Kui Shadow of the Colossus 2005. aastal PlayStation 2-l ilmus, ei olnud mängurid midagi sellesarnast veel näinud. Isegi veel praegu, kui tekib kellegagi diskussioon teemal „Kas videomängud on kunst?“, visatakse tihti õhku just Shadow of Colossuse (ja ka tema eellase Ico) nimi.
Imekaunis ja tühi maailm selle mängu sees, oskuslik muusika kasutamine oluliste stseenide rõhutamiseks ning minimalistlik taustalugu, mille mängija pigem ise pidi mängu jooksul kokku lappima… Jah, just selline see Shadow of the Colossus oligi.
Veel aga mäletan mina, et mäng jooksis tegelikult ülikehvasti, kindlasti mitte 30 kaadrit sekundis ja peategelase juhtimine oli kas tahtlikult või tahtmatult nii kohmakas, et mingil hetkel hakkas tekkima tunne, et lisaks mängusiseste vastastega jõu katsumisele tuleb ka puldiga liiga palju maadelda.
Igatahes, kerime aega edasi ning kuna hetkel on remake’ide ja remasterite ajastu ja kõik ägedad originaalsed ideed on maailmast otsa saanud, on Bluepoint Games (kes muide Shadow of the Colossuse PS2 varianti ka PS3 tarvis kõpitses) maha saanud täiesti ümber ehitatud versiooniga sellest kunstiteosest. Ja nagu ma oma Okami arvustuses ütlesin, ei ole uusversioonide tegemine alati halb, sest PS2 ajastust on juba omajagu aega möödas ja tänapäeva mängurid peaksid ka kogema pärleid, mis tollal mängurite aega veetsid.
Shadow of the Colossus on seega täiesti otsast peale PlayStation 4 jaoks üles ehitatud uusversioon vanast mängust, mille iga element, peale mängu enda idee, loodi spetsiaalselt selle mängu tarbeks. Samas üritas Bluepoint hoida seda joont, milline mäng algselt olema pidi. Seega mängu lugu, relvastust, vastaseid ja maailma kujundust ei näpitud, küll aga on kõik ilusam, säravam, värvilisem ning vastava riistvara (PS4 Pro ja HDRi toetav 4K telekas) olemasolul hulga detailsem ja elavam.
Mängu enda mõte jääb lihtsaks. Peategelane, noormees nimega Wander, ratsutab oma ustava ratsu Agroga keelatud maadele, et paluda sealsetelt jõududelt abi Mono-nimelise neiu ellu äratamisel. Dormin, keelatud maade saladuslik jõud, avastab, et Wanderil on kaasas legendaarne iidne mõõk ning ütleb talle, et Mono ellu äratamine on küll võimalik, kuid selleks tuleb üksteise järel leida ja alistada 16 tohutu suurt kolossi, kuid selle eest tuleb Wanderil tõenäoliselt väga-väga kallist hinda maksta.
Mängija ülesandeks jääbki nüüd leida mõõgast peegelduva valguse abil iga kolossi umbkaudne suund, Agroga koos need elukad üles otsida, seejärel välja nuputada, kuidas mööda koletisi endid kolosside nõrkade kohtadeni ronida ja neid kohti siis mõõgaga natuke surkida.
Lisaks terariistale on Wanderil kasutada ka vibu, kuid surmahoobiks tuleb ikkagi mõõka kasutada. Ekraanil on ainult Wanderi elude ja vastupidavuse näidikud. See ongi nüüd see koht, kus iga mängija jõuab otsusele, kas Shadow of the Colossus on tema jaoks üks parimaid mänge üldse või konkreetselt igav üllitis. Nimelt ei ole maailmas peale Wanderi ja kolosside mitte kedagi. Okei, valge sabaga sisalikud on ka, keda saab maha lasta ja siis väikese vastupidavusboonuse jaoks tarvitada, aga see ei muuda asja. Mängu maailm on suur, imeilus, lopsakas ja avastamist väärt, kuid see on tühi. Minu silmis näitab see seda, et keelatud maad on väga vana paik. Siin ei elagi peale iidsete kolosside enam mitte kedagi, inimasustusest on järel vaid ehitiste varemed ning iga sammuga tundub, et hoopis Wander on see, kes siin üldsegi olema ei peaks.
Kolossideni jõudes algab ronimisetapp, mis vajab iga hiigelsuure eluka jälgimist ja peamurdmist, kuidas tema kehal õigete punktideni jõuda. Mõni neist kõnnib kahel jalal, teine neljal, kolmas lendab ja neljas hoopis ujub ja iga kolossi tapmiseks võib olla isegi mitu „õiget“ lahendust. Üks, mis on kindel, on see, et nende üllatavalt rahumeelsete elukate tapmine tundub nii vale, isegi, kui eesmärk on üllas…
Seega kuusteist bossivõitlust. Kõik. Rohkem siin märulit polegi, kuid need kuusteist jõuproovi on üpriski unustamatud. Lisaks kivikoletiste kukutamisele on PlayStation 4 versioonis veel tänapäeval tavapäraseks muutunud fotorežiim, kus saab muuta stseeni vaatenurka, filtrit, kellaaega ja mida kõike veel. Põnev on hoopis see, et osad filtrid saab mängule ka „peale jätta“, ehk kui tunned, et võiksid mängu mängida hoopis virtuaalses öös, siis nüüd on sul selleks võimalus olemas. Lisaks on mängu ära peidetud paar vihjet kahele teisele algse mänguarendaja loodud teosele ning mingid salapärased… terakesed? Mündid? Seemned? Igatahes on neid maailma peidetud kümneid ning nad ei paista mitte midagi muud tegevat, kui suurendavad kaardil ühe pilvekese juures numbrit. Aga eks me näe milleks need on, kui keegi esimesena kõik üles leiab või avastab.
Shadow of the Colossus tundub oma tühja maailma ja kuueteistkümne vastasega nagu iganenud mässaja selles avatud maailma ja miljoni lisategevusega ülekallatud mängumaastikul. Mängu kaamera on küll ikka veel veidi kange ja jääb kahtlastesse kohtadesse kinni, kuid uue publiku tarbeks on parandatud juhtimissüsteemi, mis ei ajagi enam pulti vastu seina loopima. Lisaks on antud vanale mängule täiesti uus graafiline välimus, et noorukid ära ei ehmataks, kui mängu tööle panevad.
Shadow of the Colossus on fantastiliselt hea mäng. See paneb iga mängija kaasa mõtlema ja veidike filosofeerima, kas ja mis selles maailmas üldse õige on ja kellel on õigus seda seisu muutma hakata. Mäng pole kindlasti kõigile, kuid kui teis on peidus vähegi seikluslikkust ja huvi salapärase ning müstilise maailma vastu, siis vähemalt hetkel on mul raske leida ühtegi mängu, mis viiks teid huvitavamale reisile kui Shadow of the Colossus.
Ilmus: 7. veebruar 2018
Arendaja: Bluepoint Games / JAPAN Studio
Väljaandja: Sony Interactive Entertainment
Ülevaade tehtud: PS4 Pro
Mängu saab osta siit:
