Eile hommikul ärgates usun, et viimane mõte mu peas oli: „Hmm… maailmas on puudu zombi teemalistest mängudest, filmidest või seriaalidest…“. Ma pole kindel, keda ja kas selles süüdistada, kuid tahaks väga seda teha. Zombid said teemana tugevalt hoogu juurde kindlasti tänu hittseriaalile Elavad Surnud ning tundub keerulisena meenutada, mis enne seda üldse toimus. Vist olid sama populaarsed vampiirid kui nüüd on zombid. Maailm tühja kohta ei salli, kuid ootan juba ärevusega, kes ja mis osas asendab surnust ülesse ärganud zombid, sest vähemalt minul on sellest juba kõrini. Lähme nüüd aga asja juurde – How To Survive: Storm Warning Edition.
Mayday! Mayday!
Enne kui sukeldud mängu, saad valida mitme tegelase vahel, kõigil on omad tugevused ja nõrkused, millel esmapilgul ei tundu suurt erinevust olevat, kuid mida mäng edasi, hakkad mõtlema, et just praegust oleks vaja natukene(!) rohkem elusid või vähe parema sihikuga karakterit. Üritasin enda valikut tehes lähtuda võimalikult võrdsete omadustega isikust, mitte ühe kinda suunitlusega ja valisin Kenij. Eelnevast võite välja lugeda, et tegemist on jällegi ühe level’itel põhineva karakteri arendamisega.
Kujutage ette mu üllatust, kui planeeritud noole asemel, sain valmis hoopis puuhaamri – täiesti useless!
Mängu alguses ärkad Sa üksikult saarelt (Üllatus! Üllatus!), kus vaevleb valudes keegi Andrew. Ta palun Sul ülesse leida teine tüüp, keegi Ramon. Viimane on kinnisideeks võtnud parandada saarel olev lennuk ja nii hakkabki Ta mugavalt Sind ära kasutama toomaks kütust, lennuki osasid ja muud taolist. Ahjaa… Ta on endal jala maha saaginud, sest sai zombi käest hammustada. Pean tunnistama, et kogu mängupilt ja esimene tund möödusid ülimate zombi-klišeede keskel, mistõttu pidin pingutama tugevasti, et suudaksin jätkata. Neile, keda sellised asjad ei häiri, Teile sobib see mäng valatult! Ma ei soovi väga rohkem avaldada süžeed, kuid kindlasti positiivse asjana võib lugeda seda, et kohe kui peaksid tundma, et nüüd saad natukene rahu zombide tapmisest, siis tuleb järgmine tegelane, kes palub Sul midagi kusagilt tuua või kedagi päästa ning hüppad jälle zombide karja sisse machete’ga päid rappima. Üleüldine mängu sisu sujub kenasti ja loogiliselt, võibolla ikkagi natukene liiga ettearvatavalt.
„Kovac’s Rules“ – Lugeda Nico Bellic’i häälega
Põhjus, miks ma rohkem mängu süžeesse ei süvene, peitub selles, et mängu eesmärk on siiski ellu jääda (Nagu pealkiri reedab). Kui mängu jutustuslik osa mulle väga ei istunud, siis see, mida see mäng hästi teeb on mängija ellujäämisoskuste proovile panek. Alguses pinnapealse süsteemina tunduv asjade combine’mine ja kasutamine, saab täiesti uue võtme kui hakkad rohkem ja rohkem uusi võimalusi avama. Kuni lõpuks selleni välja, kus Sa ei mäleta, mida pidi, kuidas tegema, et endale haavasidet või vibu ehitada. Kujutage ette mu üllatust, kui planeeritud noole asemel, sain valmis hoopis puuhaamri – täiesti useless!
Siin tuleb appi raamat „Kovac’s Rules“ (Alati lugeda Nico Bellic’i häälega). Tegemist on siis ühe paljudest karakteritest, kes saarel pesitseb ja käib ringi. Ta on puht heast tahtest kirjutanud väga palju raamatuid, kus on kirjas, kuidas ja millal, millist lille süüa, et elud täis läheksid või mida peale hakata tühjade pudelitega. Igal juhul abi on nendest väga palju, sest saad korduvalt sirvida, kuidas siis pidi seda vibunoolt kokku panema. Unustasin mainida et Kovac käib saarel ringi keevitusmaskiga. Tegemist on siiski ühest peakarakteritest ja mängu lõpupoole keerab korraliku jama kokku, kui Ta tahtlikult raadio teel ühe laeva karile juhatab – tundub, et tegemist on väikest viisi psühhopaadiga.
animatsioonid (joonistused) Kovac’i raamatus väga, kordan VÄGA ägedalt ja hästi tehtud.
Olenemata sellest, mida Kovac õpetab, tuleb alati järgida põhimõtet, mida tänu lugematutele zombi teemalistele teostele teab Y-generatsioon une pealt. Kui Lenini põhitõde oli: „Õppida! Õppida! Õppida!“, siis antud (ja ka teised) zombi mäng ütleb: „Liigu! Liigu! Liigu!“. Siis kui jääd võitluse vältel seisma on enam kui kindel, et lõpetad hauakivina oma väikese venna mängus. Jah, kõik surmad jäädvustuvad antud surmakohta Sinu gamertag’i nimelise hauakivina.
Gameplay ja graafika
Tegemist on kolmanda-isiku-vaates toimuva tegevusega ja mängija liikumine ning reageerimine saarel on hea. Liikumine tundub vaba, kuid vahel häirivad olematud objektid, millest läbi minna ei saa – mängu huvides. Samuti oleksin oodanud, et võimalusena saaks „lukustada“ zombide peale, midagi analoogset Diablo 3’ga. Viimane suutis ülemineku PC’lt konsoolile teha ju legendaarselt, siin on midagi antud mängul õppida.
Graafiliselt on näha, et tegemist on ikkagi „eelmise generatsiooni“ teosega. Mäng iseenesest kole välja ei näe, kuid Xbox One’i võimalusi see isegi ligilähedaselt ära ei kasuta. Samuti hakkas silma asjaolu kui kehvasti on võimalik vett ja voolavust teha. EKO Software oleks võinud panna aja, mil arendati välja ebaõnnestunud story’t hoopis vee animeerimisse ja disaini. Menüüd on lihtsad ja võrratud ning animatsioonid (joonistused) Kovac’i raamatus väga, kordan VÄGA ägedalt ja hästi tehtud.
“Copy, amigo. I’m in position. Ready to play another round?”
Jättes välja igava ja ettearvatava story, kriminaalselt halvasti kujutatud vee ja fakti, et viimased aastad oleme uppunud zombi teemadesse on tegemist väga lõbusa mänguga. Nagu ütlesin, kui eirata kohutavat häälte näitlemist ja (jällegi) halb story on zombide rappimine erinevate enda ehitatud relvadega vahva.
Kokkuvõttes siiski on mängu vead liiga suured, et ületada „lõbupiiri“, mida lihtne kuul pähe – nool pähe – kirves pähe annab. Soovid lihtsalt mõtlematut ajaviidet, siis see mäng iseenesest peaks Sulle sobima.
