Kui küsida tavainimeselt, mis meenub talle sõnaga popartist, siis kindlasti saaksime palju näiteks Rihanna ja Lady Gaga taolisi vastuseid. Euroopa ja Põhja-Ameerika maastikul on popkultuurist ja ka lauljatest kujunenud oma arusaam, milline peab üks õige esineja olema, kuidas riietuma ning milline on üleüldine stiil. Kui aga rännata näiteks Aasia riikidesse, siis sealne popkultuur erineb meile harjumuspärasest igapäevast väga palju. Kiisukostüümid, vaevu legaalsed koolitüdrukud ja hologramartistid on nende jaoks igapäev. Mida lapselikum ja nunnum sa välja näed, seda paremini sa müüd: pole vahet kas omavanustele või keskealistele meesterahvastele.
Nagu eelpool mainitud sai, siis üheks Jaapani muusikalise popkultuuri tõmbenumbriks on hologramartistid. Nendest kuulsaim võib-olla ongi Hatsune Miku. Siniste juustega pisike tütarlaps, kellel on üle maailma sadu tuhandeid fänne. Aga kes ta selline siis on?

Miku on 16- aastane neiu. Jah nimelt Miku. Millegi pärast kirjutavad jaapanlased perekonnanime enne eesnime (kummaline või mis?). Teada on ka tema pikkus (158 cm) ja kaal (42kg). Tüüpiline jaapani koolitüdruku prototüüp. Tundub justkui, et kõik jaapani neiud oleks sündinud tillukestena. Ja eks see ole ka sealses kultuuris reegel. Kui sa oled juba üle 50 kg siis oled nende jaoks plus suurus. Uurime veel ja saame teada, et Miku on neitsi tähtkujust (mida 16 aastaselt popartistilt siis veel oodata).

Minu esimene kohtumine Hatsune Mikuga leidis aset hoopis South Parki telesarjas. Mäletan häguselt hologramartistidele pühedatud osa, kus oli ka üks sinijuukseline tüdruk. Unustasn ta sel hetkel sootuks. Mul polnud tol hetkel ka sügavat huvi või kokkupuudet jaapani poppkultuuri vastu (kui just välja arvata need Sushi Catis söömaskäigud, mil taustaks mängis sunniviisiline Jaapani või Lõuna-Korea popmuusika.) Kui 2014 aasta lõpu poole ilmus järjekordne mäng Hatsune Miku sarjast (jah neid on mitu!) ning mu kolleeg suutis ette tellida omale nii PS Vitale kui ka PS3-le mõeldud variandid, siis pani mõtlema küll, et mis asjaga siis on tegu. Eriti kui kolleeg on täiskasvanud meesterahvas.

Esimese emotsioonina mängust jäi mulje, et tegu oleks justkui Jaapani versiooniga Guitar Hero´st. Ainult ilma kitarrita, aasiapäraste poplugudega ning mõeldud väikestele kiiretele näppudele. Kui võrrelda näiteks Guitar Heroe easy taste ja Project DIVA oma siis on tunne, et mängiks justkui hardi peal Guitar Herot. Mängus on 40 erinevat poplugu ning eesmärgiks saada võimalikult palju rütmipallikesi pihta ning samuti ka combosid. Täitsa alguses saab kõigile tuntud Loituma – Levan´s polka järgi näppe soojaks harjutada ning siis põhilugude juurde suunduda. Iga loo õigesti mängimise puhul tuleb järgnevalt lahti uus lugu.

Liiga palju ka silitada ei tohi, sest siis võib tegelane muutuda eemaletõukavaks

Lisaks Mikule kohtame lugudes ka tema sõpru: Rini, Leni, Lukat, Kaitot ja Meikot. Kerge segadus võib tekkida sellega, kas tegu on poisi või tüdrukuga. Osad noormehed kannavad meiki ning nende riietus ei erine sugugi neiude omast. Paistab, et nende kultuuris on see siiski normaalne. Hoiatuse paneksin ka mängimise ajaks epilepsia soodumustega mänguritele. Mängimise ajal liiguvad taustal neoonvärvides spiraalid, mummud ning kujundid. Väga raske on süveneda kuna pihtasaamiseks vajalikud pallikesed liiguvad tihti hoopis vastassuunas ning kui mitmele asjale korraga keskenduda void avastada, et su pupillid on ebamääraselt suured. Silmad käivad ju muutkui ekraani ringi ning kõik läheb aina kiiremaks ja kiiremaks. Lisaboonuse võiks anda ka laulunimedele nagu Cat food või Paradichlorobenzene. (Googeldasin viimast keemilist ühendit ning selgus, et seda kasutatakse koiliblikate tõrjevahendina)

Iga laulu lõpuks koguneb vastavalt sellele, kui hästi sa selle läbisid, mingi osa diva punkte. Neid punkte saab kasutada mängu siseselt justkui mängurahana. Tegelastele saab osta uusi kostüüme ning aksessuaare alates seksikatest kiisukostüümidest lõpetades pornograafilise alatooniga väga lühikestest koolitüdruku seelikutest. Kui mängus igav hakkab, saab Miku suunduda oma diva ruumi. Jah mängus on eraldi osa, kus saab puhata, tuba kujundada ning omale meelepärase karakteri juukseid silitada. Liiga palju ka silitada ei tohi, sest siis võib tegelane muutuda eemaletõukavaks ning kogu olukord on rohkemgi veider (õnneks seda ka mängu sees hoiatatakse).

Lisaks Diva ruumile leiame mängust ka stuudio. Ühes studio osas saab vahetada kostüüme ning teha fotoshoote oma lemmiktegelaste ning nende sõpradega. Muidug pead sa oskama ka hästi poseerida, et mitte kaadrist välja jääda. Võib öelda, et päris naljakaid pilte võib nõndaviisi kokku klopsida. Lisaks leiame stuudiost ka laulude ja videode salvestamiseks mõeldud ala. Sa saad olla päris ise filmimees ning kaamerat suunata nõndaviisi nagu sulle meeldib. Taustaks kujutletavat publikut asendav valguskepikeste meri.

Kui piiluda Project Diva F 2ndi telgitagustesse, siis leiame mänguhiiglase SEGA ja Crypton Future Media. Esimese mänguloojana ning teise meie sinijuukselisele kangelannale hääle andjana. Nimelt on Hatsune Miku teiseks tegelaseks, kelle peal kasutati Yamaha loodud inimhääle jäljendajast Vocaloid 2 mootorit (esimeseks oli inglasest tegelane Sweet Ann.)

Leian, et kindlasti on antud mäng hariv nii Jaapani popkultuuri kui ka popmuusika osas. Samuti väga hea näpuharjutus neile, kes veel puldil asuvaid sümboleid käe sisse pole saanud. Kindlasti pole muusikaline valik minu eelistuseks, kuid eks nendelegi lauludele leidu oma kuulajaskond. Kuigi mängu välisilme tundub süütu nind vanusepiirangut pea polegi, siis panevad siiski mõtlema kõik need mängu salvestamise ajal ette hüppavad seksuaalse alatooniga pildid lateksis noortest neidudest, kes süütul ilmel imevad pulgakommi või vaatavad oma eale liialt meela pilguga, kellele see mäng siis õigupoolest mõeldud on? Pole enam mingi üllatus, miks täiskasvanud meesterahvad seda mängida armastavad.

Platvorm(id):  PS3, Psvita
Ilmus: 21 november 2014 (EU)
Arendaja: SEGA & Crypton Future Media
Levitaja: SEGA
Ülevaade tehtud: Playstation 3 konsoolil