WWE 2K sarja mängud on veidike imelikus olukorras. Mulle tundub, et mängu tegijad üritavad ise ka alles aru saada, kas nende looming peaks olema realistlik simulatsioon või arkaadlik supervõimetega lahmimine. WWE 2K17 potsatab kuhugi kahe vahepeale. Kui teda vaadata, siis on 2K ja Yuke’s jõudnud päris lähedale sellele, mida telekast vaadata võib. Näiteks on sul võimalik maadlejatega teha promosid, kus krabatakse mikrofon ja hakatakse sarjama kas mõnda teist liibukakandjat või kohvikus serveeritavat kohupiima. Noh, umbes nagu Delfi kommentaarium. Maadlejate animatsioonid on võimalikult elutruud. Ülbemad mehed nagu Jericho ja Rollins virutavad su selili matile, ronivad kohe peale seda nurgaposti otsa publikut üles kütma ja alles siis kostitavad sind lisahoopidega. Maadluse ajal tiksub üleval nurgas ka reitingumõõdik, et mitmetärnise matšiga viiest võimalikust sa parasjagu hakkama saad. Mängitavuse koha pealt on aga tegu pigem arkaadkaklusmänguga. Okei, sa pead küll enda võhma (Stamina) hoidma, kuid mind pole see veel teisi klohmimast seganud. Igal maadlejal on oma firmanipid, mis löövad eriti valusalt ja nendeni jõudmiseks tuleb tööd teha, nagu teiste kaklusmängude superlöögid/ultrakombod/x-rayd.
Kõlab ju hästi, või mis? Tegelikult kahjuks mitte. WWE 2K17 on pealt kullakarvaline, aga seest ikka päris siiruviiruline. Areenil toimuv märul on aeglane ja animatsioonidele üles ehitatud. Okei, ma saan aru, et igal puldi nupul on olenevalt kontekstist mitu erinevat funktsiooni, kuid kuidagi peaks seda ju mugavamaks teha saama. Põhilised rünnakud on ikkagi aastaid vanad löögikombod ja tavalised heited. Kui mitu tegelast korraga ringis on, siis teised ei saa midagi parata, kui ühed otsustavad mingisse heite/lõpulöögianimatsiooni minna. Vastulöögisüsteem (Reversalid) on ikka sama, ehk tuleb õigel momendil ekraanil vilksatavat nuppu vajutada. Probleem seisneb selles, et selle nupu ilmumisaeg on seotud toimuva animatsiooniga, mitte loogilise hetkega, kus tahaks vastast takistama hakata. Tänu sellele tunduvad matšid ülesmäge rühkimisena. Tegelaste tankidele sarnanev pööramine ja liikumine ei aita asjale kuidagi kaasa. Vähemalt sihtmärgi valimine on hea ja mugav – paremat kangi klõpsutades liigud läbi erinevate areenil viibivate tegelaste. Mugavamaks on tehtud ka matšisiseseid valikuid. Nüüd on lihtsam ennast ringist välja veeretada, kui liiga palju tappa saad ja mis kõige ägedam, eelmise aasta kangipõhine väänamissüsteem (Submissionid) on küll alles, kuid menüüst saab selle maha keerata ja asendada nupuklõbistamisega. Mina näiteks ei õppinud seda kangidega laveerimist kunagi ära ja seega naudin võimalust minna tagasi tuttava klõbistamise juurde.
Helide maailm on ka selline, et võta viska, siis jookse järele ja viska uuesti. Eelpool mainitud promod ei ole sisse lindistatud. Maadlejad tammuvad areenil ringi ja maigutavad suud. Kommentaatorite tiim on vananenud ja korratakse juba paar aastat tagasi sisse lindistatud fraase. Maadlejad ise on ka tummad. Kui olete kunagi WWE-d vaadanud, siis kui kellegi käsi ja jalgu väänama hakatakse, kostub reegline tema suust selline karjumine, et kole kohe. Mängus seda miskipärast ei ole. Rahvas on õnneks enam-vähem hästi tehtud. Karjutakse „Yes!“, kui Daniel Bryan seda nõuab, „This is awesome!“ kui oled viie tärni matšiga hakkama saanud jne.
Kui aeglusest ja nadist helist mööda vaadata, on mängus muidugi avastamist kuhjaga. Saab kakelda rahva seas ja lava taga, maadlejate, areenide ja meistrivööde loomise ning muutmise valikud on ülilaiad, relvad tunduvad üle pika aja tõesti ebaausate ja valusatena… WWE Universe-mänguvalikut võibki mängima jäädagi. Siin tekivad sinu kaasabil liidud, purunevad sõprused ja vahetavad omanikku meistritiitlid. Matši reiting (seesama, tähtedega, mida ma eelpool mainisin), annab sulle virtuaalset raha, mille eest saad endale uusi maadlejaid ja areene osta. Kui sinu soovitud tegelast mängus siiski pole (näiteks CM Punk), siis on päris kindel, et keegi on ta juba ise teinud ja teistele alla laadimiseks netti riputanud. Siin tuleb muidugi tõdeda, et PS4 kommuun on tunduvalt aktiivsem kui XBoxi oma, sest kõik paremad tegelaste loojad on kolinud Sony platvormile.
Seega on WWE 2K17 nagu üks tüütu sõber. Ta tuleb sulle aeg-ajalt külla, temaga on paar tundi täitsa lõbus, aga siis hakkavad tema pisivead (mälumine, nina nokkimine ja hääldusvead) sind ära tüütama. Wrestlingufännidele on siin mängimist küll ja küll, sest nemad suudavad ilmselt mängu vigadest mööda vaadata või on nendega aastate jooksul juba harjunud. Neid aga, kellele maadlusmängud ei meeldi, ei pane WWE 2K17 mitte kuidagi oma meelt muutma.
Platvorm(id): PS4, PS3, Xbox One, Xbox 360
Ilmus: 11. oktoober 2016
Arendaja: Yuke's
Levitaja: 2K Games
Ülevaade tehtud: Xbox One, PS4
