Kui ma 2018. aastal “Mario Tennis Aces” nimelist mängu arvustasin, virisesin ma selle üle, et mängu ei saa enda käe järgi seadistada, mehaanikaid õpetav Adventure Mode oli tüütult raske ning lahti lukustatavat kraami, mida preemiaks jagada võiks, põhimõtteliselt polnud. 8 aastat hiljem on minu arvustada järgmine Mario tenniselugu “Mario Tennis Fever” ja ma võin juba ennetavalt öelda, et ilmselgelt polnud mina ainus, kes selliste asjade üle kiunus, sest täpselt neid asju ongi Camelot uusimat osa valmis vorpides tähelepanu alla seadnud.
Alustame algusest. Tegu on taaskord arkaadstiilis tennisemänguga, kus Mario mängude head ja halvad tegelased palli üle võrgu lahmivad. Tegelasi on kokku (vähemalt esialgu) 38, kellest lõviosa tuleb lahti lukustada, täites mängus erinevaid kriteeriumeid (mängi X arv matše, alista teatud raskusastmel kindel ülesanne jne). Sel korral pole aga “Acesist” tuttavaid superlööke pandud mitte tegelaste, vaid reketite külge. Ka reketeid on 30 ja ka neist tuleb peaaegu kõik kuidagi lahti nokkida. Ahjaa, ka väljakuid tuleb lahti lukustada, aga see oli marulihtne ja piirdus Adventure Mode’i ning minimängude proovimisega. Igatahes, valikut ja kombinatsioone on lademes. Tahad ühendada Boo ülivinged vindiga löögid nõmeda Super Racketiga, mis vastase jõudu kahandab? Vabalt. Tahad, et ta tekitaks platsi nurkadesse jäävälju? Ikka saab. Valik on täiesti sinu.
Nagu mainitud, on supervõimed nüüd reketite küljes ja kui sa piisavalt hästi pallides Fever-riba täis saad ja superlöögi teele lajatad, tekitab see platsi puutudes sinna kohta midagi ebameeldivat. Just nimelt, platsi puutudes on võlusõna. Kui vastane suudab palli tagasi lüüa nii, et see maad ei puuduta ja sina ise löögi ära soperdad, saad oma reketi mõju omal nahal tunda. Ilmselgelt on mõned reketid tugevama efektiga kui teised, seega netis mängides kohtad enamasti kindlat reketit kasutavaid vastaseid, aga kodus sõpradega mõõtu võttes võib julgelt suvalise reketi valimise nuppu vajutada, sest tegelikult on kõik kasutatavad.
Löögid on muidu täpselt samad nagu “Acesis”. Punane topspin, sinine vindikas ja lilla power shot. Lisaks saad palli kas drop shotiga võrgu lähedusse või lob’iga tagaserva lennutada. Mida mäng aga ei õpeta on see, et drop shot’i ja lob’i, mis on igas mõttes hädavajalikud ja käivitatavad kahe järjestikuse nupuvajutusega, saab menüüst sättida ka ühe nupu peale. Palun tehke seda. Kui tahate lööke harjutada, võite seada sammud Adventure Mode’i. See on marulihtne seiklusmängulaad, kus Mario läheb sõpradega Kuldse Puuvilja jahile, et tõbist printsess Daisyt kosutada. Puuvilja lähistel elutseb aga koletis, kes kogu kamba beebideks muudab ja kuna koletis pildus välja veidraid ogalisi keraolevusi, peavad beebid tennist mängima õppima, et neid tagasi peksta. Selleks käiakse läbi kõik erinevad löögitüübid ja mõned reketid ja erinevad vastaste strateegiad, mida seejärel minimängudes kasutada tuleb. Kõik oli väga lihtne peale ühe matši Toadi vastu, kus ta kõik löögid tagasi virutas. Kuidas teda alistada, võite ise avastada. “Feverist” on kadunud ka “Acesi” reketide elupunktide süsteem, seega enam ei saa võita vastase varustust puruks pekstes.
Kui Adventure Mode läbitud või ei köida, võite suunduda turniiride mängulaadi. Seda saab mängida kas kahekesi (doubles) või üksi (singles). Alguses on ka siin kõik ülilihtne, aga raskema taseme turniiridel on vastased juba nii pädevad (loe: ebaausad), et peedistavad sind ikka korralikult ja minagi kujutasin endale korduvalt Wario ja Waluigi vastu astudes ette, kuidas ma Switch 2 vahvlilehena kolmeks murran.
Turniiridest jäi väheks? Siis tuleb ronida torni. Oh ei, ma ei räägi Ubisofti tornidest. Trial Towers mängulaad koosneb esmapilgul kolmest 10-astmelisest tornist, kus tuleb läbida 10 erinevat väljakutset/minimängu, olles sedasi meeldivaks vahelduseks ja väga erineva sisu allikaks. Kui kõik kolm torni vähemalt korra läbida, avaneb 100 erineva minimängust valimik, mis on lihtsalt üüratult pikk ja mina pole seda veel läbi teinud. Pealegi on seal igal minimängul ka kolme erineva “hindetärni” teenimise võimalus, seega vaevalt, et iga mängu puhul ühe katsetusega piirdute.
Nüüd räägime aga pisut tennisest endast. Nimelt on mängu värvilise ja efektse pealispinna alla ära peidetud mõnusalt taktikaline tennisemootor. Kui palli korduv üle võrgu tagumine ehk rally liiga pikaks venib, siis tegelased väsivad. Sammud on aeglasemad ja löögid nõrgemad. Löökide sihtimise juures on tegelase positsioon väga oluline. Servid pole supertugevad ning ässade (servist punkti saamine) löömine on haruharv juhus. See kõik tekitab võimaluse supervõimetega Fever Reketid välja lülitada ja lihtsalt tennist mängida. Täielik “Smash Court Tennist” meenutav nostalgialaks.
“Mario Tennis Fever” on ka võrratu mitmikmäng, mida pereliikmetega nautida. Selle põhimehaanikad on kõigile hetkega arusaadavad ning paarismäng läheb käima sekunditega. Minu lapsed istusid juba teisel õhtul külas oleva sõbraga teleri ette ja kaks tundi kulus nagu lennates. Soovi korral saab mängida ka pultidega vehkides, aga minu jaoks on see jätkuvalt liiga ebatäpne või on puldid liiga väikesed või on kärss kärnas ja maa külmanud. Igatahes mulle see vibutamine ei istu.
Pildi poole pealt pole midagi ette heita, aga häälte osas… Ainus kõnelev asi mängus on peagi reaalseks poest ostetavaks leluks tehtav Talking Flower ehk “Mario Wonderist” pärit kõnelev lilleõis, kes matše kommenteerib ja Adventure Mode’i ajal seletab, kui äge sa oled. Teised tegelased aga kiunuvad, ühmavad, lalisevad ja huilgavad ning see hakkab jube kiirelt kõrva kriipima. Kui ikka ühe mõtte jooksul neli korda “Juhuu!” hüütakse, siis tahaks talle kärmelt tennisepalli… suhu toppida.
Kui ma esiti mõtlesin, et “Fever” saab olema järjekordne pettumust valmistav Switch 2 eksklusiiv, siis mul on hea meel tõdeda, et ma panin täiega puusse. Tegu on tõesti hea mänguga, mille ma julgen käima klõpsata nii lastega õhtul aega veetes kui ka täiskasvanud sõprade-sugulastega kohtudes. Täiega soovitatav ja Nintendo võiks nüüd ka “Mario Strikersi” sama hoolikalt üle lihvida.
Lapsevanematele: ülisõbraliku olemisega spordimäng, mis läbi loo-osa ka kõik mehaanikad ja löögid selgeks õpetab. Ei tohiks absoluutselt kellelegi üle jõu käia, kes juba Switch 2 nuppe vajutada mõistab.
Ilmus: 12. veebruar 2026
Arendaja: Camelot
Väljaandja: Nintendo
Ülevaade tehtud: Nintendo Switch 2
Mängu saab osta siit:
