Dragon Age: The Veilguard

Lõpuks ometi on BioWare valmis saanud “Dragon Age” mänguseeria uue peatükiga, mis viib mängijad tagasi Thedase maailma.

“Dragon Age: The Veilguard” tegevus toimub kümme aastat pärast “Inquisitioni” sündmusi. Uus seiklus viib meid sel korral uutesse ja kaugematesse paikadesse kui varem, kuid tuttavaid tegelasi varasematest mängudest kohtab ka siin. Näiteks Solas, kes plaanib Thedase maailma hävitada.

Arvasite ära, mängija kehastab uut peategelast nimega Rook, kelle ülesandeks on Solas iga hinna eest peatada. Taaskord tuleb hakata omale koguma kaaslasi ja leidma fraktsioonide hulgast toetust oma tegemistele, et maailm päästa.

Mängu algus keskendubki põhiliselt kaaslaste värbamisele ja maailma avastamisele ning ma pean mainima, et see polnud sootukski nii põnev kui reklaamiti. Selle kõige käigus tuli mulle ikka ja jälle uni peale, sest kohati oli see tüütu ja niisama igav. Aga ma ei anna siiski veel alla, sest need, kes on kaugemale mänginud, teavad rääkida, et hiljem läheb siiski põnevamaks ja lõpuks kooruvat selle pika üksluise sissejuhatuse alt välja imeline mäng. Loodame… Kui see juhtub, siis ma kindlasti parandan ja täiustan oma arvustust.

Kaaslastest rääkides… BioWare oli üks mu lemmikstuudioid, sest nad tegid vapustavalt häid mänge ja üheks põhjuseks, miks nende mängud head olid, oli hea lugu ja kaaslaste omavaheline dünaamika. Kuid sel korral jääb kusagil midagi nagu puudu, see pole päris see millega ma harjunud olen. Kahjuks ei oska ma hetkel veel päris näpuga näidata, mis konkreetselt valesti on, aga midagi on nagu valesti, sest kohati tundub see omavaheline suhtlus selline sunnitud ja ilmetu ja kõik on selline turvaline – mitte midagi ei juhtu, sõltumata sellest, mis edasi saab. Võimalik, et osaliselt ongi süüdi siin see, et varasemate mängudega võrreldes tundub asi rohkem lineaarsemana ja kohati tuleb “Dragon Age 2” tunne peale, mis oli selle mänguseeria kõige kehvem mäng.

Sarnane olukord on ka “Veilguardi” võitlusüsteemiga. See pole enam see, see pole ju “Dragon Age”. Mulle meeldis väga varasemate mängude taktikaline stiil, aga uues mängus on võitlus selline kiire “kirvega pähe” asi ja… see ei ole huvitav. Tõsi, pausi saab ka uues mängus panna keset võitlust, aga tegevused on piiratud ja kontroll kaaslaste üle minimaalne, isegi eluriba pole neil enam. Ma ei teagi nüüd, kas see on hea või halb, sest ühest küljest on ju selle võrra lihtsam, aga teisest küljest ebahuvitavam. Aga see võib olla minu kui “Dragon Age” mänguseeria suure fänni probleem, äkki uute mängijate jaoks on see nüüd just see, mida nad tahavad ja naudivad.

Vähemalt maailmad on ilusad… imeilusad ja detailsed, pakkudes nende avastamisel visuaalselt nauditavat elamust. Ei, need pole mitte realistlikud, vaid sellised stiliseeritud animestiilis, värvilised ja säravad. Tean mängijaid, kellele see kohe üldse ei meeldi, aga mulle isiklikult see meeldib.

Seda kõike toetab suurepärane muusika, mille autoriteks on Lorne Balfe ja Hans Zimmer. Nende loodud muusika sobib suurepäraselt siia maailma, täiendamaks mängu atmosfääri.

“Dragon Age: The Veilguard” on Bioware’i julge katse taaselustada “Dragon Age’i” mänguseeria. Ühest küljest on nad sellega hästi hakkama saanud, kuid teisalt leidub mängus mitmeid puudujääke. Mängu sissejuhatus on kohutavalt aeglane ja igav ning kõrvalmissioonid tunduvad sunnitud, elutud ja neis puudub see vajalik “Dragon Age’i” sära, mida ma ootasin. Puudub ka varasematest mängudest tuttav taktikaline võitlussüsteem, sest võitlemine on nüüd lihtsam ja seeläbi ka igavam. Ilmselt sobib “Veilguard” uutele mängijatele heaks hoolauaks “Dragon Age’i” maailma, kuid selle sarja vanadele fännidele ei julge ma hetkel seda küll soovitada.

Arvustus on pooleli: “Dragon Age: The Veilguard” arvustus on hetkel pooleli. Olen jõudnud selle kirjatüki ilmumise ajaks mängida vaid mängu algust ja seeläbi puudub mul täielik ülevaade kogu mängust. Muljed mängust, selle tugevused ja nõrkused muutuvad mängu edenedes täpsemaks ning lõplik versioon arvustusest ilmub pärast mängu lõpetamist.