Ma ei salli eriti tulistamismänge. Kui, siis ainult mingeid ühele mängijale mõeldud asju. Ma ei mängi „Call of Dutyt“, „Battlefieldi“ ega „Fortnite’i“ või ükskõik millist muud mängu, kus jänese kombel väsimatult ringi põrgates vastast millimeetri täpsusega silmade vahele tabatakse. No ei tõmba. Erandiks on saanud virtuaalreaalsuses toimuvad kõmmutamised. „Farpoint“, „Bravo Team“ ja isegi „Rec Roomi“ Rec Royale on mängud, mida ma hea meelega aeg-ajalt mängin. „Bravo Team“ oli küll selline keskpärasuse musternäidis, aga ajas ka asja ära.
Mis nendes siis teistmoodi on? Nimelt virtuaalreaalsuses viibides pead sa ise oma tegelast liigutama. Ise pead pöörama, relva palge tõstma ja sihtima. See on tegelikult päris tuus ja paneb adrenaliini voolama.
Seepärast tunduski „Firewall Zero Hour“ juba välja kuulutamise hetkel tuus. See on aeglane ja taktikaline PlayStation VR-i eksklusiivmäng, kus on eesmärgiks neljaliikmelise tiimiga vastasmeeskonnale tuul saba alla teha.
Ühe meeskonna eesmärgiks on kasulikku informatsiooni sisaldav sülearvuti üles leida ja endale saada, teise eesmärgiks aga neid takistada ja arvutit kaitsta. Kõik. Lihtne ju. Probleem on aga selles, et iga tiimiliikme ja ka vastase sees peitub reaalne inimene oma oskuste, vigade ja refleksidega. Seega on oluline olla osavam kui vastased ja enda meeskonnaga võimalikult palju suhelda (PlayStation VR-i peakomplektile on mikrofon juba sisse ehitatud, seega selle puudumist ei saa vabanduseks tuua).
Mäng toetab PlayStation VR-i Aim-püssipulti ja on sellega väga-väga lahe. Dual Shock 4 on samuti toetatud, aga kuna sihtimine toimub jällegi puldiga nagu ka „Farpointis“, siis pole see eriti mugav lahendus.
„Firewall“ on ainult võrgus mängitav mitmikmäng, mis vajab toimimiseks pidevat internetiühendust. Tegelikult saab mängida ka üksi, aga seda ainult Training-menüüs ja siin jookseb sulle vastu lakkamatu hord vastaseid. Korraks harjutamiseks piisab, aga üksinda mängimiseks ärge pigem seda mängu soetage.
Contracts, ehk mitmikmängu-põhileib, on aga suurepärane. Siin mängulaadis valib iga mängija endale avatari alguses kaheksa ja hiljem (kui olete piisavalt kõrgel tasemel) kaheteistkümne sõjardi seast. Nende hulgas on erinevate rahvuste esindajaid, alustades minu lemmikust venelasest Volkovist ja lõpetades afgaanlannast luurajaga, kelle hüüdnimi on Raha. Igal tegelasel on oma erioskus, nagu lisagranaat või võime paar kuuli rohkem rinnaga tõrjuda, kuid kõik koguvad kogemuspunkte ja leveleid. Mida rohkem neid kogute, seda rohkem kosmeetilist kraami te saate ja seda ägedamaid relvi teenitud raha eest osta võite. Hiljem lukustub lahti ka teise eriomaduse võimalus, võimaldades avatari omale veelgi sobivamaks kujundada.
Tegevuspaigad on üllatavalt mitmekülgsed, arvestades, et tegevus toimub ainult kolmes eri riigis. Kaardid soodustavad hiilimist, nurkade tagant piilumist ja kohati ka pimesi tule andmist. Ülimalt oluline on SUHELDA ja proovida liikuda edasi paaridena. Muidugi tuleb tihti ette üksikuid hunte, aga mina vana meedikuna pidin neid pahatihti elustamas käima, kui nad üldse ellu jäid. Nimelt kui kuuli otsmikuga ei peata või pommi otsa ei jookse, on sul võimalus pihta saamise korral veel sõbra abil end püsti ajada. Surm on lõplik ja viieminutilise raundi lõppu enamus mängijatest omal jalal ei jõua. Langenud mängijad saavad ikkagi tiimile kasulikud olla ja erinevate valvekaamerate abil sõpradele infot jagada.
Ahjaa, relvade laskemoona hulk on pandud relva peal oleva holograafilise näidiku külge ja piirkonna kaarti saab vaadata käe peal asuva tahvelarvuti abil. Seega laskemoona vaatamiseks peate relva reaalselt liigutama ja kaardi uurimiseks silmade/peaga allapoole vaatama. Liikumine on samas piisavalt aeglane (te olete ikkagi lahingvarustuses sõdur), et halb ei tohiks peaaegu kellelgi hakata. Liikumine tekitab ka müra ning sammud on üks viise, kuidas vastaseid võimalik leida on, sest müra manab vastased hetkeks teie käe peal asuvale ekraanile.
„Firewalli“ suurimaks miinuseks on aga tema sõltuvus internetist. Kui leiate suurepärase meeskonna, pannakse teid aina uuesti ja uuesti koos mängima. Aga… mängus pole kindlaid servereid, vaid iga kord on hostiks keegi mängijatest. Kui tema nüüd vihaga oma PSVR-i nurka viskab ja mängu kinni paneb, visatakse ka kogu ülejäänud kamp laiali. Väga tüütu, sest seda tuleb päris tihti ette. Lisaks kulub kõigest üks kolmandik mängus veedetud ajast mängimisele. Kaks kolmandikku istutakse garaazhi meenutavas menüüs ja oodatakse uut mängijat või olemasolevate mängijate valikute tegemist. Õnneks saab samal ajal küll jutustada, aga hädasti kuluks ära kasvõi mingi lasketiir, kus saaks oodates veidi aega surnuks lüüa.
„Firewall“ on väga lahe PlayStation VR-i mäng, aga teda on kahjuks üpriski vähe. Treening ja Contracts. Kõik. Mängu loojad on lubanud tulevikus küll mängulaade juurde vorpida, aga iseasi, kas nad suudavad seda teha piisavalt kiiresti, nii et olemasolev mängijate hulk alles jääks. Senikaua aga saab leida mängus uusi sõpru, harjutada vene aktsendiga rääkimist ja proovida mitte meelega iga pommi otsa joosta. Seega kui tahate omal nahal proovida, mis tunne on seitsme relvastatud mehe-naisega samas majas olla ja vaadata, kas suudate sellest eluga välja tulla, siis „Firewall“ on selleks päris lahe võimalus.
Ilmus: 28. august 2018
Arendaja: First Contact Entertainment
Väljaandja: Sony Interactive Entertainment
Ülevaade tehtud: PS4 Pro + PSVR
Mängu saab osta siit:
