Civilizationi mänguseeria ei vaja ilmselt kellelegi eraldi tutvustamist. Esimene Civilization nägi ilmavalgust juba 1991. aastal ja sellest sai kiirelt paljude mängurite, kaasa arvatud minu, suur lemmik. Tegemist oli ühe suurepärase teosega, mida võis ikka ja jälle tundide kaupa mängida. Aastate jooksul on esimene mäng saanud omale mitu järge ja mitmeid lisapakke. Viimane neist, Civilization VI, ilmus arvutile 2016. aastal ning nüüd, kolm aastat hiljem, on see lõpuks jõudnud ka PS4 ja Xbox One’i konsoolidele. Sellest viimasest, konsoolidele ilmunud versioonist, nüüd juttu tulebki. Kas see suudab pakkuda samasugust mängurõõmu mida mänguseeria esimene ja sellele järgnenud teosed pakkuda suutsid?
Miks Civilization VI ilmumine Sony ja Microsofti konsoolidele niikaua aega võttis, jääb mulle veidi arusaamatuks, sest isegi Nintendo Switch sai oma versiooni juba aasta varem. Aga hea, et lõpuks üldse jõudis, sest on ka selliseid strateegiamänge, mis pole kunagi konsoolidele jõudnudki. Seetõttu oli mul alguses hea meel lõpuks näha oma lemmikut ka Xbox One’i konsoolil, kuid esialgne rõõm asendus peatselt pettumusega.
Mängu esmakordsel käivitamisel istusin ja ootasin, millal ma mängu laadimisekraanilt kuhugi edasi jõuan. Ma ei ole juba mõnda aega kohanud ühtegi mängu, mis nii kaua laadimisekraani taga ootab. Siinkohal mainin ära, et konsooliks oli Xbox One X, seega ma ei julge ette kujutadagi, kui kaua selle laadimiskeraani taga veel Xbox One S’i või PS4 kasutajad veel ootama peaksid. Õnneks jõudsin lõpuks ikkagi menüüdeni ja sain siis seal pakutavaga lähemat tutvust teha, kuid mängu alustamisel tabas mind uus üllatus – järgmine laadimisekraan. Tõsi, see oli juba väheke paremini korraldatud, aga ikkagi…
Üllatused aga ei lõppenud. Järgmine üllatus tabas mind siis, kui sama või ka erinevat tüüpi üksusi ei olnud võimalik linnas koos hoida. Mida kuradit? Lähemal uurimisel selgub, et nii ongi, tegemist on uue “laheda” muudatusega, mis nõuab teistsugust strateegilist lähenemist. Kuhu see välja viis, seda sain ma teise mängukorra ajal näha. Nimelt tekib tänu sellele olukord, kus hästi paigutatud linna puhul on seda peaaegu võimatu ilma suuremate kaotusteta ära vallutada. Näiteks kui linnani pääseb ainult ühest või kahest kohast, siis on sul võimalus oma armeed nüüd ükshaaval selle linna vastu surnuks joosta. Üldsegi mitte tore, kui sa oled ründaja, aga kui sa oled kaitsja, siis on see muidugi üliäge, sest tõepoolest, linna edukaks kaitsmiseks piisabki ainult ühest üksusest selles linnas, soovitavalt sellisest, kes kaugelt vastast tulistada oskavad.
Ahh, et miks ma selle alles teise mängukorra ajal avastasin? Lihtne, esimesel mängukorral tabas mind totaalne ebaõnn, sest mäng suutis mind paigutada nii rumalasse kohta keset barbareid, keda muudkui aina juurde tuli ning kes mind siis järjekindlalt muudkui ründasid. Sisuliselt ei jõudnud ma esimesel mängukorral midagi muud teha kui aina oma armeed ravida või uusi juurde toota. Tänu sellele minu linnas mingit arvestatavat arengut ei toimunud, kuid samal ajal arvuti poolt juhitavad tsivilisatsioonid ja barbarid ise muudkui aga arenesid. Kui siis lisaks barbaritele hakkasid mind ahistama nii ebasõbralik Gandhi (kas see tegelane mitte patsifist ei peaks olema???) kui ka hiinlased, sai mul kogu sellest jamast kõrini ja ma panin mängu kinni. Sinna ta nädalaks siis minust jäi, enne kui ma otsustasin uuesti mängule võimaluse anda.
Teisel mängukorral läks juba oluliselt paremini. Kohe esimese käigukorra ajal sain ma prantslastega kokku, kelle ma sealsamas siis ära tapsin – GAME OVER prantslased. Naaber kõrvaldatud, hakkasin siis oma tsivilisatsiooni ehitama ja enne, kui barbarid midagi teha jõudsid, olin ma ka nemad ära tapnud ja nende külakestest üle käinud. Päris mõnus oli kohe mängida, keegi ei tüüdanud väga ja sai ennast korralikult arendada ning erinevate linnriikidega sõbralikke suhteid arendatud. Diplomaatilisi suhteid sai arendatud ka teiste tsivilisatsioonidega ja esimese sõja puhkedes oli mul mitmeid liitlasi kes siis vastast kohe peksma hakkasid. Õnnetuseks olid kaks vastaste linna aga täpselt sellises kohas, kus neile väga ligi ei pääsenud ja nende linnade all said ikka päris paljud hukka. Kui sa aga pead korraga nii mitmel rindel erinevate vastaste vastu sõdima, siis varem või hiljem annab see tunda ning lõpuks sai ka need kaks linna ära võetud ja järgmine tsivilisatsioon oligi maamunalt pühitud.
Edasi läks kõik aina tõusvas joones, tsivilisatsioon muudkui arenes ning meelitas uusi suurkujusid ligi. Elu oli lill. Tõsi, vahepeal käisid Gandhi ja John Curtin mulle kurtmas, milline paha sõjard ma olen, aga minu poolest võisid nad põrgusse minna. Ühesõnaga, üldises plaanis oli kõik kõige paremas korras ja kui mulle jäi juba mulje, et teistest tsivilisatsioonidest keegi mulle vastu ei saa, teatas mäng mulle korraga, et Gandhi on selle mängu nüüd võitnud. Mida kuradit? Selgus, et ta oli vahepeal korralikult usku levitamas käinud ja kõiki oma usku pööranud. Sähh sulle siis kooki moosiga. Oi, nüüd ma hakkasin Gandhit juba kogu täiega vihkama. Nii jäi see mäng taaskord nädalaks nurka.
Kolmandal mängukorral sai esimese asjana välja lülitatud “usuline võit” ja tehtud ka teisi omale rohkem meelepärasemaid muudatusi. Tänu sellele jätkus mängurõõmu ja maailma, mida avastada, kauemaks, sest tegelikult on tegemist ühe mahuka mänguga, kuhu võib mitmeteks tundideks ära uppuda.
Kui plaanite omale mängu soetada, siis tasubki kohe alguses sellega arvestada, et Civilization VI on mäng, kuhu teie vaba aeg järgmisteks kuudeks kaob. Kui ühe mängukorraga ühele poole saate, siis miks mitte alustada järgmist? Iga uus mängukord pakub teile täiesti uut mängukogemust, mis ongi selle mängu juureks üheks kõige suuremaks plussiks. Soovi korral saab neid kogemusi veelgi mitmekülgsemaks muuta, muutes erinevaid seadeid, mida on sellel mängul omajagu. Sama kehtib ka erinevate tsivilisatsioonide liidrite kohta, kelle vahel valida on võimalik. Kõigil liidritel on omad plussid ja miinused, millega tasub enne valiku tegemist siis lähemalt tutvuda.
Kui tavalisest mängulaadist ei piisa, siis on olemas ka erinevad stsenaariumid, mida proovida. kui ka sellest peaks väheks jääma, siis erinevalt Switchi versioonist pakuvad Xboxi ja PS4 versioon ka mitmikmängu võimalust, aga selle jaoks tasub siis taaskord aega ja kannatust varuda.
Kui ka sellest peaks väheks jääma, siis on Civilization VI-l olemas ka kaks lisapakki – Rise and Fall ja Gathering Storm. Mõlemad neist pakuvad võimalusi, mis su elu keerulisemaks teevad, kui sind selline asi huvitama peaks. Esimene neist pakub sulle erinevaid ajastuid, mis käivitatakse, kui mõni tsivilisatsioon nõutud punktini jõuab, seejärel arvutatakse sinu ajastu punktiskoor ning sellest sõltuvad erinevad asjad, mis sinu tsivilisatsiooni vastavas suunas mõjutavad. Lisaks on linnadel lojaalsusreitingud, millel tasub samuti silma peal hoida. Gathering Storm aga toob mängu kõikvõimalikud loodusõnnetused alates vulkaanipursetest kuni tornaadodeni välja. Mõlemad lisad toovad endaga kaasa ka uued liidrid koos uute tsivilisatsioonidega.
Kahjuks ei suutnud Civilization VI mulle pakkuda samasugust mängurõõmu nagu selle mänguseeria esimesed mängud. Kuigi tore on näha, et mängu uuendatakse ja see areneb, siis mulle need uuendused ei meeldinud. Samuti on näha, et mäng on suunatud selgelt arvutile ning nii mõneski kohas on puldi kasutamine kohmakalt välja kukkunud. Sellest hoolimata pean nentima, et tegemist ei ole otseselt paha mänguga ning kui sulle Civilizationi mänguseeria muidu meeldib, siis pakub seegi mäng sulle kümneteks tundideks tegevust.
Lapsevanematele: Civilization VI sobib PEGI reitingu järgi alates 12. eluaastast, kuid ma ei leidnud mängus mitte midagi sellist, mille tõttu ei võiks seda ka nooremad mängida. Kui neile meeldivad strateegiamängud, siis Civilization VI on mäng, mida võiks proovida.
