Ah, Warhammeri universum, sa oled üheaegselt nii meeletult tobe kui ka võimsalt eepiline. Siin saavad ülekasvanud kanalisatsioonirotid Tšernobõlist võidelda steroide söönud sisalike vastu, kes on muidu suured Jurassic Parki fännid. Kuigi selles maailmas on palju sellist, mis paneb irvitama, on see samal ajal kaetud tumeda ja sünge kontekstiga. See ei ole ilus maailm, sõda on igapäevane, maailmalõpp lähedal ja see on kõik üüratult lõbus.
Total War’i seeria on tunnustatud strateegiamängude sari, mis viib kokku Civilizationi-sarnase majandus- ja ehitamismängustiili sõjastrateegiaga, kus kontrollid oma suuri armeesid. Nende 2 frantsiisi kooslus sobib nagu rusikas silmaauku.
Järjena eelmisel aastal ilmunud samanimelisele strateegiamängule asub TW: Warhammer 2 täitma oma lubadust tuua kogu Warhammeri universum videomängu kujule. Seekord liigub maailma vaade sellel kaardil lääne suunas, kus Lustria mandril madistavad 4 uut ja iseloomuliku rassi. High Elfid, ennast täis eneseimetlejad, kelle rüüd on ilusad ja läikivad. Neile anname peksa. Dark Elfid, eelneva rassi sugulased, kes paitavad oma kurja kitsehabet samal ajal kui piinavad väikseid loomi. Nemad saavad nuga. Lizardmen, paisunud sookonnad, kes dinosauruste peal ringi lasevad. Nemad sööme ära. Ja Skavenid, vana maailma tõelised valitsejad ja ainuke rass, kellel on õigus. Kuid kui isiklikud eelistused kõrvale jätta, on nad vihkamist täis rotid, kellel on keldris elamisest kopp ees.
Iga rass on nii visuaalselt kui mänguliselt omapärane, kõigil oma nõrkused ja tugevused. Sisalikel on võimas maagia ja suured saurused. Haldjatel draakonid ja hästi treenitud väed. Rottidel on keemiarelvad ja ebaloomulikud teaduseksperimendid. Kõik on mängimist väärt.
„..vihKAMIST täis rotid kellel on keldris elamisest kopp ees.”
Mis veel eelkäijast erineb, on seekord kaardile lisatud ühine eesmärk. Kui eelmises mängus on sinu sihiks Riski stiilis maailmavallutamine, siis nüüd on kaardile lisatud maagiline keeris, mida iga rass tahab oma kontrolli alla saada. See on ka peamine asi, mis teeb TW:WH2 oma eellasest huvitavamaks. Kui eelmises mängus võisid võtta vallutamisega niipalju aega kui tahtsid, siis nüüd tiksub üleval orgaaniline kell. Nimelt saab iga rass läbi viia rituaale, et maagia keeris enda kontrolli alla saada. Rituaali käivitamiseks peavad sul olema täidetud teatud tingimused ja olemas vastavad ressursid. Seda käivitades määrab mäng sulle kolm linna, mis sinu käsutuses juba on, mida pead kaitsma, et rituaal õnnestuks. See aga märgib need linnad suureks sihtmärgiks teistele rassidele ja on garanteeritud, et sinu õue peale tullakse tüli norima. Nimetatud mehaanika lisab mängule dünaamiliselt juurde tempot ja põnevust. Kas sa suudad rituaali läbi viia ja kas suudad seda takistada teistel tegemast? Kuna tihtipeale venivad mängud Total Wari seerias mitmekümnetunnisteks, on kindlam eesmärk, mille poole püüelda ja mille üle madistada igati teretulnud.
Uuendatud on ka sinu armee juhtide ülesehitust. Nagu ennegi, saad sa valida enda tegelastele juurde omadusi, kui ta küllalt kogemusi saab. Kuid lisaks sellele on neil võimalik ka välja arendada oma iseloomu jooned. Nimelt tekivad tänu sündmustele, mis sinu mängu jooksul juhtuvad, vastavad atribuudid, mis võivad edasi areneda nii heaks kui halvaks. Kui sa näiteks põgened tihti lahingust, võib sinu kindral saada vastava tähise, mis näiteks muudab tal põgenemise lihtsamaks, kuid kukutab sinu üksuste moraali. Kõigel on nii kaardil kui lahinguväljal tuntav tagajärg, mis heale strateegiamängule omane.
Lahinguväljal on asi tuttavam. Alguses valid, kuidas oma üksused lahinguväljale paigutada ja peale seda hakkab tants ümber söögilaua, kes suudab kelle üle manööverdada. Siin peitub ka mängu “liha”. Võid saata oma üksused, nägu ees, vastasesse, kuid see ei ole tihti soovitatav. Kui seda proovid teha näiteks Skavenitega, siis näeb see välja umbes samamoodi, kuidas meie maailmas rott liikuva autoratta vastu saab. Ühesõnaga peab arvestama, mis on sinu tugevad küljed sest mäng on väga kiire sind karistama, kui sa liiga julgelt tegutsed.
Igal rassil on enda eriomadused, mida saab ressursside eest lahinguväljal kasutada. Dark Elfid saavad tellida kaugtuld oma laevadelt, kui nad võitlevad ranniku lähedal. Skavenid jällegi saavad välja kutsuda kahuriliha, et see vastaseid tegevuses hoiaks, kuni sina suudad oma üksusi paremasse positsiooni saada.
„..lihtsalt vaadata kuidas kari haldjaid võitleb dinosaurusega.”
Kõige rohkem avaldab aga muljet presentatsioon. Graafliselt on pilt täis silmailu. Üksused on detailsed ja ilusad. Lahinguväljad grandioossed ja silmapaistvad. Animatsioonidel on elu sees ja igal üksusel ja tema liigutustel tundub jõud taga olevat. Mitmel korral avastasin ma end imetlemas lahinguväljal toimuvat võitlust lähivaates, samal ajal kui ekraanist väljaspool tehti minu ülejäänud armeest hakkliha. Kogu asi on nii vaatemänguline, et on lihtne kaotada taktikaline mõtlemine ja lihtsalt vaadata, kuidas kari haldjaid võitleb dinosaurusega. Ka heliline pool on märkimisväärne. Igal rassil on oma iseloom, mis väljendub ilusti nende vastustes, kui neile käske anda.
Kui millegi kallal närida, siis võtaks ette diplomaatiasüsteemi. Kuigi see on funktsionaalne ja lubab mitmel viisil tegeleda teiste fraktsioonidega ilma jõudu kasutamata, jääb mulje nagu viskaks tehisintellekt iga käik täringut, et näha, kas on aeg mulle sõda kuulutada. Ma võin neid moosida ja kaitsta terve mängu, aga kui mul ühel momendil pole neile anda taskuraha, olen ma kõige hullem asi, mis selles maailmas nendega juhtunud. Äkki on AI pandud teismelise režiimile?
Tehnilise poole pealt tuleb ära märkida, et kuigi mäng nõuab võimast arvutit, on üks kõige hädavajalikum asi SSD. Kui hoida mängu tavalise kõvaketta peal, võivad laadimisajad olla piinarikkalt pikad.
TW:WH2 puhul on tegemist sisuka täispaketiga, kust leiab midagi iga mängustiiliga kindral. Visuaalselt on mäng märkimisväärne, eriti animatsioonide kohalt. Tegemist on tõelise kireprojektiga, kus on tunda tegijate armastust nii strateegiamängude kui ka Warhammeri universumi vastu. Soovitan soojalt kõigile, kellel on vähegi huvi neist ühe vastu.