Ma nii kohe peast ei mäletagi, mitut Ämblikmehe mängu ma üldse kokku mänginud olen. Alates sellest, kui ma pisikese poisina oma esimese Ämblikmehe nuku sain ja sellega nii kaua mängisin, kuni kõik vaese Ämmelga liigesed eraldi traadijuppidega kinnitatud olid, olen tema seiklusi nii digitaalselt kui ka paberi peal jälginud. Esimeste isiklike lemmikute hulka kuuluvad Neversofti toodetud „Spider-Man“ PlayStation 1-l ning ainult Jaapanis ilmunud „The Amazing Spider-Man: Lethal Foes“ Super Nintendo emulaatoril. Äge on olnud vaadata nii Ämblikmehe kui ka muude superkangelaste tegemistel põhinevate mängude arengut läbi pikkade aastate ning Batmani Arkhami-sari on nii loole kui ka mängu tegevusele barjääriks seatud lati üpriski kõrgele ajanud.
„Ratchet & Clanki“ ja “Spyro” mängudega tuntust kogunud Insomniac Games aga sellest ennast heidutada ei lasknud ning on juba paar aastat mängijaid õrritanud eksklusiivse Ämblikmehe-seiklusega PlayStation 4le. Nüüd on oodatud päev käes ning kõik saavad ise veenduda, kas „Marvel’s Spider-Man“ on sama äge mäng, nagu kõik need lahedaid trikke täis mänguvideod lubanud on.
„Marvel’s Spider-Man“ on sarnaselt mitmetele teistele Ämblikmehe-mängudele samuti avatud maailma… ei, New Yorgi seiklusmäng. Terve linn on kohe esimestest missioonidest peale võrgutamiseks avatud, seega kui on tahtmist New Yorgi pättidele pasunasse anda, saab seda teha ilma suuremat aega raiskamata. Erinevalt muudest Ämblikmehe mängudest baseerub „Marvel’s Spider-Man“ aga spetsiaalselt selle mängu jaoks loodud universumis, seega võib juhtuda, et osad tegelased, keda te arvate tundvat, on hoopis teistsugused ja käituvad ettearvamatumalt.
Peter Parker on kaheksa aastat Ämblikmees olnud (näe, spoilisingi ära, vabandust) ning on oma töös juba üpriski osav, olles Rafti nime kandvasse üliturvalisse vanglasse toimetanud hunniku erinevaid kurjameid. Samas ei ole ta siin poolprofessionaalne piltnik või õpilane, vaid hoopiski laboriassistent. Seega tavapärased tööle hilinemised ja erinevate rollidega žongleerimised on ka siin mängus esiplaanil. Ühe kurjami vahistamisest lahti rulluva sündmuste jada tulemuseks on aga kaos terves New Yorgis ja Ämblikmees peab ennast ületama ja isiklikud huvid tagaplaanile seadma, et armastatud linn taas inimestele ohutuks muuta, sest Rhino, Vulture, Mr. Negative, Electro ja veel paar selli tahavad linna päris hullusti ribadeks tampida.
Loo järgmist tegevuspaika tähistab spetsiaalne näidik, kuid lugu edasi viivate missioonide vahepeal võite vabalt New Yorgis ringi liikuda ja erinevaid kõrvaltegevusi teha. Kahjuks olid kõrvaltegevused need, mis minu jaoks mängus suurima pettumuse valmistasid. Esmalt peate igas New Yorgi linnaosas leidma paar-kolm „ubisofti torni“, mis manavad kaardile erinevaid kogutavaid/tehtavaid asju tähistavaid ikoone. Nende hulka kuuluvad peidetud seljakotid Peteri koolipoisi-päevadest, mis on miskipärast pärast mitmeid aastaid võrguga seinte küljes kinni (kuigi Ämblikmehe võrk peaks lühikese aja jooksul lagunema), põgenenud tuvid, uurimisjaamad, hiilimis-peksmis-droonijälitamis-väljakutsed, kinnisvara pildistamine ja otse loomulikult hunnikutes pisikurjameid, kes miskipärast ikka ja jälle poode röövida ja narkootikume müüa tahavad.
Kõik tegevused, mida sa teed, annavad Ämblikmehele kogemuspunkte ning kasvatavad tema „levelit“ ja see omakorda teeb sind tugevamaks ning lubab sul valmistada erinevaid kostüüme. Kostüüme on mängus hetkel parasjagu, ütleme, et üle 25, et mitte üllatusi ära rikkuda ning nende valmistamiseks läheb vaja erinevaid tugrikuid, mida saab… Jah! Arvasitegi ära!… Erinevatest kõrvaltegevustest. Need pisitegevused on kohutavalt üksluised ja ma ei mõista, miks nad peavad kõik erinevaid tugrikuid andma. Sellest on kohutavalt kahju, sest Insomniaci loodud New Yorgis ringi liikumine on päris tuus.
Kostüümide puhul on samas vahva asjaolu, et peaaegu iga kostüüm annab sulle ka mingisuguse eriomaduse, milleks võib olla kuulikindlus, elektrit säristav robotkaaslane või seljast välja ronivad neli mehaanilist ämblikujalga. Need omadused aga ei ole piiratud selle kostüümiga, mis omaduse andis, vaid võid valida endale esmalt kostüümi ja seejärel ükskõik millise omaduse ning siis veel ka kolm miniomadust.
Graafiliselt oleme jõudnud lõpuks PS4-ga sinnamaale, kus majadel on peaaegu usutavad võltspeegeldused ning isegi Ämblikmees ise peegeldub nii akendes kui ka maas olevates lombikestes ning tänavad on autosid ja inimesi täis. Mäng näeb üllatavalt äge välja, erinevad kostüümid on detailirohked ja isegi põhikurjamid on väga kenasti disainitud.
Liikumine on päris iseenesest mõistetav, kui olete kunagi mõnda Ämblikmehe mängu mänginud ning linna ühest otsast teise liuglemine-hüppamine-saltotamine on suurepärane kogemus. R2-nupu hoidmine paneb Ämblikmehe võrgu otsas kiikuma ning õigel hetkel edasi hüpates saad kõrguse ja kaugusega mängida. Lisaks saab liikuda võrguga kindlasse punkti, teha õhus trikke ning otse loomulikult kõrghoonete katustelt ilma mingisuguste vigastusteta alla hüpata. Samuti on väga hästi sisse loetud ka tegelaste hääled, kuid mind ennast jäi veidi häirima see, et ühe-kahe kostüümi puhul Ämblikmehe enda hääl ei muutunud. Samas see, et Ämblikmees ise vahetpidamata möliseb, on mängus päris hästi tehtud, sest pahasid märgates ja mingit ülesannet täites on tal alati mingi veidi sarkastiline kommentaar varuks.
Võitlussüsteem on küll lõbus ja kohutavalt efektse väljanägemisega, aga üpriski lihtsakoeline. Alati on võimalik vaiksemalt mööda seinaääri hiilida ja proovida võimalikult palju pahasid vaikselt posti otsa kinni siduda või vastu asfalti oimetuks peksta, kuid lõppude-lõpuks taanduvad peaaegu kõik võitlused rusikate ja jalgadega vehkimisele, isegi siis, kui pätid ringi lendavad. Seikluse käigus avaneb küll hulk omadusi, mis lubavad mingeid lööke-trikke tõhusamalt teha kui varem, aga võitlussüsteemi ennast need ei muuda. Üks nupp on löökideks, teine ämblikuvaistuga eest põiklemiseks, kolmas hüppamiseks ja neljas võrguga tulistamiseks. Vastastele haiget tegemine täidab Ämblikmehe „focuse“-riba (kas mitte Horizonis ei olnud samanimeline võime?) ning selle abil saab kas ennast ravida või teha vastastele lõpulööke, mis nad ühe matsuga tudule saadavad. Just, vaatamata sellele, et pahasid kutte näoga autode ja sillutise vastu rammitakse, ei tapa Ämblikmees kedagi. Isegi kogemata katuselt alla lendavad pahad tiritakse võluvõrguga majaseina vastu kinni.
Lisaks saab kostüümide meisterdamisest tuttavate tugrikutega teha ja paremaks muuta ka erinevaid ämblikuvidinaid, nagu võrgupommid, lõksud, lendrobotämblikud ja antigravitatsiooniseadmed. Neid võib kõiki võitluste puhul kasutada, aga tavaliselt mul ei läinud neid lihtsalt vaja, sest rusikad ja võrgu näkku paugutamine olid piisavalt tõhusad isegi kõige suuremate ja kurjemate kampade puhul.
Vaatamata minu virisemisele ei ole „Marvel’s Spider-Man“ halb mäng. See on suurepärane kompott Ämblikmehe fännidele, sest siia on pikitud hunnik vihjeid erinevatele tegelastele, mängus on suurepärane võrguga liikumine ja tegelased on fantastiliselt kirjutatud. Aga tuleb tõdeda, et kuigi tegu on parima Ämblikmehe-mänguga, mis eales tehtud on, on siiski olemas päris mitu palju paremat märulimängu ning Ämblikmehe lühike kestvus (loo läbisin nii 11-12 tunniga ja Platinumtrofee krabasin umbes 20-25 mängutunni vahel) ei tee mängule ühtegi teenet.
Kui olete tavaliselt kinos Ämblikmehe või Marveli filmide piletijärjekorras esimeste seas, on „Marvel’s Spider-Man“ suurepärane ajaviide. Te ahmite selle läbi paari õhtuga ja veedate mängu seltsis veel mitu vahvat tundi, kuid mingil hetkel hakkavad õmblused kärisema ja täpselt ühesugused autoavariid, pättide autost välja tirimine, samasuguse näoga (või siis ilma selleta) narkoärikate kambad ning püsivate superpahade puudumine panevad tahtmatult mõtlema, et see oleks saanud ju nii palju ägedam olla…
Ilmus: 7. september 2018
Arendaja: Insomniac Games
Väljaandja: Sony Interactive Entertainment
Ülevaade tehtud: PS4 Pro
Mängu saab osta siit:
