Twin Mirror – 7 aastat halbu mänge

0

Mis on psühholoogiline thriller? Mida see termin tegelikult tähendab. Sõnade järgi peaks see tähendama, et mäng tekitab sinus loo edenedes ärevust ja pinget. Selles mõttes võib öelda, et “Twin Mirror” on kõige ehtsam psühholoogiline thriller… sest kogu selle aja, mis ma seda mängisin, tundsin ma ärevust ja pinget, et millal see mäng lõpuks ometi läbi saab ning kogesin, mida igavus mängija psühholoogiale teha võib.

“Twin Mirror” on Dontnodi mängustuudio esimene väljalase, kus nad on ise ka levitaja rollis ja pärast “Twin Mirrori” mängimist sain ma aimu, miks see nii on. Dontnod on rajanud oma arvestatava reputatsiooni loopõhiste üksikmängudega, kus on pigem vähe madinat ja rohkelt rääkimist. Nii on ka “Twin Mirrori” puhul, mis nende sõnul on nende esimene katse rääkida rohkem täiskasvanulikku lugu, kus puuduvad üleloomulikud elemendid ja sinu vastaseks on paeluv müsteerium.

Mängu arendus olevat olnud väga künklik ja kui “Twin Mirrorit” esimest korda näidati, pidi ta ilmuma kolme episoodi kaupa. Projekti kulg ei olnud aga sujuv ja tundub, et lõpuks klopsiti kokku kõik jupid, mis enamvähem valmis olid ning lükati toode uksest välja.

Räägime natuke siis raamist, enne kui oma silmi maaliga kahjustame. Mängija kontrollida on Sam Higgs, uuriv ajakirjanik ühest Ameerika väikelinnast. Peale seda kui ta tõi välja vastuolulise artikli oma kodukandi kohta, leidis ta, et inimestele mõnikord tõde ei meeldi, näiteks siis, kui see neile ebamugav on. Seepeale leiab Sam, et tahab olla ükskõik kus mujal kui siin ja lahkub, katkestades kõik suhted oma tolleaegsete tuttavatega. Nüüd, kaks aastat hiljem, naaseb ta tagasi kodukanti, et viibida oma kahtlastel asjaoludel hukkunud kunagise parima sõbra matustel.

Alguses tundub lugu isegi intrigeeriv, kui sa avaminutitel palju erinevaid tegelasi kohtad. Mäng suudab luua atmosfääri, et Sam ei soovi siin viibida ja ka sealolijad annavad märku, et ta võiks linnast kiirelt kaduda. Kus aga asi kiirelt käest läheb, on hetked, kui tegelased oma suu lahti teevad (kui sedagi, kuid sellest hiljem). Suurem osa dialoogist on puiselt sisse loetud ja mõned repliigid, mis tegelaste suust välja tulevad, panid mind turtsatades naerma, kuid kahjuks mitte mänguga koos, vaid selle üle. Suurim süü selles on Samil endal, kes on omamoodi… tegelane. Dontnod on ennegi mängudes keskendunud teravatele ja tundlikele teemadele. Kuigi nad seda otseselt välja ei ütle, on nad ikkagi üsna otsekohesed, et Sam on mingil määral autist. Teda kirjeldatakse kui äärmiselt head analüütilist mõtlejat, kuid tal on suuri raskuseid inimestega suhtlemisel.

Mängus aga üritatakse tema autismi müüa sellisena, et tal puudub sotsiaalne filter, mida tohib ja mida ei peaks ütlema. See kukub läbi kohe algusest peale, kuna mängija teeb ise valikuid, mida Sam ütleb ja tihtipeale on mängijal võimalik vältida igasuguseid ebasobivaid väljaütlemisi. Asja teeb veelgi veidramaks see, et tegemist on lineaarse mänguga ja vestlused liiguvad ikkagi samas suunas olenemata sellest, kas valisid mõne sellise vastuse, mis jätab sinu tegelasest mulje nagu too oleks purjus.

Olgu, tegelased räägivad pisut ebamugavust tekitavalt ja nende iseloom on paberõhuke. Aga äkki on see lubatud müsteerium siis huvitav? Oh sa poiss! Siin hakkavad väga selgelt paistma mängu õmbluskohad, kust ta frankensteini koletise moodi kokku lapiti.

Mängu algus on suhteliselt aeglane, kuid peale esimest segmenti tõmmatakse kärul pidur pealt ja lükatakse see nõlva pealt alla. Sündmused hakkavad aset leidma ilma igasuguse rütmi ja ülesehituseta. Need tegelased, keda sa ennem kohtasid, ei oma enam mingit tähtust, peale käputäie, kellega paar lauset rohkem räägid. Kogu lugu teeb võrreldes algusega sellise kannapöörde, et on siililegi selge, et siin on suured segmendid mängust välja lõigatud ja sul ei teki mitte tunnet, et sa lahendad müsteeriumit. Selle asemel tekib tunne, nagu sa loeksid Wikipeediast selle sisukokkuvõtet.

Kõigele lisaks on Samil veel midagi tagataskus. Nimelt omab ta ka nähtamatut sõpra, kes aegajalt vestlustesse sekkub ja üritab oma arvamust avaldada. Teatud momenditel väljendub see kui pesuehtne skisofreenia, kuid arvestades lõpptulemust ei usu ma, et see oleks eesmärk olnud. Sinu alter ego esindab sinu sotsiaalsemat poolt, kes üritab sind suunata olema teiste tunnete suhtes mõistvam ja otsima inimkontakti. See esindab mängu ühte kõige paremat aspekti, kuid sellele ei keskenduta piisavalt, kuna mängul on liiga kiire üle finišijoone tõttamisega.

“Twin Mirror” tahab peale rääkimise anda edasi ka Sami analüütilisi oskuseid. Nimelt oskab ta olukordi väga hästi ette kujutada ja Sherlock Holmesi moodi ülima tõeni jõuda vaid asitõendeid uurides. Teatud momentidel mängus on sul võimalik koguda asitõendeid ja kasutada neid oma teadvuspalees, et taasluua või ette plaanida mõnda sündmust. Müsteeriumi teeb aga huvitavaks valede vastuste olemasolu või teadmatus. Siin puuduvad mõlemad. Nimelt ei ole valede vastuste andmine võimalik ja kui midagi valesti läheb, siis proovid uuesti lihtsalt teiste asitõendite või hüpoteesidega. Kuid tihti ei ole sul mingit otsest „Heureka!“ momenti, kus kõik paika langeb, vaid sul on umbmäärane sündmus, milles on lüngad ja sul pole mitte mingit otsest vihjet, mis on õige vastus. Need pole pusled. See on kandilise klotsi kandilisse auku panemine. Veel solvavam on, et õige variandi kokkupanek, kus Sam väidab, et raudpolt nii asjad olid, ei ole tegelikult mingil viisil rohkem tõenäolisem kui mõni teine variant antud sündmustest.

Niisiis lugu ja mängumehaanika on vilets, kuid viimane kirstunael on visuaalne külg. Mäng ise ei näe halb välja, kuid mingeid iludusvõistluste auhindu ta ei võida. Aga need animatsioonid… huh. Inimtegelased liiguvad pisut puiselt, kuid 90% ajast näed sa nende nägu vestluste ajal lähedalt. Ma olen surmkindel, et need neetud laulvad lõhed, mis seinale riputatakse, suudavad väljendada rohkem emotsioone kui tegelased siin mängus. Tihtipeale on ainukesed asjad, mis tegelase näos liiguvad, nende kulmud ja huuled, mis omaette ei kõla nii hirmsalt, kuid see loob elamuse, mida ma võin heatahtlikult kirjeldada kui Playstation 2 mängu.

Kokkuvõtteks võib öelda, et olen kaua oodanud, et Dontnod suudaks taas tõusta samale tasemele, mida nad näitasid meile “Life is Strange” mänguga, kuid seda kahjuks ei juhtunud. Kuigi me arvatavasti ei saa kunagi teada, mis “Twin Mirrori” tegemise käigus valesti läks, ei oma see maailma avastama saadetud mänguke piisavalt elumärke, et seda kellelegi soovitada. Ainuke peegeldus siin mängus on minu enda lõust telekaekraanil, kes ihkab siia alla pandud tunde tagasi.

Lapsevanematele: “Twin Mirror” sisaldab vägivalda ja seksuaalseid selgitusi, mistõttu ei pruugi see sobida alla 16. eluaasta. Lisaks on mängu mängimiseks vajalik ka hea inglise keele oskus.

Twin Mirror
HEA
Lühike mäng, sai kiirelt läbi
HALB
Suur osa mängust on lihtsalt halb
Vilets lugu ja mängumehaanika
Kohutavad dialoogid
Puudub rütm ja ülesehitus
1.5
VÄGA HALB

Platvorm(id): PC, PS4, Xbox One
Ilmus: 1. detsember 2020
Arendaja: Dontnod Entertainment
Väljaandja: Dontnod Entertainment, BANDAI NAMCO Entertainment
Ülevaade tehtud: PS4

Mängu saab osta siit:
osta_xboxosta_playstationosta_steamosta_amazon

Jäta oma kommentaar siia...