Käsi püsti, kellel on kusagil kapi taga või voodi alla mõni plastmassist kitarr või isegi trummikomplekt? Jah, „Rock Band“ ja „Guitar Hero“ olid omal ajal täitsa ägedad. Isegi mina, kellele on elevant konkreetselt kõrva peale astunud, sai Medium-raskusastmega ette kujutada, et olen rokkstaar. Ainult ilma magamatuse, õlle ja hullunud näitsikutest fännideta… Miskipärast vajusid rütmimängud minu jaoks ajapikku unustusse (ilmselt seepärast, et „Guitar Hero: Live“ oli võrreldes varasemate versioonidega veidi vilets), kuniks sain haisu ninna, et jaapanlaste tehtud „Gal Metal“ käänatakse ka inglise keelde.
„Gal Metal“ on kõige kummalisem rütmi-muusikamäng, mida ma mänginud olen. Alustagem kasvõi loost. Mängija on poiss, kelle röövivad tulnukad ning kes pistetakse kooli metal-bändis trumme taguva neiu Rinko kehasse. Tuleb välja, et just see ansamblihakatis seisab viimase kaitsemüürina kaheksajalgtulnukate ja Maa hävingu vahel. Õnneks on tulnukad viisakad ja annavad paar päeva ette teada, kui nad kavatsevad Maa peale laamendama tulla. Siis on aega mõni bändiproov ka koolilapse tihedasse päevaplaani ära mahutada, enne, kui löömaks läheb. Ja koolilapse graafik on tõepoolest tegus. Koolis istutakse nutiseadmes ja arutatakse teiste bändiliikmetega nii elu, uusimaid trende kui ka tulnukate mollimistaktikaid. Pärast kooli, kui oht parasjagu ei ähvarda, on aeg sotsiaalelu jaoks.
Erinevad bändi liikmed jooksevad mööda linna virtuaalset kaarti ringi ning mängija peab loetud tunnid ja jõuvarud ära jagama võimalikult kasulike eri tüüpi tegevuste vahel. Iga tegevus maksab mingi arvu ressursse ning annab mingi boonuse/miinuse teie bändile. Kui piisavalt palju mõne bändikaaslase tegevusi teed, saad temaga paremaks sõbraks ja see on jällegi punktide teenimise koha pealt kasulik.
Peatükid on üles ehitatud nagu multikad. On nunnude koomiksiribade ja tekstimullidega algus ja lõpp (ning isegi „Järgmises osas…“ segment) ning selle vahele mahub kõik muu, alustades eelpool mainitud lisategevustega ja lõpetades ühega mängu 13 klassikalise muusika paladel baseeruvast metaliloost.
Kui tulnukad kohal on, läheb asjaks. Rinko mängib bändis trumme ja seega on sinu eesmärgiks seda võimalikult edukalt teha. Trumme saab mängida kolmel viisil: Joy-Cone trummipulkadena liigutades, nuppe vajutades või puuteekraanil olevaid virtuaalseid trumme toksates. Viimased kaks tundusid veidrad, seega ma nendesse eriti ei süvenenud. Joy-Conidest pulgad sobisid aga küll, sest meenutasid kangesti kunagi ammu pojaga katsetatud „Wii Musicut“, kus Wii puldiga erinevaid muusikariistu simuleeriti.
Mis „Gal Metalit“ teistest minu poolt mängitud rütmimängudest aga eristab, on asjaolu, et muusika ajal ei ole ekraanil mitte ühtegi indikaatorit, millal sa peaksid trumme lööma. Jah, kõik on sinu enda kätes. Mängu harjutamislaadis õpid kohe alguses ära paar algelist rütmi, mida pead lugude ajal taasesitama. Ajapikku tulevad sul kas meelega või kogemata välja veel erinevad rütmid, mida saad siis ka harjutada. Niimoodi peadki reaalselt Joy-Conidega trumme „tagudes“ bändiga kaasa mängima. Ideaalis võiks trummaril meeles olla hulk erinevaid rütme, sest variatsioon on kasulik ja on võtmeks suurte punktiskooride juurde. Õnneks on mängu lugu aga piisavalt lihtne ja saab vabalt hakkama ka püüdlikult esimest kahte rütmi kasutades.
Kui oled loo läbinud, siis ongi ainukeseks eesmärgiks enda ja sõprade skooride üle tegemine ja siin saad nüüd proovile panna kogu oma osavuse, rütmitunnetuse ja loovuse. Ilmselt teeb osavam muusikainimene siin imesid, mina unistasin sellest, et suudan paari korraga loo rütmi tabada ja siis algelist põntsutamist kaasa mängida. Tänu sellele ongi vast “Gal Metali” raskusastet keeruline paika panna, sest see on iga inimese puhul erinev. Kujutan ette, et päris trummar suudab igasugused rekordid vaevata purustada, aga tavainimene peab mitu korda proovima, et midagi asjalikku korda saata. Minu skoorist mitte hoolivatel lastel oli aga meeletult lõbus, sest nemad mängisid, et on päris rokkarid ja kuulasid iga oma trummilööki mõnuga. Ma isiklikult sooviks, et saaks ekraanile harjutamise mõttes manada mingigi nähtava näidiku, et kas ma löön liiga vara või liiga hilja rütmist mööda, aga noh, harjutamine teeb meistriks.
„Gal Metal“ on vahva mäng, mille seltsis mõnel nädalavahetusel tunnike veeta. Mängu avatud loomus ning põhjatuna näivad võimalused kaaluvad üles pisikese laulude arvu ning lühikese loo-osa. Kui vanasti plastmassist trummid meeldisid või on Maroko turult ostetud kaamelinahkne minitrumm teie lemmistressileevendi, siis on „Gal Metal“ oma animekuuele vaatamata väga tore ajaviide.
Ilmus: 2. november 2018
Arendaja: DMM Games
Väljaandja: Marvelous
Ülevaade tehtud: Nintendo Switch
Mängu saab osta siit:
