Jälle see sama GTA V

22. aprill 2015, 01:12

319

Kätte on jõudnud kaua oodatud aeg, millal saabus ka arvutimänguriteni suurim AAA tiitel, mis kannab nime Grand Theft Auto 5. Pärast mitmeid edasi lükkamisi jagunesid inimesed kahte leeri: Need kes pettusid järjekordse edasi lükkasmise tõttu ja need, kes olid nõus ootama. Peaasi, et valmis toode tuleks välja töötav ja väheste putukatega (me ju kõik mäletame mida tegi Rockstars GTA 4’ga). Isiklikult kuulusin mina viimaste hulka, kuigi algul esines probleeme mis olid päris frustreerivad, oli lõpparvamus hoopis teine.

GTA 5 ülevaateid on avaldatud nende kahe aasta jooksul mitmeid ja uuesti sama lugu rääkida oleks natuke alatu. Vaatame üle erinevused ja teeme kiire putukate ülevaate mis Me oleme avastanud. Põhjaliku GTA V ülevaate Xbox One konsoolile võite leida siit.

[divider]Mäng on olnud väljas üle kahe aasta[/divider]

Selleks, et arvuti peale jõuda kulus GTA V üle kahe aasta ja tulemus on üllatav. Paljud küll mõtlesid kas tasub antud mäng uuesti soetada või mitte, kuna konsoolidel on pühendatud 100+ tundi. Olles mänginud mängu XBOX ONE’i peal ütlen et mänguelamus kui selline väga ei muutunud peale mõningate faktide. Paljud võivad kindlasti pidada kõige suuremaks erinevuseks ja eeliseks FPSi piirangute kadumist, paraku suurem kaadri voolavus ei muuda mängu ennast. Jah, see annab juurde väga palju mugavust (eriti kui on vähe võimekam masin, mis suudab seda ka maksimaalse graafika peal jooksutada) kui pilt on sujuvam. Suurimaks eeliseks võiks siiski pidada klaviatuuri ja hiire kasutamist, eriti kui me räägime missioonidest mis hõlmavad relva kasutamist, on Meil ju palju mugavam kasutada neid kahte vana head sõpra. Mängu eripärana aga sai avastatud väga tore fakt, et mäng lubab sul kasutada nii hiirt ja klaviatuuri kui ka pulti korraga. Vabadus valida mis missioonis sa mis seadet kasutad, muudab mängu palju mugavamaks. Lendamised ja ralli missioonid läbitud puldiga ja laskmised klaviatuuri ja hiirega. Selleks, et aga anda mingi võrdsus, siis online missioonides (deathmach, heist ja muu) lukustati valik enne missiooni algust. See mille sa enne algust valisid, see jäi sulle kogu missiooni vältel.

[divider]Ettevaatlikult tehtud[/divider]

Tundub, et Rockstar siiski õppis oma vigadest (peame silmas eelnevaid GTA mänge) ja tegutses ettevaatlikumalt. Valmis toode mis ainult ei jooksnud ilusti vaid oli ka lisatud videomälu loendur, mis ei lubanud graafikat kõrgemaks seadistada kui VRAM lubaks. Viimast sai küll maha võtta ja peab tunnistama, et enamus kordades soovitatav ka on, sest paljudel juhtudel piirang ise oli natuke liiga madalale seatud ja riistvaraliselt suutis masin enamat. Päris probleemide vaba mäng aga siiski veel ei ole. Kohe alguses, kui mäng installitud sai ilmnes esimene probleem mängu käivitamisega. Kui aus olla, ei olnud antud viga küll mitte mängus, vaid sellega kaasnevas programmis “Social Club” mis ei soovinud, et ma Los Santost avastama asuksin. Jätsin programmi ketrama kuni ise sukeldusin Googlisse lahendust otsima ja leidsin…. mitmeid. Nimelt oli tegemist väga levinud probleemiga, millel oli põhjuseid mitmeid. Minu puhul oli tegemist probleemiga, et kui windowsi kasutaja nimes on täpitähti, siis Social Club on liiga Ameerika ja täpitäht on tema jaoks Hiina Keel. Plusspunktid konsoolidele.

[divider]GTA Online[/divider]

GTA online elamus oli täpselt selline nagu oodata oli. Pärast väga pikka ja tüütut algõpetust sai lõpuks mängu ja esimese veana tegin selle, et liitusin avaliku ruumiga. See lõppes nii nagu pidi: Vahetult kuni nägin esimest mängijat avas ta minu pihta tule ja nii see jätkus iga elluärkamisega. Pärast seda sai sõpradega otsustatud, et parem on teha siiski privaat sessioon ja nautida mitmikmängu nii nagu peab. Kas tõesti arvutimängurid ei hooli kaasmängijatest ?

[divider]Vaade tagasi, vaimukas lugu[/divider]

Mitmeid toredaid viiteid eelmistele osadele ja muidu naljakas jutustus pensionile jäänud endisest pangaröövlist, noorest mustanahalisest sulist ja tema endisest partnerist Trevorist võttis näo muigele mitmeid kordi. Kui sattus jälle missiooni radarile psühhiaatri märk, kus ei toimunud küll mängu poolest midagi, peale video, ei peletanud mind eemale nagu oleks seda teinud mõni muu mäng, vaid pigem sundis just GPS seadistama sellele tuttavale rannamajakesele. Michaeli noor õpilane Franklin, või nagu ta isegi kohati ütles „poeg, keda ta alati soovis“ aga sattus alati sekeldustesse tänu oma sõbrale Lamarile ja igakord kui tuli Lamariga missioon tekkis kohe mõte, et mis geniaalsusega ta nüüd jälle lagedale tuleb. Kõige meeldejäävamaks karakteriks võib, aga nendest kolmest vist siiski pidada hoopis Trevorit. Psühhopaat, kes teeb mis tahab ja tema seltskond veidrike. Ka väljaspool missioone jäi ta vaid endaks. Ükskõik kui ära kasitud, korralikult riietatud, igakord kui karaktereid vahetati ja uuesti tema peale mindi ärkas ta jälle kuskil suvalises kohas oma räpased riided seljas. Lisategevusi oli palju ja peab jällegi tõdema, et erinevalt teistest mängudest ei olnud need mitte tüütud vaid hästi sobitatud ja kaasahaaravad.

[divider]Positiivsed emotsioonid[/divider]

Pärast pikka ootamist peab tõdema, et need mitmed edasi lükkamised olid õigustatud ning Meieni jõudis terve toode. Mäng jookseb kõrgete sätetega tõrke vabalt ja näeb hämmastavalt ilus välja.
Peale mõne probleemi, millest üks oli ühekorde pärast lahednuse leidmist oli tegemist siiski väga sõltuvust tekitava mänguga mida ei taha kohe üldse käest panna. Isegi kui missioon tehtud ja mõttes mõlkusid mõtted kohvi- ja puhkepausist, karjus tugevamalt hoopis hääl, mis ütles „tee üks missioon veel“ või „mine vaata enne üle mis tegevus see on, see ei võta ju kaua“ Igaljuhul soovitan mäng endale soetada ja nautida seda hämmastavat meistriteost.