Street Fighter 6 – Tere asemel molli

Seitse aastat tagasi otsustas “Street Fighter 5” näidata, kui puudulik võib üks kaklusmäng olla. See toode oli suunatud vaid entusiastidele, kuid ka nemad ei jäänud saaduga rahule. Võib lahkelt öelda, et SF5 sai suurema osa publiku käest korralikult peksa. Nüüd on Capcom aga tagasi ringis ja paistab, et nad saadud sinikate pealt palju õppinud. “Street Fighter 6” püüab kõik senise halva heastada ja pakkuda korralikku mängu nii pealtvaatajatele kui ka neile, kes elavad rusikate loopimise nimel.

SF6 pakub igaühele midagi, olenemata sellest, kas tahad lihtsalt arvuti juhitud vastaseid lahmida või teisele inimesele sahtlisse sõita, kuid suurimaks lisaks on nüüd üksikmängijale mõeldud Maailmaturnee (World Tour). Seal seikled sa Street Fighteri versioonis maailmast, kus tervituse asemel võib kasutada maksahaaki. Peaaegu igat tegelast, keda sa seal maailmas näed, on võimalik keset tänavat maha joosta ja temaga kähmlema hakata. Ja keegi ei pane seda pahaks, see on loomulik argielu osa ja kõik kõrvalseisjad elavad sulle kaasa, kui sa kellegi vanaemale jalaga selga hüppad. Selles kõiges on midagi lapsikult võluvat, olles võrreldav “Pokemoniga”, kus terve maailm ja ühiskond keerleb selle ümber, kelle kollane elektrirott on tugevam. Siin aga elavad kõik inimesed selle nimel, et heatahtlikult rusikavõileibu jagada. 

Selleks, et selles maailmas mürada, peab tegema endale tegelase. Kogu protsess on väga detailne ja piirideta. Sinu tegelane võib välja näha väga inimtruu või täielik Cronenbergi luupainaja, valik on sinu.

Pärast seda, kui su tegelane on puurist välja lastud ning esimesed sinised silmad kätte saadud, avab mäng oma RPG juured. Maailmas madistades leiad, ostad ja peksad teistelt välja igasuguseid hilpusid, mida saad endale selga tõmmata, sest need muudavad sinu tegelase numbrilisi väärtusi. Nii, et need Adibassi triibuga tressid, mis su jalalöögi tugevamaks teevad, on väärt seda kähmlust parklas.

Nagu igale rollimängule kohane, annab materdamine sulle kogemuspunkte, mida saad kasutada oma tegelase arendamiseks. Kuidas su tegelane aga kakleb, oleneb sinu õpetajast. Kõik nimelised tegelased mängu kaklusnimekirjast on maailmas olemas ja saad nendega jutule minna ning nende õpilaseks hakata. Nemad õpetavad sulle siis seda, kuidas käed ja jalad töötavad. Tegelaste signatuurvõtteid saad sa aga ise valida ja see annab võimaluse korda saata sõjakuritegusid nagu näiteks kasutada Zangiefi võtteid samal ajal kui loobid Ryu tulepalle. Kõik süsteemid on sügavad, aga vabad, mis annab võimaluse ennast korralikult kakluses välja elada.

Mis ei anna võimalust ennast väga väljendada, on maailmaturnee lugu ise. See on naeruväärselt lihtne ja eksisteerib ainult selleks, et sa vahel teaksid, kellele sa molli andma pead. Sinu enda tegelasel ei ole mingit otsustusvõimet ja ta on viisakalt öeldes… lihtsameelne. Iga suvaline tegelane annab sulle korraldusi, sundides sind tegema seda, mida nemad tahavad ja seda isegi siis, kui sa just andsid peksa 50 eelnevale jorsile, kes tema eest seisid. Sinu tegelane on lihtsalt mühkam, kes on seal maailmas selleks, et teised tegelased ei peaks tapeediga rääkima, isegi kui see variant oleks neile intelligentsem vestlus. Nii sa siis lendad mööda planeeti ringi, sest keegi ütles, et nad tahavad pulgakommi mõnest teisest riigist.

Maailm ise ei ole eriti suur. Tegelikult on ainult kaks ala, kus sulle natuke jalavabadust antakse. Teised on lihtsalt ühe ekraani suurused ruumid, kus kõik vajalikud tegelased seisavad. Isegi nendes saad kogu “loo” jooksul edasi-tagasi käia suht kannatuse piirini. Maailmaturnee on küll piisavalt pikk, et ennast õigustada, kuid ta pole küllalt sügav, et lõputult avastamisrõõmu pakkuda, pigem on see rohkem selline lõbus ajaviide, mille läbi mängu õppida.

SF6 on parim kaklusmänguõpetaja, mida siiani näinud olen. Kogu Maailmaturnee on tehniliselt väga pikk ja interaktiivne õpetus, mis seletab mängu põhikontseptsioone. See annab keskkonna, kus saad vabalt kõike proovida ja teadmisi omandada, kuid ka turneest väljaspool on treenimisvahendid piisavalt robustsed.

Kui tahad mängu süsteeme korralikult õppida ja teiste mängijatega laamendada, siis on olemas tavaline treeningrežiim ning komboharjutused, aga ka otsesed õpetused, mis situatsoonis antud liigutusi tegema peaksid ja miks need kasulikud on. Kui sul on vähegi huvi kaklusmängude vastu, aga pole suutnud korralikult asja süveneda, siis SF6 on parim lastebassein, kus harjutada. 

Harjutada tasub, kuna mängu peamine liha on ikkagi teiste inimeste klohmimine. Selleks on nüüd Lahingu Nurk (Battle Hub). Tegemist on tegelikult väga graafilise fuajeega, kus teiste mängijatega kokku saada. Siia võtad sa kaasa ka oma tegelase, kellega Maailmaturneel ringi roomasid. Saad kasutada omaloomingut, võideldes teiste looduse poolt hüljatud kunstiteostega, mis on sama lõbus nagu tellise töötavasse pesumasinasse viskamine, mis sulle küll midagi ei anna, aga vaatemäng on väga lõbus.

Kui tahad aga rohkem struktureeritumat ja tasakaalukamat lõbu, siis ka seda leidub siin sajaga. Kui soovid üksi midagi ette võtta, on võimalus mängida klassikalisi Capcomi mänge nagu “Street Fighter 2” ja “Final Fight” ning kuuldavasti kavatseb Capcom siin olevaid klassikalisi mänge veel vahetada ja uusi lisada.

Teiste mängijate vastu saab mängida, kui valid Ekstreemsed Lahingud, kus kaklus käib igasugu modifikatsioonidega. Näiteks võib eesmärgiks olla teise mängija esimesena piisavalt palju kordi pikali löömine, kuid asjale lisab vürtsi pull, kes ekraanil edasi-tagasi jookseb ja mängijaid jalust maha tõmbab. Või siis kuuma kartuli mäng pommiga, kus üritad seda panna plahvatama teise mängija läheduses.

Peamine tõmbenumber on aga ikkagi tavakaklus teiste vastu. Nagu “Street Fighterile” kohane, on ka siia korralikus koguses muudatusi sisse toodud. Kõik 18 põhitegelast on omamoodi unikaalsed ja kõigiga on avastamisruumi. Vana kooli SF2 esindajad on pea kõik olemas ja nad kõik on saanud uusi mänguasju. Lisatud on ka uusi nägusid, nagu näiteks Marissa, kes on hiiglaslik lihasmäest naisterahvas, kelle iga löök tundub suutvat kivist liiva teha. Või siis Jamie, kes külajoodiku kombel end täis kaanib ja siis jäsemeid vastase suunas loobib. Nii uued kui vanad tegelased näevad välja fantastilised ja omavad tohutult palju iseloomu isegi siis, kui neid kunagi rääkimas ei näe.

Kõik tegelased keerlevad aga ümber uute universaalsete süsteemide, millele on kõigil ligipääs. Nüüd on lisaks elu ja superliigutuste mõõdikule ka Drive mõõdik. See on pidevalt taastuv ressurss, mida saab kasutada mitmel erineval moel. Kui soovid end kaitsta efektiivsemalt kui lihtsalt blokeerides, siis saab kasutada Drive Parry’t või kui soovid karistada vastase liigset agressiooni, siis vajutad Drive Impacti. Kasutusviise on veel ja igaüks neist annab võimaluse sul ennast väljendada ja matši kontrollida. Ainuke oht on see, et Drive mõõdik täiesti tühjaks saab, sest siis kaotad ligipääsu kõigile universaalsetele võtetele ja vastase agressioon on sinu vastu veel efektiivsem. Kuna need liigutused on nii võimsad, siis keerleb suurem osa kaklusest nende ümber ja nende kaotamine muudab kogu mängu dünaamikat ja strateegiat. Kõik see muudab tavavõitluse veel sügavamaks, pingelisemaks, unikaalsemaks ja lõbusamaks, kui kunagi varem “Street Fighteri” ajaloos.

Uut on Street Fighteri sarjas aga veel – kontrollmeetodid. Nüüd on lisaks klassikalisele meetodile olemas veel kaks varianti: Modernne ja Dünaamiline. Modernne on suunatud neile, kellel on olnud raskuseid keerulisemate nupu- ja liikumiskombinatsioonide sisestamisega. Sellega saab teha tegelase signatuurliigutusi vaid kolme nupu vajutusega, mis on pulti kasutavatele mängijatele mugavam. Samuti on neil ligipääs lihtsamatele automaatsetele kombodele, mis aitavad paremini vastaselt elupunkte röövida ja end nende kaitsest läbi süüa.

Muidugi on sellel ka paar puudust. Kuna lisafunktsioonid võtavad nuppe enda ja võistlustander peaks olema võrdne ka klassikalist stiili harrastavate mängijate jaoks, siis ei ole Modernse kontrollmeetodi kasutajatel ligipääsu kõikidele liigutustele. Samuti teevad teatud liigutused vastastele natuke vähem kahju. Kuid kui sul oli probleeme liigutuste tegemisega enne, siis nüüd on need väikesed miinused olematud, sest nüüd teeb tegelane alati seda mida sina tahad. Isegi mõned professionaalsed Street Fighteri mängijad on näidanud üles huvi Modernse kontrollmeetodi vastu. 

Kui aga kaklusmängud täiesti võõrad ja tahad lihtsalt nuppe vajutada selleks, et tegelane ekraanil rusikaga lööks, on Dünaamiline kontrollmeetod sulle. Selle miinuseks on, et seda saab kasutada ainult lokaalses mängus ja internetis mängides see lubatud pole. See sobib selleks puhuks, kui väiksem sugulane, mittemängurist elukaaslane või lihtsalt külla tulnud tuttavad ja sõbrad soovivad ka ekraanil toimuvast osa võtta, ilma et nad peaksid mängu väga süvenema. Siin teeb arvuti pärast nuppudele vajutamist ise vajalikud liigutused, sõltuvalt olukorrast. Näiteks kui vajutad lööginuppu, aga oled vastasest liiga kaugel, hüppab su tegelane vastasele lähemale selle asemel, et niisama kohapeal õhku peksta. Kogenud mängijast nii küll jagu ei saa, kuid minu kaheaastane poiss suutis mulle mängus ilusasti pihta saada ja tema nautis seda tohutult. Olenemata sinu kogemustest või pühendumusest pakub SF6 sulle viise, kuidas mängida nii, et protsess oleks lõbus igal tasemel mängija jaoks. 

“Street Fighter 6” on huvitav ja ilus vaadata ka kõrvalseisjana, sest ekraanil on kõik ilus, värviline ja detailne. Kuigi Maailmaturnees on näha mõningaid karedaid kohti, on tulemus suurepärane. Efektid on värvikirevad ja stiilsed, tegelased näevad kõik välja äärmiselt unikaalsed ja viis, kuidas nende lihased pingule tõmbuvad, on muljetavaldav. Animatsioonides on märgata küll mõningaid puudujääke ja naljakaid poose, kuid need mööduvad nii kiiresti, et tuleb tõsiselt jälgida, et neid tähele panna.

Ka heli poolelt on mäng muljetavaldav, joostes jazzi ja hiphopi piiridel. Iga löök ja karje müüb võitlust väga hästi ning mõnikord paneb kogu selle vägivalla ooperi nägemine lausa ahhetama.

Isegi netis mängimine on valutu kogemus. Kuna Eestis võib teiste mängijate leidmine keeruline olla, on meie jaoks väga tähtis, et sinikate jagamine juhtme kaudu oleks samuti sujuv. Võin oma kogemuste pealt öelda, et mitte kunagi enne pole olnud mul võimalik mängida nii sujuvalt teiste mängijatega Indiast, Lõuna-Aafrikast ja isegi Ameerikast, kuigi mingitel hetkedel hakkasid siiski õmblused pisut kärisema. Vahemaa probleemist täiesti üle ei saa, aga nii sujuvat võitlussüsteemi on kaklusmängudes raske leida.

“Street Fighter 6” on triumf igas mõttes. Kuigi üksikmänguosa võiks olla rohkem looga seotud või natukene vähem naeruväärne, ei suuda see hindest punkti maha võtta, sest tegemist on kõige külluslikuma kaklusmängu komplektiga, mis siiani tehtud. Siin on tegevust tundideks igaühele, olenemata sellest, mida sa otsid. Sellise alguse puhul võib pakkuda, et “Street Fighter 6” eluiga saab olema väga pikk. Ma ei oska midagi rohkemat siit tahta kui minna tagasi seda mängima. Soovitan soojalt ja kaklusareenil näeme!

Lapsevanematele: “Street Fighter 6” on PEGI reitingusüsteemi kohaselt sobilik alates 12. eluaastast, aga üksikmänguosa mängida või koos samal ekraanil madistada võivad ka veidi väiksemad kaklusmängude huvilised.