Children of Morta – Minu pere ja muud piksliloomad

0

Lapsevanemaks olemine on raske. Alles eile tegi väike Kevin oma esimesi samme ja rääkis seda ainukest sõna, mida ta teadis. Tundub, et läks mööda vaid lühike aeg, enne kui ta tuli koju oma esimese maha raiutud goblini peaga ja võitles enne õhtusööki kurjuse kehastusega. Ühesõnaga Children of Morta annab täiesti adekvaatse ettekujutuse sellest, kuidas oleks olla lapsevanem.

Kui aga natuke lähemalt urgitseda, tuleb CoM’i naha alt välja tuttav roguelike sisikond, milles on vahepeal küll huvitavaid juppe, kuid üleüldine maitse on vastavalt suutäiele kas liiga soolane või liiga mage.

Kuid vaatame asja suuremas plaanis. Kui te pole roguelike žanriga enne kokku puutunud, siis see on üles ehitatud lausele: “Mis ei tapa, teeb tugevamaks ja kui ka tapab, jääb vähemalt vana kraam alles.” Nimelt alustad sa neid mänge tihtipeale äärmiselt nõrgana ja pead pingutama, et edusamme teha. Kui ka saad nuga, pole hullu, alustad otsast peale, aga see, mis sa eelmise mängukorraga saavutasid, jääb alles. Higi, pisarate ja peamiselt ajakulu läbi muutud üha tugevamaks ning enne raskusi valmistanud sektsioon on nüüd käkitegu. Seda muidugi seni, kuni pistad pea järgmisesse koopasse, kust kõvemad kollid ja suuremad lööginumbrid vastu vaatavad. Esimese silmapilguga on näha ka palju sugulust Diablo-sarnaste mängudega, kuid CoM peidab endas paari silmapaistvat erinevust.

Väga suurt rõhku on pandud just loole ja sellele, kuidas mäng seda sulle ette kannab. Siin tutvud sa mitmeliikmelise Bergsonide perekonnaga, keda ühendab soov käia kohalikes koobastes kolle nülgimas. Lugu ise on väga lihtne. Metsas on midagi kurja ja sul on väga terav mõõk, kõik ülejäänu on lihtsalt maitseained.

Väga suurt rõhku on pandud katsele anda igale pereliikmele oma iseloom ja eripära, kuid tihtipeale jätab see külmaks. Osaliselt selle pärast, et loos olevatel tegelastel ja nende mänguviisil ei ole mingeid erilisi ühiseid jooni. Teisalt aga seetõttu, et nad on värvitud nii idülliliselt headeks ja paistavad pisut igavad. Mängus olev jutustaja paneb suurt rõhku sellele, et pere armastus ja toetus on see, mis neid katsumustest läbi viib, aga kuna neil puudub igasugune konflikt või muu inimliku eksimise joon, jätab see kõik väga papist välja lõigatud mulje.

Enne iga kohaliku kollipopulatsiooni kontrollkäiku algab tegevus Bergsonide kodust, kus sul on võimalik näha lühikesi tegevusi, mis perekonna igapäevaelus ette tulevad. Keldris saad otsustada millist koobast sa täna rüüstama lähed. Siin pead valima ka enda tegelase. Igal pereliikmel on oma erioskused, kuid alguses ei ole kõik kättesaadavad. Sa pead paar korda labürindis ringi jooksma, enne kui mäng lubab sul teisi tegelasi proovida. See on väike möödalask. Pereisa, kellega mängu alustad, on suhteliselt hall ja pole eriti põneva mängustiiliga. Hiljem avanevad tegelased on mängustiili poolest palju huvitavamad, kuid selleks, et neid näha, pead ligi 2 tundi igavama tegelasega mängima. Igal tegelasel on ka vastavad omadused, mida saad tema taseme tõustes arendada. Neid pole aga väga palju. Kõigil on umbes 2-3 erilisemat rünnakut, mis erinevad tavalisest kaikaga äsamisest. Kõik ülejäänud asjad, millesse saad investeerida, tõstavad peidetud atribuutide numbreid. Ühesõnaga, tegelased toimivad samamoodi level 1 kui ka level 20 peal, lihtsalt numbrid on suuremad.

Teine viis, kuidas areneda, on kulda koju tassides. Ükski koll mingeid +4 boonust andvaid karupükse maha ei viska. Selle asemel investeerid kodus üldistesse arendustesse, mis mõjutavad kõiki pereliikmeid, kuid ka siin on tegu lihtsalt suuremate numbritega. Peamine viis, kuidas CoM lõputut koopajooksu huvitavamaks teeb, on modifikaatorid, mida sa leiad neid kohti kaardistades. Kuna iga kord on koobas eri juppidest teistmoodi kokku pandud, leidub palju avastamisrõõmu, eriti kui suudad leida häid jubinaid, mis selle jooksu ajal sind abistavad. Kui aga seiklus läbi, unustavad Bergsonid kogu selle kraami koopasse ja järgmisel korral pead neid uuesti jahtima hakkama. See tekitab ka situatsioone kus mõni jooks on lihtsalt tüütult raske, kuna aarded mis sa leidsid ei aita sind kuidagi. On hea, kui mäng pakub vaheldust, kuid mitte läbi selle, et sulle antakse ainult prügikastijäätmeid ja sa pead nendega hakkama saama.

Kui CoM millegi poolest tõesti silma paistab, siis on see visuaalne pool. Lühidalt öeldes on mäng imeilus. Kõik näeb välja kirgas ja pilkupüüdev, mäng on tihti lausa pimestavalt värvikirev. Ma ei oleks kordagi saanud öelda, et mäng ei näinud vapustav välja. Animatsioonid ja kompositsioonid olid tihti piisavad, et tahtsin edasi mängida puhtalt selle pärast, et näha ära, mida mäng veel pakkuda võib. Kuigi kahjuks pole heliline pool nii kõrgel tasemel, töötab see koos kõige muuga, et sulle lõõgastust pakkuda, kui kollidele obadusi jagad. Audiovisuaalne pool on ilmselgelt CoM’i tugevaim külg ja on näha, kuhu peamine tähelepanu läks.

Kokkuvõtteks pean tunnistama, et kuigi Children of Morta ei ole just äärmiselt kompleksne produkt, on ta piisavalt ilus, et temaga rahulikult õhtuid mööda saata. Kui sulle meeldib pikselgraafika ja imekaunilt illustreeritud mängud, on see hea viis, kuidas paariks õhtuks aju välja lülitada ja goblineid noaga taga ajada. Kui aga otsid sügavat, kompleksset või võimeid proovile panevat mängu, siis kardan, et Children of Morta see pole.

Lapsevanematele: Children of Morta on loopõhine põnevusrollikas, mis jutustab erakordsest kangelaste perekonnast. Kuna mängus on kasutatud ka veidi kangemat kõnepruuki, sobib see alles 12. eluaastast.

Children of Morta
HEA
Imeilus!
Hea lõõgastav mäng.
HALB
Mängu elemendid on pisut pealiskaudsed.
Algus on igavavõitu.
3.5

Platvorm(id): PC, PS4, Xbox One, Switch
Ilmus: 3. september 2019
Arendaja: Dead Mage
Väljaandja: Dead Mage
Ülevaade tehtud: PS4

Mängu saab osta siit:
osta_xboxosta_playstationosta_steam

Jäta oma kommentaar siia...