Monster Hunter Wilds: olge nüüd hästi tasa, ma kütin… sauruseid

Mõne aasta eest kaitsesin ma kõigi küünte, hammaste ja megasuurte mõõkadega Kamura küla märatsevate koletiste eest. „Monster Hunter Rise“ ja selle lisapakett „Sunbreak“ olid suurepäraseks ajaviiteks, sest koletisi ja sisu oli palju, võitlus mõnusalt mitmekülgne ja kiire ning liikumine ülisujuv. Samas ei suutnud ma tollele mängule eelnenud „Monster Hunter Worldi“ aga peaaegu üldse mängida, sest see oli pigem aeglane, realismi kalduv ning minu jaoks ebamugav. Asi ongi selles, et „Monster Hunteri“ mänge toodab kaks arendustiimi. Üks teeb käsikonsoolidele suunatud osi („MH: Ultimate“ ja „Rise“, näiteks) ning teine nii-öelda põhiseeria mänge (numbritega osad ja „World“).

Kui „Monster Hunter Wildsi“ esimest korda näidati, pidin ma suurest erutusest tooli pealt maha libisema. Olin ju „Rise’i“ matnud enda kohta märkimisväärsed peaaegu 1000 tundi mänguaega. Samas pakitses kuklas aga teadmine, et „Wilds“ ei saa olema samasugune, vaid tegu on ju mulle mitte istunud „Worldi“ järglasega. Kas see saab tõesti hea olema? Ahmin ma seda samamoodi nagu ma häid mänge seni kugistanud olen? Arvestades, et mulle anti mängukood mõned päevad enne arvustuse ilmumishetke (24.02.2025) ja ma saan ilma ühegi süümepiinata arvustust kirjutada, võib väita, et jah, ahmin küll. Aga alustame siis algusest.

„Monster Hunter Wilds“ jätkab Capcomi ülipopulaarset mütsivalmistamissimulaatorite sarja uue ja senisest veel suurema ja uhkema osaga. Mängija kehastub küttide killa (Hunter’s Guild) kogenud liikmeks, kes saadetakse uurima Keelatud Maad (Forbidden Lands), mis peaks olema inimtühi ja täis erinevat põnevat floorat ja faunat. Aga võta näpust! Ka siinkandis on inimesed kanda kinnitanud ja küttide uurimisretk ei lähe teps mitte nii nagu algselt plaanitud oli. Või vahest ikka läheb… Igatahes, lahti hakkab kooruma lugu, mis räägib vanast tsivilisatsioonist, liigsetest ambitsioonidest ja sellest, kuidas loodus alati väljapääsu leiab.

Lugu on mõnusaks taustaks erinevas suuruses koletiste rappimisele, et neist mütse (hea küll, muud varustust ka) teha. Samas hoitakse kogu aeg loodussäästlikku joont ja lugu ei poolda maailmas ringi lipates arutut suleliste ja karvaste populatsiooni harvendamist, vaid iga võitlus ja jaht peab omama killa heakskiitu. Kui kaardil patseerib ringi mõni spetsiifiline koletis, kes on seotud mõne ülesandega ja sa teda rahulikult relvaga nüsima lähed, ütleb su saatja, et selle koletise küttimiseks ma sulle hetkel luba anda ei saa, otsi teine sihtmärk.

Lisaks on sul ka mõned kõrvalülesanded, mis paluvad sul suuremate loomade nottimise kõrvalt pisemaid elukaid püüda ja paar tükki neist on kas jubedad krõbedikud või on mängus mingi… kala. Nimelt on mul hetkel täitmata üks ülesanne püüda kinni Gravid Bowfini nimeline kala. Ma tean, kust neid leida, aga mul pole õnnestunud ühtegi kätte saada. Võrguga püüdmine ei loe ja nende väidetavat lemmiklanti kasutades kala lihtsalt ei näkka. Eks ma ootan ja uurin, aga jube tüütu on mõelda, et ma olen andnud piki koonu ülisuurtele lohedele, kuid mingi kalake passib mind veest, mõeldes, et ma olen ikka puruloll kalamees.

Maailm on uhke. Kui algselt jäi mulle mulje, et tegu on avatud maailma „Monster Hunteriga“, siis tegelikult on ta ikka traditsiooniline piiratud aladega mäng, kus on olemas kõrbeala, metsaala, vulkaaniala ja jääala, igaühes oma elukad ringi luusimas.

Igas alas on oma baaslaager ning õigete kohtade üles otsimise korral saad ehitada ka telklaagreid, mille vahel on mugav kiirreisimist rakendada, sest alad on küllaltki suured. Telklaagritega on aga üks minu silmis tobe mängumehaanika. Nimelt lõhuvad suured koletised telklaagreid avastades need hetkega ära. Sulle hüppab ekraanile hoiatus, et mingi mõmmik on su laagri avastanud ja paari sekundi pärast tuleb uus teade, et laager tehti maatasa. See peaks olema nagu mehaanika, et sa näed seda teadet ja siis kiirreisid antud laagrisse, et seda kaitsta, aga enamasti teavitatakse mind sellest siis, kui mu mõõga tera on sügavale mõne peletise roiete vahele surutud ja mul pole absoluutselt mahti ega tahtmist toda laagrit kaitsma minna. Siis tulebki kohe teade, et laager peksti pilbasteks ja ma pean mingi aja ootama, et seda uuesti kasutada (või jalgsi sinna patseerides teatud arvu punkte maksma, et seda üles ehitada). Noh, tegelikult on minu enda süü, et nii juhtub, sest laagrite ehituspaigad on jagatud ohutsoonideks ning näiteks tolle järve kaldale, kus Chatacabradel supelda meeldib, on laagri ehitamine pehmelt öeldes ohtlik. Aga seda enam mulle tundubki, et see laagrite kaitsmismehaanika peaks olema läbimõeldum. Andke mulle kasvõi aega pärast antud kakluse lõpetamist seda kaitsma minna, mitte ärge laske laagrit kohe puruks peksta.

Alad on laiad, avarad ja kõrged, kuid õnneks ei pea siin mängus enam koletiste väljaheidetes sobrama või nende kraapimisjälgi otsima, et neid leida. Elukad on taas kaardi peal näha ja sa võid oma seikreti (lennuvõimetust linnust ratsu) rahulikult teele saata ja ise ümbrust imetleda. Seikret oskab nimelt automaatselt soovitud kohta lipata, muutes liikumise mugavaks. Hetkel meeldib kollidele aga väga tolles laias, avaras ja kõrges maailmas ringi silgata. Ma eeldan, et enamasti peaks olema nii, et sa lippad koletise juurde, materdad teda mõne aja ja ta vahetab asukohta. Mul on aga mitmel korral juhtunud nii, et ma jooksen ühest kaardi otsast teise, et seal kellegagi kakelda, jõuan vaevu linnu seljast maha hüpata ja kaks hoopi anda, kui koletis taas leekima pistab.

Ahjaa, päev ja öö vahelduvad samuti, nagu ka ilmastikuolud. Laagrites puhates saad ise valida, millisel ajal sa välja lähed. Ilmastikuolude vaheldumine on aga päris vägev. Vihm asendub päikesepaistega ja terve maailm saab tagasi oma värvid. Kõrbes näed juba kaugelt lähenevad liivatormi ja sisimas on tunne, et ma tahaks ju selle eest varju otsida, kuid sa tead, et tormiga kaasneb võimalus kohata Rey Dau nimelist koletist. See teebki vahepeal mängu maailmas lihtsalt olemise ja ümbruse jälgimise vahvaks.

Loomadel on oma päevaplaan. Nad tulevad veeaugu äärde jooma, linnud nokivad paksunahaliste nahka, õhtul on mõni elukas aktiivsem ja nii edasi ja nii edasi. Isegi laibad on mädanema pandud ja see meelitab ligi omakorda teisi kiskjaid. „Monster Hunter Wildsi“ maailm tundub mõnusalt elu täis olevat ja seda on ühes fantaasiamängus väga tore näha.

Nüüd on aeg aga asuda mängu kõige tähtsama osa juurde. Jah, me räägime sellest, kuidas võitlemine käib. Taaskord on mängus hulk relvi, mis kõik vajavad harjutamist ja õppimist. Kui te pole varem „Monster Huntereid“ mänginud, siis soovitan kõiki relvi proovida, sest see, mis teile välimuse poolest äge tundub, ei pruugi teile praktikas sobida. Lisaks saab nüüd seikreti selga ära peita ka teise relva, mida tema selga hüpates haarata saab. Mina olin näiteks enam kui kindel, et hakkan „Wildsis“ kasutama Long Sword’i ja Light Bowgun’i ehk siis samuraimõõga laadset toodet ja püssi. Praktikas mulle aga Long Sword ei istunud ja ma jäin hoopis Switch Axe’i juurde, mis on kirvest mõõgaks moonduv relv.

Võitluses on väga tähtis ära õppida koletiste rünnakud ja nõrgad kohad, sest siis oskad valida õige hetke, et vajalikku kohta rünnata. Rünnakute tagajärjel tekivad „Rise’i“ qurio-kogumeid meenutavad haavad, mida tuleb spetsiaalse rünnakunupuga peksta, et koletiste küljest rohkem mütsimaterjali lahti taguda ja neile lisakahju teha.

Uute võimalustena on olemas Offset ja Power Clash. Offset on löök, mis peab koletist tabama hetk enne tema rünnakut, et ta siis külili kukuks ja kütil ligi tormata lubaks. Seda ei saa teha aga lõputult, vaid Offset’il tundub olevat mingi kahjupiir. Esimene kord õnnestub alati ja elukas kukub, kuid hiljem enam mitte. Power Clash eeldab aga õigel hetkel koletise löögi blokeerimist ja lubab koletise nii-öelda pikali suruda. Great Sword tundus olevat ainus relv, millega saab teha mõlemat, sest sellega saab nii blokeerida kui ka lüüa. Teistel relvadel on kas üks või teine omadus. Võitluse ajal piisavalt palju hüppe pealt lüües saab koletistele ka selga ronida, et neid siis noaga susata, tekitades lisahaavu, mida hiljem lüüa või oma põhirelva löögiga ratsutamise lõpetamiseks kasutada.

Võitlemine ise on aga kohati… veider. Paljude loomadega on asi korras, ma vibutan oma kirvest ja kõik on timm. Mõne suurema kolli puhul tuleb aga ette seda, et mu rünnakud viivad mu koletise sisse või temast läbi ja see on üsna tüütu, sest ma näen ekraanil ennast elu eest vehkimas ja loomale kahju tegemas, aga ma tean, et ma olen näiteks tema jala sees ja looma ennast ekraanil näha polegi. Toonitan, et see on just pigem suuremate elukate probleem, sest koletisi on tehtud kirevamaks ja lehvivamaks ja kombitsalisemaks, mis tekitab minu ja nende animatsioonides vastuolu ning loomade sisse sulandumine on ilmselt see viis, kuidas mängu loojad on suutnud asja toimima saada. Ma oleks jubedalt tahtnud, et koletiste ja küttide animatsioonid toimiksid korralikult, aga eks tuleb olukorraga leppida. Võitlus minu arvates on “Worldsiga” võrreldes taktikalisem ja eeldab paremate ümberpaiknemisvõimaluste kasutamist ja koletiste rünnakuanimatsioonide tundmist. Kahju ainult, et mudelid üksteisest läbi minema kipuvad.

Kuigi „Monster Hunter Wildsi“ saab mängida ka üksinda ja ma soovitangi seda alguses teha, sest mängu loo-osa on ülilihtne ja annab hea võimaluse suurema suremisohuta võitlust harjutada, on minu jaoks tegu läbi ja lõhki sotsiaalse kogemusega. Mulle meeldis „Rise’i“ mängida nii kindlate sõpradega kui ka netivõõrastega, sest see oli lihtsalt lõbusam kui üksinda pusimine. Samas soovitan ma iga koletise paar korda ka üksi maha lüüa, et sa teaksid, et saad vajadusel hakkama. See on hädavajalik ka servereid ja kaasmängijaid arvestades, sest minu „Wildsi“ mitmikmängukogemus oli selline, et kolmest korrast ühel katkes ühendus serveriga ja ma pidin ülesande üksinda lõpuni tegema.

Okei, tegelikult aitab AI ka. Nimelt on sul võimalus pärast ülesande alustamist mistahes hetkel kasutada SOS Flare’i, mis lubab sinu jahiga liituda nii netivõõrastel kui ka loo käigus lahti lukustatud arvuti juhitud kaaslastel. Kui AI-kaaslased on olemas ja liitub päris mängija, asendab ta ühe arvuti juhitud tegelase. Kui sina aga liitud ise võõrana mõne jahiga ja ühendus katkeb, jääd sa hetkeks üksi ja siis hakkavad sulle kõrvale tekkima arvuti juhitud kaaslased. Ma loodan, et mängu ilmumisega kõrvaldatakse ka serveriprobleemid, sest ma juba ootan sõpradega kassijahile minemist.

Graafilise poole pealt ei saa vähemalt PlayStation 5 versioonile miskit ette heita. Kaadrisageduse saab lukustada kolmele tasemele, kas 30 fps (ray tracinguga pildi-ilu režiimis, 40 fps (vahepealses Balance-režiimis) või 60 fps (Performance-režiimis). Mina klõpsasin sisse ka lukustamata fps-i valiku ning 120Hz toe ning mäng töötas väga kenasti, sest PS5 Pro suutis ka pildi-ilu režiimis kaadrisageduse kenasti 50 ja 120 vahel hoida. Minu jaoks sobis suurepäraselt. PlayStation 5 Slimil mängides oli Performance-režiim pisut liiga… hägune, aga fänne see vast ei heiduta, sest pilt ise oli väga sujuv. Heli on aga veider, sest ma ei suuda leida kusagilt “Rise’is” olnud Monster Hunteri keelevalikut ja pean leppima muude keeltega. Inglise keele dublaaž oli kohati ka vigane ja jättis mulje, et mõnes kohas kõneldakse suures plekist angaaris või kuuris, sest häälte kõla oli eelmise stseeniga võrreldes täiesti vale. Loodetavasti annab seda mõne uuendusega parandada, kuid seni räägivad kõik minu tegelased jaapani keeles.

Hoolimata aga minu virinast on „Monster Hunter Wilds“ hea, sest mängu tapa-koletisi-ja-tee-neist-mütse-et-veel-paremaid-koletisi-tappa ring on võrratu. Relvi on hunnik, turviseid rohkem kui selga panna jaksab ja sel korral pole meeste ja naiste turvised sooga piiratud, vaid keegi ei keela vastassugupoole riideid kanda. Teades, et sinna hakatakse taas lisasisu tootma ja ajapiiranguga ülesandeid panema, olen ma enam kui kindel, et jään seda taas paariks aastaks mängima. Olete kõik samuti Keelatud Maale oodatud.

Lapsevanematele: „Monster Hunter Wildsis“ kujutatakse graafilist vägivalda erinevate väljamõeldud elukate vastu. Verd küll ei lenda, aga sabasid saab maha raiuda ja terariistu koletiste sisse suruda.