Kui ma esimest korda „Eden – Tomorrow“ videoid nägema juhtusin, tõmbasin mõttes koheselt paralleeli tulnukanottimissimulaatori „Farpointiga“. Tundmatu planeet, koledad kollid… no tahaks neid ju kohe harvendama asuda, eks? Tegelikkus osutus aga teistsuguseks. PlayStation VRi eksklusiivmäng „Eden – Tomorrow“ on hoopiski ülirahulik virtuaalreaalsusjalutuskäik tundmatul planeedil äärmiselt jutuka robotkaaslase seltsis.
Mängu peategelane ärkab pärast oma süvaunekapsliga tundmatule planeedile pudenemist üles ning leiab enda kõrvalt… tehiskaaslase nimega Newton, kes sputnikuna sinu ümber tiirleb ja lakkamatult juttu vadistab. Igal pool, kuhu sa ka ei vaataks, leidub jälgi teistest sinu saatust jaganud isikutest, ainult et… nad tunduvad olevat juba kaua aega tagasi sellele planeedile sattunud ning kohe pärast „maandumist“ oma tehiskaaslaste poolt verest tühjaks imetud. Miks see nii on, kus üldse asutakse ja miks Newton mängu peategelast verest tühjaks lasta ei taha, jääbki mängija avastada. Lugu on iseenesest ulmesõbra jaoks täiesti intrigeeriv, aga kahjuks ei lasta mängijal seda eriti avastada. Maailmas ringi patseerimist toetavad ka väga soliidne graafika ja heli ning eriti avaldasid mulle muljet erinevad valgusefektid, mis arvukates koobastes ja ruumides silma torkavad. Sellepärast ongi väga kahju, et mängu ennast maailma imetlemise kõrval nii vähe on.
Nimelt jaguneb mäng kaheks: inimesena kõndimine, ringi vaatamine ja nuppude vajutamine ning Newtonina ringi lendamine, energiakanistrite otsimine ja prügi ribadeks tulistamine. Selline kooslus täitsa töötab ja laseb mängijal lahendust leida nii põhjatutele kuristikele, verejanulistele lendsisalikele ning mõrvarlike kavatsustega robotite parvedele. Selleks, et tegelaste vahel vahetada, peab otsima kaitsekilbiga ala, kuhu varju pugeda ning siis roboti kontroll üle võtta. Probleem on aga selles, et tegevused on kohutavalt korduvad, sest midagi muud mängus suurt teha polegi. Nagu eelpool mainitud, on inimese rolliks ainult nuppe vajutada ja vajadusel hiilida/ummisjalu kellegi eest põgeneda. Mingit relva või muud vidinat sulle ei anta. Olgu, skänner on ka mõlemal olemas, mis põnevamad asjad noolekesega ette näitab. Newton saab aga lennata ja teele kerkinud takistusi elimineerida. Selleks tuleb tavaliselt küllaltki suurelt alalt üles leida kolm sinist energiakanistrit, mis on küll põnev ühe korra, aga pärast kuuendat korda tahaks juba vaheldust. Eriti veel siis, kui sa kohe kuidagi mõnda kanistrit üles ei leia, nagu ühes aja peale käivas lõigus, kus ma terve ala korduvalt üle skännisin ja leidsin ainult ühe kanistri. Hiljem laadisin mängu uuesti ja ennäe, Newtoni lööklaine tõi nähtavale ühe kanistri, mille leidmiseks pidi tegelane tohutu suurel alal väga kindlas punktis paiknema.
„Eden – Tomorrow’s“ on veel üks asi, mida ma virtuaalreaalsuses eriti ei salli. Nimelt see, et mäng pidevalt meenutab sulle, et tegu on mänguga. Pead mööda mäekülge liugu laskma? Ekraan läheb hetkeks mustaks, kui tegevus algab ja lõppeb. Mööda kitsukest tala üle kuristiku ronima? Jah, Ekraan läheb hetkeks mustaks, kui tegevus algab ja lõppeb. Kaljuserval turnima ja pähe variseda ähvardavate kivide eest põiklema? Sama kordub ka siin. Mina ootaks virtuaalreaalsusest just seda, et mäng/kogemus suudab mind oma maailmasse sisse tõmmata. Kohati „Eden – Tomorrow“ seda ka suudab, sest lugu, kuigi küllaltki lihtne, on kaasahaarav, tegevuspaigad mõnusalt võõrad ning koletised ja loomad põneva disainiga. Kahjuks ei lubata mängijal millegagi suhelda ja nii venib mäng lihtsalt liiga pikaks. Usun, et mulle oleks ta lühemana tunduvalt rohkem meeldinud. Või siis tehke pikemaks, aga andke mulle mingi piiratud viis ennast ise kaitsta ja mäng oleks juba poole etem.
„Eden – Tomorrow’ “ pinna all on olemas kondikava päris lahedaks ulmemaailmaks. Loodan, et mängu loojad otsustavad seda maailma veel rohkem avastada ning edasi arendada. Hetkel on aga „Eden – Tomorrow“ kahjuks liiga palju „kogemus“ ja liiga vähe „mäng“. Kui otsite kogemust ja lugu, siis andke mängule võimalus, maailm on seda väärt ja mäng maksab PSNis alla 20 euro, ehk umbes-täpselt ühe kinokülastuse hinna. Kui aga otsite mängu, mis teie meelt lahutaks ja oskuseid proovile paneks, on olemas mitmeid paremaid valikuid.
Lapsevanematele: järgige oma pere virtuaalseadmete kasutamise reegleid. Midagi väga jubedat ja ehmatavat mängus pole ja kedagi ise tappa ei saa. Mõned fantaasiakoletised üritavad vahepeal teile üpris lähedale tükkida, kuid mängija tehiskaaslane reedab tavaliselt nende kavatsusi ette. Seega võivad ulmemaailmas seigelda juba igas vanuses kosmoseavastajad.
Platvorm(id): PS4+PSVR
Ilmus: 12. veebruar 2019
Arendaja: Soulpix
Väljaandja: Soulpix
Ülevaade tehtud: PS4 Pro + PSVR
Mängu saab osta siit:
