2019. aasta videomängumessil E3 näitas Ubisoft „Assassin’s Creedi” ja „Just Dance’i” vahepalaks animeeritud videot nende uuest mängust, mis kandis tol hetkel veel nime „Gods and Monsters”. Tegu oli väidetavalt Kreeka mütoloogiale tugineva seiklusmänguga, kus jumalad saadavad peategelast erinevaid kangelastegusid sooritama ja tal tuleb rinda pista terve armaada kurjade koletistega. Sarnaselt paljudele teistele mängudele lükati 2020. a veebruarikuus ilmuma pidanud mäng edasi ning uueks ilmumiskuupäevaks märgiti 3. detsember. Ahjaa, lisaks sai see omale ka uue nime: „Immortals Fenyx Rising”.
Nüüd on oodatud kuupäev kohe-kohe käes ja mina olen „Immortals Fenyx Risingut” usinalt mänginud ja nautinud. Teate, miks ma sellest üsna elevile läksin? Nimelt sai mulle juba mängu eelvaateid uurides selgeks, et kuigi mängu idee sai väidetavalt alguse „Assassin’s Creed: Odyssey” veast, mis sinu kambajõmmideks hunniku kükloope sokutas, on mängu tegemisel suuresti eeskuju võetud ühest minu kõigi aegade lemmikmängust „The Legend of Zelda: Breath of the Wild”. Ja teate, ütlus, et jäljendamine on parim ülistusviis, peab siinkohal täiesti paika.
„Immortals Fenyx Risingu” tegevus leiab aset Golden Isle’il ehk maakeeli Kuldsaarel. Peategelane Fenyx paisatakse pärast ootamatut tormi saare rannikule ja ta avastab, et kõik saare inimasukad peale tema on kivikujudeks muudetud, jumalate kants puhtaks pekstud ning kuri titaan Typhon üritab võimu haarata. Üks jumalustest, Hermes, on aga kurjami jaoks veidi liiga nobe olnud ning Hermese käe all alustabki Fenyx mütoloogilistele koletistele pasunasse andmist, aardekirstude lahti kangutamist ja jumalate koja taastamist.
Selleks tuleb läbi käia saare erinevaid alasid, mis on pühendatud kindlale jumalusele ning aidata sealsel jumalal oma essents tagasi saada. Alasid võib läbi kammida ükskõik millises järjekorras ning mängu raskusaste ja edenemine sellest ei sõltu. Siit tuleneb ka asi, mida ma „Breath of the Wildi” juures kõige enam nautisin ja mis „Immortals Fenyx Risingus” samuti esirinnas on: seiklemine.
Kui seisad kõrgel jumalate koja serva peal, laiub Kuldsaar sinu ees otsekui kandikul. Kõikjale, kuhu su silm seletab, saab ka minna. Taamal rannikul paistab saareke? Mäejalamil on kurjakuulutav kõuepilvedesse mattunud mets? Puude vahelt vilksatas tiik, mille pervel seisatas ükssarvik? Ainult võta jalad (või siis tiivad) selga ja asu avastama.
Just nimelt, tiivad. „Immortals Fenyx Risingu” üheks põhielemendiks on vastupidavusnäidik ja tiivad. Kuna kõikjale saab ronida ja kõikjalt saab alla liuelda, on lendamine… ei, aeglaselt kukkumine üks põhilisi liikumismehaanikaid. Kui vastupidavus nulli langeb, tuleb end hetke koguda ja seejärel saab taas teele asuda.
Avastamist autasustatakse arvukate võitluste, kogutavate esemete ja nauditavate mõistatustega. Jah, raskustundlike puuteplaatide ja erinevas suuruses liigutatavate esemetega mõistatusi on ka varem (üsna sageli) tehtud, kuid „Immortals Fenyx Risingus” olid kõik minu kohatud mõistatused nauditavad. Samas pole kasutatavate võimaluste ampluaa väga lai ja mäng suunab sind alati ühe kindla lahenduse suunas.
Avatud maailmas leiduvatele mõistatustele sekundeerivad Tartarose kambrid (vaults), mis on suuremad erinevaid mängu füüsikalisi elemente kasutavad koobastikud. Neid pole küll nii palju, kui „Breath of the Wildis” mõistatuskoopaid leidus, kuid Tartarose kambrid jätkasid „Fenyxi” avatud maailma nuputamist/asjade sättimist veidi laiemal skaalal ja ma ootasin igasse kambrisse astumist lausa põnevusega.
Võitlus ja varustuse süsteem on vast ainus asi, mille kallal rohkem viriseda võiks. Nimelt koperdasin ma kusagil poole mängu ajal ühe kasutatavate asjade omaduste kombinatsiooni otsa, mis lubas mul mängu lõpuni selle seljas nii-öelda liugu lasta.
Koletisi on küll kahe käe sõrmede jagu erinevaid, lisaks veel ajapikku avanevad uued ja rohkemate elupunktidega värvilised variandid neist, kuid mitte ükski elukas ei sundinud mind võitluses oma lähenemist muutma. Alates esimestest hetkedest kuni lõpubossini välja toimis mõõgaga peale tormamine, teatud oskuste massiline kasutamine ja õigel hetkel põiklemine väga hästi.
Tegelikult mäng nagu soosiks erinevat lähenemist, sest lisaks põiklemisele saab vastaste lööke pareerida ja siis vastu lüüa, neid vibust tulistada, kirvega äsada jne. Kahjuks tuli mul aga tõdeda, et vähemalt normal-raskusastmel ei läinud seda kõike põhimõtteliselt vaja, sest ainsad, kes nõudsid muu relva (kirve) kasutamist, olid kilpide taha varjuvad sõdurid. Ülejäänud langesid kõik mõõga roaks. Samas oli võitlemine alati nauditav ja kui ma olen teistes mängudes lõpupoole lahinguid vältinud, siis „Fenyx Risingus” tormasin mõõga välkudes just kõige suurema elukakarja keskele.
Kuigi peategelane Fenyx on mängija enda „meisterdada”, on „Immortals Fenyx Risingu” juured väga sügavalt Kreeka mütoloogias. Lugu jutustavad ja kommenteerivad peajumal Zeus ning viimase poolt mäe külge aheldatud Prometheus. Jutu ning ka mängu loo toon kaldub vägagi tugevalt komöödia poolele, toonitades jumalate omavahelisi sassis suhteid, kombeid ning kõikvõimalikke mütoloogiast tuntud seikluseid ja seiku läbi minu jaoks äärmiselt nauditava huumoriprisma. Kõigil on millegi kohta oma arvamus ja jumalustena ei kardeta seda ka avaldada. Lisaks on maailmas erinevaid vihjeid Kreeka legendidele ning usinamad seiklejad leiavad üles nii Kerberose, kuldvillaku kui ka Argo.
Mis teeb sellise jutustusviisi aga eriti vahvaks, on see, et kui inglise keel piisavalt hästi suus on, siis on „Immortals Fenyx Risingu” näol tegu Kreeka mütoloogia kiirkursusega ja mul oli väga vahva kuulata humoorikaid kommentaare näiteks sellele, mis tagajärjed on olnud sellel, kui titaan Kronos Zeusi asemel kivi alla neelas või miks Achilleus ikkagi oma kanna katmata jättis.
Graafiliselt ja heliliselt ei ole mängule otseselt midagi ette heita, vahest ainult seda, et kuigi mina mängisin mängu PlayStation 5 peal, on mängu mootor ilmselgelt pärit piltlikult öeldes muinasajast ning PS5 graafilist võimekust ära ei kasutata. Samas näeb mäng ikkagi hea välja ja kaadrisagedus ei iitsatanud ka kõige rahva- ja eriefektirohkemates lahingutes.
„Immortals Fenyx Rising” ei ole kohe küll eepos ega meistriteos, kuid tegu on suurepärase ja nauditava avatud maailma seiklusega, kus kõrvaltegevusedki sulle vahel tundideks või vabaks hetkeks rõõmu pakuvad. Ma andsin mitu päeva lubadusi, et nii, täna liigun ainult looga edasi, kuid kell pool kaks öösel avastasin ennast järjekordsest Tartarose kambrist. Kui teile vähegi meeldivad seiklusmängud, siis tehke endale teene ja võtke „Immortals Fenyx Rising” kindlasti käsile. See seiklus hakkab teile kindlasti meeldima.
Lapsevanematele: Lisaks sellele, et „Immortals Fenyx Rising” on lõbus ja nauditav seiklusmäng, on ta piisava inglise keele oskuse ja tähelepanuvõime puhul ka õpetlik. Verd ei lenda ja roppuseid ei pilluta, kuid paar vasakule kiskuvat seksuaalse alatooniga nalja lastakse kuuldavale küll.
