Onimusha: Way of the Sword – tõeline samuraimängude paradiis

“Onimusha: Way of the Sword” on minu tänavune aasta mäng!

Nii, tehtud, ütlesin välja. Olete nüüd rahul? Tõmbame joone alla ja lähme koju ära. No olgu peale, räägime siis veidi põhjalikumalt, milles kühvel on, sest kui aus olla, siis ma väga ei osanudki sellest mängust midagi oodata. Teadsin ainult nii palju kui viimastel aastatel mõnest avaldatud treilerist näha oli – samurai mäng, milles saab deemoneid nottida.

Värske “Onimusha” on uusim episood Capcomi mänguseerias, mille viimane põhiliini mäng ilmus 20 aastat tagasi. See on kolmanda isiku vaates seiklusmäng, mis leiab aset Edo perioodi sünges fantaasimaailmas. Mängija kehastub legendaarseks Musashi Miyamotoks, kes muideks oli ka päriselt kuulus 17. sajandil mööda Jaapanit ringi rändav duelle pidav mõõgamees. Sellega aga mängu side reaalsete sündmustega suuresti piirdubki. Kuigi Musashil on siin ka mõned duellid ja mängu on kaasatud teisigi ajaloolisi karaktereid, siis valdav osa ajast kulub Kyotos põrgudeemonitega võitlemisele.

Kuna tavainimestel pole selliste elajate vastu lootustki, nagu ka Musashi kiirelt õpib, omistatakse talle selleks heitluseks spetsiaalne käekaitse, mis annab üleloomuliku jõu ja võimaldab koguda tapetud vastaste hingi. Ühtlasi lubab see tal omale erinevaid võimeid saada ja neid mängu jooksul tugevamaks muuta. Nii rändabki Musashi ühest juhuvõitlusest teise, ühe bossvastase juurest teise juurde, neid lõigates ja hakkides, samal ajal langenute hingi imedes.

Taoliste võitlusega seiklusmängude puhul saab pahatihti määravaks nende raskustase. Kui palju peab põiklema ja pareerima? Kui sageli tuleb ette suremist? Mitu tundi kulub bossi liikumiste ja rünnakute ära õppimisele? See viimane küsimus ilmselt reedab, et tõepoolest on ka siin tunda soulslike mängude mõjutusi. Siingi läheb kõik järgemööda raskemaks, nii tavavastased kui ka bossid. Tuleb juurde sitkemaid ja keerulisemate rünnakutega kolle ja ka bossid muutuvad üha käsnamaks ja nende närvilisuse tase kasvab võrdeliselt sellega, mida kaugemale mängija jõuab. Jooksvalt sellest nii väga aru ei saagi, sest Musashit arendades muutud ka ise efektiivsemaks. Aeg-ajalt aga tuleb taas ette mõni varasemalt kohatud kõvem vastane ja siis tunned kontrasti üsna selgelt. Ühtlasi tähendab see, et mängus tasub ringi kolada ja end kõrgemale leveldada. Ma jõudsin mängu lõpuks peaaegu kõik maksimumi viia. Selleni jõudmine aga eeldas nii maailmas ringi vaatamist kui ka kõrvaltegevuste ette võtmist.

Lõpuks jõuab asi sinnani, et mõne kangema bossi alistamine võibki võtta mõned tunnid harjutamist. Mina väsisin sellest päris viimase vastase juures ära. Kui muidu on bossid üsna erinevad ja nad jätavad ruumi erinevatele lähenemistele, siis tema oli paraku liiga ühekülgne ja ma lihtsalt ei jaksanud enam seda kadalippu läbida. Kuigi jah, eks mul oli ka pikk päev selja taga ja pea valutas. Veidi tüdinenud olin ka, sest kui muidu on maailm lahe ja erinevad kaardid toredad, siis tee lõpubossini oli samuti pigem üksluine ja ei pakkunud enam midagi uut.

Siinkohal on aga mul teile hea uudis. Mängus on erinevad raskusastmed. Pärast loo läbimist avaneb täiesti uus varasemast veelgi keerulisem tase, kuid mängus on ka loopõhine mängulaad. Ja nii ma otsustasingi pärast poolt tundi peaga vastu lõpubossi jooksmist sellegi ära proovida. Kontrast oli vägagi märkimisväärne ja vastane langes kohe esimesel katsel. Ta lihtsalt sulas mu mõõga all kui või.

See on aga kõigest mänguline pakend millelegi palju ägedamale. Ja see ongi põhjus, miks võiks kaaluda isegi mängu mitmekordset läbimängimist. “Onimusha: Way of the Sword” on justkui armastuskiri Jaapani visuaalkunstidele. Siin on mangadele ja animele omast loo jutustamist – ei midagi erakordset, kuid kultuurile väga iseloomulikku. Siin on paiku ja võitlustandreid, mis meenutavad justkui stseene Jaapani tindimaalidelt. Siin on esmaklassiliselt kirjutatud värvikirevaid karakterid, kelle näomiimika ja animatsioonid on äkki isegi ühed mängutööstuse parimad. Mõõgavõitluste tarbeks muideks palkas Capcom lausa valdkonna spetsialistid, kes tooksid mängu realismi. Ja seda on tunda, vaatamata sellele, et loomulikult on võitlused keeratud filmilikult üle võlli.

Mängu vaieldamatult tugevaim element on vahestseenid, mis on lavastatud lõbusas võtmes, kuid samas jäävad truuks mängumaailma süngetele toonidele, pakkudes samal ajal ootamatuid hetki, mis minusugusel mitmel korral isegi lõua põrandale kukutasid. Ja seda mängu lõpuni välja.

Tervikuna tekib mängulisuse, animatsioonide ja vahestseenide koosmõjus teatud filmilik elamus. Justkui oleks Kurosawa lavastanud mõne fantaasiamaailmas toimuva samuraifilmi. Sellele muljele aitab muidugi omakorda kaasa asjaolu, et Musashi tegelane on disainitud legendaarse näitleja Toshiro Mifune järgi. “Yojimbo”, “Seitse Samuraid”, “Rashomon” ja “Veretroon” kuuluvad kõik tema resümeesse. Muidugi on ta mänginud peaosa ka “Samurai” triloogias, mis polegi midagi enamat kui filmid Musashist. Ilmselgelt on Capcom läinud siin väga selgelt teatud esteetikat püüdma. Kui see kellelegi veel mängu jooksul selgeks ei saa, tuuakse see rõhutatult välja lõputiitrite ajal, mil hakkavad mängima aegu näinud filmilindiefektiga lõpukaadrid, mis meenutavad kõike eelnevalt toimunut.

Siinkohal tundub juba täiesti asjatu lisada, et mängu tehes konsulteeriti nii ajaloolise templi Kiyomizu-dera kui ka teiste paikade ekspertidega, et tagada ajastiku ja õhustiku audentsust. Samuti liidab endas nii ajalugu, animelikkust kui fantaasiat mängu muusika, mida võib Spotifyst kuulata lausa mitme plaadi jagu.

Igatahes…

Kellele meeldivad soulsilikud mängud, siis neile ma seda soovitan.

Kellele meeldivad seiklusmängud, siis neile ma seda soovitan.

Kellele meeldivad samurai mängud, siis neile ma seda soovitan.

Kes ei tea, kas neile meeldib rohkem lõbusam Sanjuro või mõtlikum Yojimbo, siis neile soovitan ma seda lausa kahe käega ja ütlen, et pangu mäng parem kohe käima.

Lapsevanematele: “Onimusha: Way of the Sword” on reitinguga PEGI 18 ehk mõeldud täiskasvanutele. Mängus on palju graafilist vägivalda ja verd, pluss sünged deemonlikud elukad, mis ei pruugi noorematele mängijatele sobida. Võitlussüsteem nõuab täpset ajastust ja kiireid reflekse. Lastele seda kindlasti kätte anda ei tasu, pigem on see täiskasvanud samuraifännide mäng.