Oktoobri lõpus jõudis meieni Bethesda mängustuudio poolt paljude üheks lemmikmänguks nimetatud The Elder Scrolls V: Skyrim. Tegu on nö vana mänguga uues kuues, sest nüüd on Skyrimit võimalik nautida ka kõigil Playstation 4 ja Xbox One-i omanikel. Uus special edition sisaldab endas lisaks põhimängule ka kõiki lisaosasid nagu: Dawnguard, Hearthfire ja Dragonborn. Lisaosad muudavad selle massiivse mängu veelgi suuremaks ja põhjalikumaks.
Kuna olin varasemalt Skyrimit Playstation 3 peal mänginud, oli võrdluskoht ka kohe olemas. Uueks asjaks Skyrimi special editioni juures olid minu jaoks lisaosad, millega varasem kokkupuude puudus. Minu üheks halvaks harjumuseks on saanud see, et armastan ette võtta väga suuri mänge. Suuri nii sisu kui ka mängutundide poolest ning ei saa neid kuidagi mitte lõpuni mängimata jätta. Nii juhtus taaskord ka Skyrimiga. Kuid kuidas mängida lõpuni mängu, mille kohta öeldakse, et see on lõpmatu?
Esimese asjana Skyrimi uusversiooni juures võib kindlasti märgata parandatud graafikat. Jah, tegu ei ole küll Witcher 3-le väärilise pildiga, aga erinevusi vana Skyrimiga on kindlasti näha. Mäng on erksam ja võib-olla mitte nii pime kui varem. Kindlasti annab palju juurde ka asjade dünaamilisus ja varjudemäng. Näiteks ei voola vesi enam alati kindlas suunas, vaid muudab oma liikuvust vastavalt pinnasele ja kohale. Ka rasside välimus ei näe enam nii kole välja, vaid täitsa inimese moodi. Ja muidugi see eriti ilus Daedric armor…
Kõik asjad ei saa aga alati hästi olla. Bethesda stuudio mängudele kohaselt oli ka Skyrimi uusversioon alguses ikka väga katki. Mitte nii katki kui Fallout 4 seda endiselt on, aga katki. Ma ei ütle, et selles midagi halba oleks ja Bethesda puhul olen ma sellega juba leppinud. Ka Skyrimi puhul suudab mäng oma vead ära peita nii, et need sind häirima ei hakka. Vähemalt mind ei hakanud või ma suutsin sellega harjuda. Kui tegu on niivõrd suure mänguga, siis täiuslikku asja on keeruline esitleda.
Kuigi The Elder Scrollsi sarjas on palju mänge, ei juhtu midagi, kui sa varasemaid mänginud pole. Tegemist on endiselt põneval ja kaasahaaraval lool põhineva mänguga, kus on tõesti väga palju tegemist ja avastamist ning mängurõõmu ja draakoneid jätkub sadadeks tundideks. Ehita maja, hakka vampiiriks või kas või abiellu ja adopteeri lapsi. Põnevate tegevuste loetelu on piiritu. Õpi selgeks Fus Ro Dah ja sinu seiklus võib alata. Minu seiklus kestab siiani.
