olete kindlasti näinud, et Raudmees lendab pihust välja purskuvate reaktiivmootorite jõul ja täpselt samamoodi käib see ka siin. Viies Move-puldid enda külgedele ja vajutades päästikuid, tõuseb Raudmees lendu ning teie lennusuund sõltub sellest, kuhupoole teie „pihk“ osutab. Kui see on otse alla, lendate üles, kui ette, lendate selg ees tagasi ja kui suunate joad kõrvale, liigute küljele. Kaks korda järjest päästiku klõpsamine käivitab eriti kiired reaktiivid, mida saab kasutada vastaste eest põiklemiseks või aja peale lendamiste potentsiaalselt edukaks läbimiseks.
Tulistamine käib samuti kätega. Sirutades käed ette ja vajutades Move-nuppu, annab Raudmees pahadele kuuma. Kui käelabad alla suunad, nagu randmelt midagi tulistades, saad tulistada oma kummalgi käel asuvat varurelva. Kuna liikumine ja tulistamine käivad mõlemad kätega, tuleb ära õppida kas enesele hoo sisse andmine, kahe käega paugutamine ja seejärel lennu jätkamine või hoopiski ühe käega lendamine ja teisega vastaste nahutamine. Kui see ära klikib, on liikumine ja võitlus suurepärane ning kuigi Move-puldid on teiste virtuaalreaalsusseadmete pultide kõrval konkreetne igand, tegid nad oma töö täiesti korralikult ära ja mul ei tekkinud mängu jooksul kordagi momenti, kus PlayStationi kaamera oleks puldid või virtuaalprillid silmist kaotanud.
Kahjuks on aga tasemed, kus seda suurepärast liikumist rakendada, küllaltki igavad. Erinevaid droonivastaseid on ainult kuus ning isegi bosside liikumismuster kordub. Seega põhimõtteliselt võitled sa täpselt samade vastaste vastu täpselt samasuguses või veidi erinevas tegevuspaigas ega pea oma strateegiat eriti muutma. Seda lähenemist soodustab ka mängus olev Raudmehe turvise uuendamise süsteem, kus tasemeid läbides saadud arendustugrikute eest erinevaid relvi, täiustusi ja lisaseadmeid osta ning endale külge pookida saab. Kõik täiustused on aga kohe alguses lahti ja kui sa leiad kombinatsiooni, mis sulle endale meeldib või mugavam tundub, ei pea sa muudele asjadele enam tähelepanu pööramagi, sest mäng lihtsalt ei nõua seda.
Mängu alguses on stseen, kus sa pead tegelema maapinnale läheneva lennukiga ja see on täiesti fantastiline. Hiljem kahjuks ei ole ühtegi sarnast stseeni, kus sa tunneksid ennast otseselt superkangelasena. Pigem asud ohkega järjekordselt täpselt ühtemoodi käituvaid droone maha noppima, nagu mingi… superkangelase abiline. Samas on liikumisvabadus päris suur, sest tasemed on päris avarad ja Raudmehena võid sa teha ringi peale kasvõi S.H.I.E.L.D.i emalaevale.
Samuti teeb “Marvel’s Iron Man VR” midagi sellist, mis mulle endale virtuaalreaalsuses ei meeldi. Mängijat sunnitakse nimelt sageli tühja passima. Laadimisajad on virtuaalreaalsusmängu kohta päris pikad ning kuigi suurem osa neist lubab sul infokilde lugeda, turviste lahti lukustamise edenemist vaadata ja oma käte abil laineid joonistada, on neid ikka liiga tihti ja liiga pikalt. Lisaks on aeg-ajalt tavaliselt protsenditriibuga laadimisekraane ja tasemete alguses ka mustal taustal kostuvaid Tony Starki monolooge. Ma tahaks juba tegutsema asuda, miks te ei lase mul seda teha?
Seega on „Marvel’s Iron Man VR“ hea mäng, kui sa suudad selle korduma kippuvatest ülesannetest mööda vaadata ja lihtsalt Raudmehena ringi lendamist ja tulistamist nautida. Ma oleks küll soovinud rohkem erinevaid vastaseid näha või vähemalt tunda, et erineva välimusega lahti lukustatavad kostüümid on kasvõi manööverdamisomadustelt erinevad, kuid kahjuks see nii ei ole ja tuleb leppida lihtsalt väga mugava virtuaalreaalsuskogemuse ning nauditava lennu- ja võitluskompotiga. Lisaks peaks poodidesse jõudma ka kahest Move-puldist ja „Marvel’s Iron Man VRist“ koosnev komplekt, seega kui teil veel pulte ei ole, siis võite päris tugevalt selle soetamisele mõelda, sest kergelt juustune lugu peaks koomiksisõpradele meeldima ja vähemalt ühe nädalavahetuse jagu on siin mängu küll.
Lapsevanematele: kui teie laps on kasvõi ühte koomiksit lugenud või Marveli filmi vaadanud, ei ole „Marvel’s Iron Man VRis“ sisu poolest midagi sellist, mida ta juba näinud poleks. Pigem järgige lihtsalt oma kodu virtuaalseadmete kasutamise reegleid.
Ilmus: 3. juuli 2020
Arendaja: Camouflaj
Väljaandja: Sony Interactive Entertainment
Ülevaade tehtud: PS4 Pro
Mängu saab osta siit:
