Xenoblade Chronicles: Definitive Edition – masinate mäss

Kusagil meie veebilehe sügavustes vedeleb arvustus „Xenoblade Chronicles 2“ nimelisest mängust, kus ma põgusalt mainisin, et tegu on järjega 2010. aastal Nintendo Wiile ilmunud armastatud rollimängule nimega… üllatus-üllatus, „Xenoblade Chronicles“. Selle esimese osa välja andmise saaga oli pikk ja keeruline ning hõlmas ühes maailmajaos ka fännide poolt algatatud projekti Operation Rainfall. Mängu toodeti vähe, see osteti poodidest kiiresti ära ja kasutatud koopiate hinnad ulatusid järelturul kosmilistesse kõrgustesse.

Seetõttu ongi ilmselge, et kui mängu teine osa märksa rohkem mängijate armastust tunda sai, asus mängu looja Monolith Soft tööle ka esimese osa uusversiooni kallal, mis maikuu lõpus Nintendo Switchile välja anti. Uusversioonis on alles kõik see, mis esimese osa heaks tegi, ehk nauditav võitlussüsteem, inimlikud tegelased ning ennast avastama kutsuv maailm, kuid kõike on parandatud ja mugavamaks muditud, et ülisuur seiklus esmakordseid avastajaid kohe ära ei ehmataks.

Aga kõigest järjekorras. „Xenoblade Chronicles: Definitive Edition“ räägib loo maailmast, mis asub kahe iidse ning omal ajal teineteisele samal ajal surmahoobi andnud titaani kehadel. Bionis on koduks inimesesarnastele homsidele, karvapalle meenutavatele noponitele ning kikk-kõrvalistele ja pea küljes asetsevate tiivakestega high entia nimelisele rassile. Mechonisel elab aga masinate rass nimega mechonid, kes on Bionise asukatega sõjajalal. Viimases lahingus tõi Monado-nimeline salapärane mõõk Bionise rahvale edu ning just seda mõõka mängu peategelane Shulk uuribki. Kui aga mechonid ühel kenal päeval tema kodulinna ründavad ja tema sõbra tapavad, haarab Shulk ise salapärase sõjariista kätta ja asub teele Mechonise poole, et oma viha metallist vastaste peale välja valada.

Tee pole loomulikult lihtne ega ka sirgjooneline ning Shulk kohtab mitmeid tegelasi, keda ta abistab või kes muudel põhjustel tema ristiretkega liituvad ja tihtipeale tuleb abistav käsi ulatada ka teele jäävatele asulatele, kus elanikel on oma kindlad soovid, mida just Shulk täita saab (sest ise on ju kohutavalt keeruline need kolm lilleõit korjata ja kaks jänest teise ilma saata).

Kuna oma olemuselt meenutabki meeletult suure ja nii pikkuses, laiuses kui ka kõrguses igas suunas silmapiirini ulatuvate tegevuspaikadega „Xenoblade Chronicles“ kõige enam netirollikat, sest esmapilgult visatakse sulle ette selline hulk lisaülesandeid, et kaob ära igasugune isu neid üldse teha. Algses „Xenoblade’is“ pidid sa ülesande sihtmärgi ka ise üles otsima, seega tuhnisid ninapidi märkmetes ja otsisid, mis ajal ja kus mingit teatud looma-lille leida võib. Teed kätte ei näidatud ja olid täiesti omapead. „Definitive Editionis“ on kõike seda mugavamaks tehtud, sest nüüd on sinu lisaülesannete sihtmärk kaardil ilusti näha ja kogu protsess on märksa mugavam kui vanas versioonis. Jätkuvalt on aga lisaülesandeid liiga palju ja minu soovitus on see, et kui te just perfektsionist ei ole, siis korjake ära need, mis teile põhiloo käigus tee peale jäävad ja täitke lihtsalt neid jõudumööda.

Miks seda ülesannete täitmist vaja on? Nimelt tuksub kogu mängu pinna all suhete süsteem. Sellest sõltub, kui hästi sinu kambajõmmid omavahel läbi saavad ning sellest omakorda see, kui tugevad nad lahingutes on ja milliseid neid hõlmavaid lisastseene ehk Heart to Hearte sa mängu jooksul näha saad. Tehes ülesandeid mingis kindlas regioonis, tõuseb seal sinu kuulsus ning sulle on saadaval parem kraam poodides ja arvuti juhitud tegelaste taskutes. Kuna ühele netirollikale omaselt on kogutavat ja kataloogidesse topitavat pudi lademes, on haruldasemad asjad peidetud just suhtemüüri taha, seega kuigi esemeid saab vahetada kogu aeg, saab paremale kraamile ligi alles siis, kui sinu kuulsus mingis regioonis piisavalt kõrge on.

• 

• 

See suhtesüsteem on päris ulatuslik ja sinna võib uppuda kümneteks tundideks, kuid õnneks pole seda loo läbimiseks otseselt vaja. Mida aga on vaja, on lahingusüsteemi selgeks õppimine. Kui te loete minu „Xenoblade Chronicles 2“ arvustust, siis näete, et seal kulus lahingusüsteemi kirjeldamiseks peaaegu terve A4 lehekülg. Esimeses osas asi päris nii hull ei ole, aga võitluses tuleb ikkagi päris paljusid asju jälgida. Maailmas ringi silkavad vastased võivad olla neutraalsed, ehk sa pead nendega ise võitlust alustama, või nad reageerivad kas sinu nägemisele või kuulmisele. Vahel tormatakse ka niisama kaugemal toimuvasse võitlusesse lisaks ja siis on pigem targem taanduda, sest mitme vastasega majandamine pole üldse lihtne.

Igatahes, sinu tegelastel on võitlust alustades automaatne tavarünnak, mis täidab neile omast Battle Art rünnakut. Lisaks tiksuvad ajapikku täis tasemetega kogutud Artid ning nendel võitlus baseerubki. Artidel on erinevad tüübid ja tulemid ning raskemate vastaste alistamiseks pead oskama neid õiges järjekorras käivitada. Näiteks on Shulkil teatud Artid, mis on külje pealt või selja tagant lüües tugevamad, seega pead sa ennast sobivasse kohta manööverdama. Osad Artid annavad vastastele ka olekuid, mis lubavad sul neid kiiremini ja tugevamalt nüpeldada. Nendeks on Break, Topple ja Daze ning antud omaduste jälgimine ja järjestamine on raskemate bosside alistamise võtmeks. Kuna ka vastaste tüübid vahelduvad ja osad neist ei ole nimetatud omadustele kohe vastuvõtlikud, peate esmalt käivitama kambarünnaku, mis lubab sul iga tegelase rünnaku ise valida ja nende kokkusobivuse korral saad õigel ajal nuppu vajutades rünnakut jätkata.

Suurima muutuse võrreldes algse mänguga on läbi teinud aga graafika. „Definitive Edition“ kasutab „Xenoblade Chronicles 2“ graafikamootorit ning maailm näeb tänu sellele hulga värvilisem, elavam ja animelikum välja. Samas tuleb sellega kaasa ka kitsaskoht, ehk mängu resolutsioon. See pole just kõige meeldivam, sest resolutsioon kõigub ja pahatihti näeb ümbrus eriti just käsikonsoolina mängides üsna karvane välja. Isiklikult suutsin seda aga ignoreerida, sest mitte iga päev ei näe käsikonsoolil nii mastaapset mängu nagu „Xenoblade’i“ sarja mängud seda on. Lisaks on siin lahendatud ka probleem algse mängu turvistega, kus paremaid andmeid valides oli tulemus üsna… juhuslik ja tegelased nägid päris totrad välja. Nüüd on menüüsse lisandunud eraldi Appearance valik, kus on kirjas just need turvised, mida te leidnud olete ja te saate oma välimust andmeid mõjutamata muuta.

• 

• 

Kui te olete kunagi mängu kas Wii või New 3DSi peal juba läbinud, siis ärge muretsege, ka teile on mõeldud. Kohe põhimenüüst saab käivitada nii 15-20 tundi pika lisaosa „Future Connected“, mis jätkab mängu lugu veidi aega pärast põhiloo lõppu ning kuna siin on kasutusel taas kord veidi muudetud võitlussüsteem, mis kasutab rünnakute tegemisel karvaseid nunnusid noponeid, tundus see isegi pärast peaaegu 70 tundi põhimängu kallal rassimist küllaltki värskena. Ilmselt avastan ma veel nii põhimängu kui ka lisa, sest ma kardan, et mul on veel tuhandeid lisaülesandeid lõpetamata ja ega ma päris kõikidele superbossidelegi varvastele jõuda astunud, seega soovi korral jätkub siin tegemist sadadeks tundideks. Ühe uuendusena on mängu lisatud veel kohe algusest peale valitav Expert Mode, mis tähendab seda, et igasuguste avastuste eest saadavad kogemuspunktid mitte ei lisandu automaatselt teie tegelastele, vaid see pannakse ühte kaukasse, kust teie siis seda oma suva järgi vajadusel laiali jagada saate. See valik on mõeldud pigem entusiastidele ja kindlate reeglite järgi mängijatele, sest vastased raskemaks ei muutu ja mängitavus jääb täielikult samaks.

„Xenoblade Chronicles: Definitive Edition“ on jaapani rollimängude sõpradele kohustuslik teos. Seda saab mängida täpselt omas tempos, sest olulised lookatked vahelduvad tohutu suurte tegevuspaikade avastamisega ja teile ei suruta enamasti mitte midagi peale. Ootamatud ja ilmselged süžeepöörded ning muhedate tegelastega lugu on tõeline nauding, mida rikub vahest natuke vaid veidi aegunud ja puisevõitu liikumine, seega uskuge mind, kui te rollimänge armastate, siis te peate ka „Xenoblade’i“ mängima. See on täitsa hea.

Lapsevanematele: „Xenoblade Chronicles: Definitive Edition“ näeb küll mõnusalt värviline välja, aga pinna all peidab ennast aeganõudev ja pikk seiklus. Seega arvestage oma laste mängueelistustega, kui seda ostukorvi pistma hakkate. Verd siin küll eriti pole, aga mäng käsitleb kaotust, surma, sõprust ja teisi tõsisemaid teemasid.