Avatar: Frontiers of Pandora – Ahh, mingi smurfimäng on

Ubisofti kauaoodatud teos “Avatar: Frontiers of Pandora” kutsub mängijaid avastama Pandora rohelist ja müstilist avatud maailma. Koostöös Lightstorm Entertainmenti ja 20th Century Games’iga loodud teos toob mängijateni uue loo “Avatari” universumis.

“Frontiers of Pandora” tegevus toimub Teise Pandora sõja taustal, kujundades lugu “Avatari” sündmuste ja selle tulevase järje vahel pärast RDA naasmist Pandorale. Läänerindel toimuva koloniseerimise käigus röövitakse Na’vi hõimu lapsed RDA poolt, kes loodab neid üles kasvatada RDA ideoloogia jüngrid. Järsku rünnatakse RDA hooneid Na’vi hõimu sõdalaste poolt ning RDA juht John Mercer annab käsu lapsed hukata. Laste õpetaja Alma Cortez aga ignoreerib käsku ja päästab lapsed, pannes nad krüounne.

15 aastat hiljem äratatakse lapsed üles ja päästetakse Na’vi hõimu poolt. Inimeste juures üles kasvanud lastel tuleb hakata kohanema eluga Pandoral, et naasta oma esivanemate juurte juurde, selgitada välja, mis nende vanemate ja hõimuga juhtus ning ühendada Na’vi hõimude jõud võitluses RDA vastu.

Kuigi lugu on mingil määral huvitav, ei suutnud see siiski piisavalt põnevust ja sügavust pakkuda. Ühesõnaga, lugu ei vastanud mu ootustele ning oli kohti – see tüüpiline probleem, et vaatajaid/mängijaid peetakse lollideks ja seetõttu on peategelane või tegelased samuti lollid (siinkohal meenub “Lost in Space” sari) – mis mulle kogu täiega vastukarva olid. No andke andeks, aga teatud hetkest – olgu peale kui esimesel korral ei märka ja kohale ei jõudnud veel, siis teisel ja kolmandal korral juba võiks – oli siililegi selge, mis toimuma hakkab ja kuhu lugu tüürib. Aga ei, mitte keegi ei saa mängus asjast aru.

Mängu algus on aeglane ja tüütu. See ventilatsioonisahtides jooksmine… See oli kohutavalt tüütu ja pani tõsiselt proovile mu kannatlikkuse. Samal ajal oli see muidugi ka jaburalt naljakas, sest hooned on ju ehitatud eelkõige inimestele ja ventilatsioonisahtid on ilmselt väiksemad kui ruumid või noh, inimesena olen ma harjunud, et ma ei mahu ventilatsioonisahti jooksma. Nii, nüüd kujutage omale ette Na’vit, kes on inimesest pikem… Paistab, et hoonete disainer ehitas ventilatsioonisahtid nii, et lisaks inimestele mahuksid sinna jooksma ka Na’vid.

Õnneks saab sealt baasist lõpuks välja, et avatud maailmas ringi seiklema hakata, aga esialgne kogemus pole sealgi kiita, sest üsna pea pead hakkama otsima kohta, kuhu mägedes ronima peab ja selleks tuleb platvormimisega tegeleda. See on aga asi, millega ma tegeleda ei taha. No kohe mitte kuidagi ei taha. Eriti veel siis, kui sa oled mõnest kohast juba paar korda alla kukkunud.

Õnneks saab pärast üht pikemat ronimist omale ikrani, suuremat sorti linnu, mille seljas edaspidi maailma avastama saab hakata. Pistke p***** oma platvormimine. Ühtlasi avaneb ka võimalus mängu koos sõbraga mängida ja… mäng muutub hoobilt palju paremaks. Täitsa mängitavaks muutus teine.

Kui te olete harjunud sellega, et Ubisofti mängude koosmängimise võimalus pakub ainult sellist lollitamisversiooni, kus lugu läheb edasi ainult mängu alustajal, siis “Frontiers of Pandora” puhul on Ubisoft suutnud suure sammu edasi astuda ja põhimissioonid lähevad kirja mõlemale mängijale. Muidugi juhul, kui te kogemata valet nuppu ei vajuta pärast koosmängu. Kahjuks on siiski Ubisoftil selles osas endiselt veel pikk maa maha käia, sest igasugused kõrvaltegevused kirja ei lähe ja pahatihti on maailmas tegevusi, mida saab käivitada ja teha ainult mängu algataja. See on selle mängu juures suur rumalus, sest tänu sellele ei ole sul võimalik kogu seda maailma koos sõbraga avastada. Lõpuks oled ikka sunnitud oma maailma tagasi minema ja neid kõrvaltegevusi üksinda tegema ja see ei ole lõbus.

Visuaalselt on “Frontiers of Pandora” päris ilus, näidates Pandora kaunist mitmekesist maailma. Seda vähemalt senikaua, kuni te seda maailma väga lähedalt uudistama ei hakka. Lisaks võib see värvikirev maailm looduses ringi joostes häirima hakata, sest see on kohati isegi liiga kirju ja sealt on raske teisi Na’visid ja loomi leida. Õnneks saab loomade, vajalike taimede ja ka vastaste otsimiseks kasutada Na’vide võimeid, mis tõstavad siis elukad, vastased ja taimed sellest kirjust maailmast paremini esile.

Mängu pikkus on ka üsna mõistlik. Põhilugu kestab umbes 20-30 tundi. Kuna ma tegin vahepeal ka lisategevusi ja püüdsin kaarti eesmärkidest puhastada, läks minul läbimisega aega pisut alla 60 tunni. Päris kõike ma siiski ära ei teinud, sest mitmed kõrvaltegevused hakkasid üsna kiirelt korduma ja muutusid tüütuks või olid lihtsalt rumalalt üles ehitatud, et kunstlikult mänguaega pikemaks venitada saaks. Näiteks tootemite vaatepunkti otsimine. Kui nool näitas ühes suunas, siis oli targem aega kokku hoida ja noolele näidatud vastasuunas hoopis seda vaateringikest otsima minna, sest kõikidel kordadel oli see hoopis teisel pool noolega näidatud suunast. Miks sa, kallis arendaja, teed nii?

Lahingud… ah, käisid kah. Ei midagi erilist. Kui sa oma varustust regulaarselt täiendad, parendad ja leiad omale sobivad relvad vastaste jaoks, siis on nende nottimine üsna lihtne. Eriti kui sa koos sõbraga neile selga lendad.

Olemas on ka “Far Cry’st” tuttavad baasid. Kui baasi tühjaks teed, muutub piirkond jälle roheliseks ja saab sealseid taimi ja muud põnevat korjata. Oli muidugi ka pingelisemaid lahinguid, aga need jäid pigem mängu lõpuossa ehk bossilahingud. Aga nagu ütlesin, üleüldiselt ei midagi erilist, ei midagi meeldejäävat, mis paneks sind vaimustunult järgmist lahingut ootama.

“Avatar: Frontiers of Pandora” on selline täiesti tavaline keskpärane mäng. Sa ei leia siit mitte midagi hiilgavat, aga ta ei ole otseselt ka halb mäng. Koos sõbraga mängides on tegemist täiesti mängitava teosega. Kui sulle meeldib väga “Avatari” maailm ja tahad selles avatud maailmas ise ringi seigelda, siis tasub “Avatar: Frontiers of Pandora” ette võtta. Kui sind aga “Avatari” kraam ei tõmba, võid rahulikult ka seda mängu vältida, sest leidub ka märksa paremaid avatud maailmaga mänge, kus seigelda.

Lapsevanematele: “Avatar: Frontiers of Pandora” on PEGI reitingusüsteemi järgi sobiv alates 16. eluaastast, sest see sisaldab vägivalda. Kuid tegemist on sellise tavapärase videomängudes esineva vägivallaga ja kui teie laps mängib näiteks “Assassin’s Creedi” mänge või “Fortnite’i”, siis “Frontiers of Pandora” peaks samuti sobima.