Kui Nintendo Switch 2017. aastal ilmus, said mängijad nautida ühte kõigi aegade parimat mängu. Just, jutt käib “The Legend of Zelda: Breath of the Wildist”. 2023. aastal sai Switch oma nii-öelda luigelauluks ka meistriteose järje “Tears of the Kingdom”. Fännid tahtsid aga lisa ning kui 2025. aastal Nintendo Switch 2 ilmus, hüüti põhimõtteliselt kooris, et kus on meie “Zelda” mäng? Päris konsooli ilmumise aknas seda ei tulnudki, kuid Nintendo ei jätnud fänne kuivale.
“Hyrule Warriors: Age of Imprisonment” on omamoodi veider teos. Tegu on kolmanda osaga musou-žanri (jookse lahinguväljal ringi ja niida sadade kaupa vastaseid) kuuluvast “Zelda” mängude tegelastega üllitistest ning samas ka järje või pigem eellooga “Tears of the Kingdomile”. Just, “Breathi” ja “Tearsi” fännidele on “Age of Imprisonmenti” mängimine suisa kohustuslik, sest see räägib lähemalt Hyrule’i ajaloost, kangelastest ja võitlusest Ganondorfi hirmuvalitsuse vastu.
Lisaks on “Age of Imprisonment” märkimisväärne ka selle poolest, et tegu on lühikese aja jooksul juba teise mänguga, mille peategelaseks on Linki asemel printsess Zelda. Tema seiklused algavad hetkest, mil ta pärast “Tearsi” alguses ajalõhesse pudenemist kusagil kaugel minevikus silmaluugid lahti teeb ning kuningas Rauru ja kuninganna Soniaga kohtub. Otse loomulikult äratab Zeldaga kaasas olev võluvidin neis uudishimu ning kui õel Ganondorf Hyrule’is võimu püüab haarata, kulub Zelda üha paranev võlurelvade vibutamise oskus marjaks ära.
Olemuselt on “Age of Imprisonment” taas lihtne ja küllaltki… igav. Sul on kasutada pmst kolm nuppu: nõrk löök, tugev löök ja erilöögid. Nende kombineerimisel tekivad löögiseeriad, seega mäng näeb välja selline: jookse ringi, künna tukunuiadena seisvale kahurilihale julmalt tuutusse ja jagele bossidega, kellega pisutki põnevam oleks. Asja muudab huvitavamaks aga pidev tegelaste juurde saamine, kelle vahel siis lihtsalt nupuvajutusega lahinguväljal hüpata saab, et neid ise juhtida. Kuna mäng kasutab samuti maailmakaarti, kus Ganondorfi käes olevaid alasid järgemööda vabastada tuleb, käiakse külas kõikidel Hyrule’i valitseja liitlastel ja nopitakse oma punti nende kõige võimekamaid või südikamaid sõdalasi. Erinevatel tegelastel on oma elemendid, näiteks goronid kasutavad tuld, ritod tuult jne. Neid lahinguväljal liigutades on šansid teatud vastaste vastu paremad, sest jäärahnud (teate küll, keda ma mõtlen, Zelda fännid) on ju tule vastu nõrgad. Lisaks annavad vastaste rünnakud märku, kui on õige aeg võimeid kasutada, et nende kilp purustada või õhku karanud koll mütsuga maa peale tuua. Kui kaks tegelast on lähestikku ja nende suhtemõõdikud põhjas, saab aktiveerida ka tiimirünnaku, mis samuti mõnusalt kahju teeb. Minul oli alguses probleeme neist mõne sihtimisega, aga ajapikku harjub kõigega.
Vabastatud kaardialadele ilmuvad kõrvalmissioonid, mis võivad olla nii kindlate tegelastega lahinguülesanded või siis lihtsalt ala elanikele ressursside eraldamine. Just, “Zelda” mängudest tuntud esemed on samuti olemas. Lahingute ja missioonide eest saab nänni, mida siis aladele jagada, mille eest saab erinevaid boonuseid lisaelude või uute kombode/lõpulöökide näol. See paneb täiesti tahtma kõrvalmissioone teha ja ma avastasin mitmel korral, et ma ei tahagi looga edasi minna, kuni kaart nii-öelda puhtaks tehtud pole. Mõned kõrvalmissioonid muudavad kusjuures isegi mängužanri. Nimelt on üheks põhitegelaseks seiklejast korok Calamo, kes mängu alguses veidra… roboti või siis tehissõdalase leiab (teate küll, construct’id “Tears of the Kingdomist”). Too robot omandab mängu käigus näiteks lendamisvõime ning mõned lisamissioonid on seetõttu hoopis lenda-ja-tulista ülesanded. Olgu, neid on küll vähe, aga meeldivat vaheldust pakuvad nad sellegi poolest.
Mis aga mul mängimise ajal motivatsiooni korduvalt ära tappis, oli häälnäitlemine. No nii elutut ja emotsioonitut pealelugemist pole ma pärast koroona-ajal salvestatud multikaid/mänge kuulnudki. Vaheklippe ja juttu on aga omajagu ja mängu alguses kulus vaat et poolteist tundi, enne kui mind päriselt tegutsema lubati, kuid ma olin valmis juba poole tunni järel võlurelva põõsasse viskama. Pildiilu poolest on mäng täiesti okei, sest tegu on ikkagi Switch 2 eksklusiiviga. Üksinda mängides püütakse hoida stabiilselt 60 kaadrit sekundis joont ja kahekesi jagatud ekraanil lahmides 30 kaadrit sekundis.
“Hyrule Warriors: Age of Imprisonment” on teos, mida “Zelda” fännid peavad mängima. Kõigile teistele võib seda tegelikult samuti soovitada, sest tegu on ühe lihtsaima ja lõbusaima jagatud ekraanil mängitava kraamiga Switch 2l. Kuigi põhiline tegevus mängus ehk armeede mutta tampimine on küllaltki üheülbaline, pakub nuppude klõpsimine piisavalt “ma olen ülitugev” tunnet ning tänu seostele “Tears of the Kingdomi” looga saab see ka plusspunkte maailma tutvustamise eest.
Lapsevanematele: “Hyrule Warriors: Age of Imprisonment” on küllaltki lihtne mäng, eriti tänu sellele, et mängu alguses on ülipikk ja aeglase tempoga mängumehaanikate õpetamise osa. Kui aga löömingud algavad, ei tohiks kellelgi olla raskuseid suvaliste nuppude lahmimisega, et pisutki progressi näha.
Ilmus: 6. november 2025
Arendaja: Koei Tecmo
Väljaandja: Nintendo
Ülevaade tehtud: Nintendo Switch 2
