Paper Mario: The Thousand-Year Door

Printsess Peach on röövitud, taaskord…

Kuid sel korral pole pahalaseks kuri Bowser. Või noh, ta pole põhipahalane. “Paper Mario: The Thousand-Year Door” nimelises mängus tuleb Mariol silmitsi seista hoopis X-Nautide hautud kurja plaaniga vallutada maailm. Peachi päästmiseks peab ta rändama läbi Seenekuningriigi ja võitlema mitmete suuremate ja väiksemate vastastega.

“Paper Mario: The Thousand Year-Door” näol on tegemist tegelikult juba 20 aastat vana rollimänguga, mis tänavu ilmus uues kuues Switchile. Nagu nimigi viitab, on siin tegemist Marioga, kes lõigatud välja paberist. Ka ülejäänud maailm on paberist meisterdatud. Kuigi valdavalt ei lisa see mängule muud peale visuaalse stiili, siis mõningad mänguelemendid on seeläbi saanud tavapärasest vahvama vormi. Mitmed Mario võimed tulenevad paberi voltimise omadustest ja rebitava paberi taha on maailma peidetud mitmeid mõistatusi.

Jättes paberiteema kõrvale, on tegemist klassikalise rollimänguga, mis koosneb kaheksast peatükist. Nende peatükkide jooksul jõuab Mario külastada mitmeid linnu ja kohti, kus tuleb lahendada mõistatusi ning avastada peidetud saladusi. Viimastest võib leida isegi kasulikku nodi. Õnneks, niisama kogumise pärast korjatavat kraami mängus pole.

Käigupõhised võitlused toimuvad iseseisvate stseenidena teatrilaval. Lisatud põgusad interaktsioonid publikuga lisavad mängu veidi vaheldust ja aitavad hoida mängu värskena. Tegelikult on mängus mitu nüanssi, milleta muutuks korduvate vastastega kaklemine tüütuks. Ka aeg-ajalt esinev edasi-tagasi jooksmine võib osutuda üksluiseks. Õnneks pole seda palju.

Rollimängule omaselt kogub Mario mängu jooksul omale erinevaid võimeid ja muutub tasapisi tugevamaks. Peaaegu igas peatükis saab ta omale ka ühe uue kaaslase. Oma kaaslasi saab näiteks võitluste jooksul vahetada, mis annab rohkem ruumi eludega mängimisele. Kuigi igal kaaslasel on oma erilised võimed, siis tegelikult pole tingimata vahet, milliseid kaaslaseid võitlustes kasutada. Küll aga vajavad maailmas tehtavad ülesanded sageli just mõne konkreetse kaaslase oskuste rakendamist.

Mängu keerukus on puhtalt mängija enda otsustada. Kuna vältimatuid konflikte on ainult mõned, mis otseselt looga seotud, siis saab vabalt valida kui palju mööda minnes madistada ja lahingutest leveldamiseks vajalikku kogemust koguda. Väljakutset otsiv mängija võib proovida leveldamist hoopis vältida. 

Leveldamine ise pakub mängijale valiku kas ta soovib tegelastele elusid juurde, arendada nende rünnakute pagasit või muuta oskuste tõhusust. Ainus, mida pole võimalik vältida, on iga peatüki lõpus omandatav erivõime.

Eelnev tähendab ühtlasi, et mäng sobib igale vanusele. Ka noorematel mängijatel on võimalik maailmas oma tegelased tugevaks treenida ja seejärel raskematest heitlustest edasi pääseda. Vaid mõni üksik mõistatus või platvormimise koht võib vajada täiskasvanu abi.

Üksluisuse ohust palju tuntavam etteheide mängule oleks dialoogi osas. Juttu räägivad tegelased omavahel ikka päris palju ja neid vestlusi pole võimalik vahele jätta. Ja nii mõnegi sõnavahetuse sisu tasub tuleviku tarbeks meelde jätta. Mitu korda tabasin end dialoogide ajal telefoni haaramast, et lihtsalt end jutumullidest läbi klõpsutada… et siis hiljem kahetseda, sest mõni minut hiljem oli vaja piinliku täpsusega teada eelnenud jutu sisu.

Samas on dialoogi peidetud mõningaid lõbusaid mõttevahetusi ja isegi popkultuuri kommentaare. Kes viitsib kõik hoolega läbi lugeda, saab üsna mitu korda muheledes muiata. Nende detailideta mõjuks dialoogide läbimine lausa tööna.

Mäng pakub ka abi, kui mängija peaks tõesti hätta jääma. Näiteks on võimalik külastada selgeltnägijat, kes annab piisavalt täpseid vihjeid selle kohta, kuhu tuleks minna. Ka üks Mario kaaslastest peab tegevuste üle järge ja juhendab vajadusel. Mängu panustatud 25 tunni jooksul sai mõned korrad uitama mindud, pärast mida oli tarvis veidi mälu värskendada.

Toredaks vahepalaks on veel Bowseri seiklus, kellel on Marioga sarnased eesmärgid. Samas on ta Mariost kogu aeg mõned sammud maas. Iseenesest mõistetavalt tekitab see Bowserile tuska, mida ta siis teiste peal välja elab. Lisaks saab Bowseriks kehastuda ka lihtsates minimängudes, läbides nostalgiliste Mario mängude maailmu.

Tehnilise poole pealt ei saa mängule midagi ette heita. Aga miks ei peakski üks 20 aasta vanune teos korralikult töötama. Vuntsitud pilt näeb ka suuremal ekraanil kena välja. Kontrollid töötavad ilusti ja platvormiminegi ei vaja kummalisi võtteid. Ilmselgelt on mäng disainitud kõigile kättesaadavaks.

Nii et egas polegi muud kui tunked selga ja tuhande aasta vanuse ukse mõistatust lahendama!

Lapsevanematele: “Paper Mario: The Thousand-Year Door“ on soovitatav alates 7. eluaastast, pakkudes lõbusat seiklust Mario, tema kaaslaste ja Bowseri seltsis. Vaid mõni üksik mõistatus või platvormimise koht võib vajada täiskasvanu abi.