Hideo Kojima loodud, fännide poolt armastatud, paljude poolt jalutamissimulaatoriks tituleeritud ning hulganisti kõmu tekitanud „Death Stranding” oli minu jaoks üks 2019. aasta suurimaid üllatusi. Mängust, millest ma enne selle ilmumist absoluutselt huvitatud ei olnud, sai üks minu PlayStation 4 lemmikteoseid ning ma nautisin iga viimast plaatinatrofeeni viivat sammu üle kivide, kändude ja lume lageda. Kui Sony oma uut lipulaeva PlayStation 5 ja eriti selle peenelt ning ülitäpselt vibreerivat ja kohanduvate päästikutega varustatud DualSense pulti näitama hakkas, tärkas minus soov kohe selle ka „Death Strandingut” näha, sest ma kujutasin ette, kuidas see imehästi puldi omadusi ära kasutab.
Tuleb välja, et sama arvas ka härra Kojima, sest „Death Stranding: Director’s Cut” on PlayStation 5l ilmunud (või arvamusloo ilmumise hetkel homme ilmumas) ja see on täpselt sama hea ja nauditav, nagu ta varem oli, kuid nüüd on seal lihtsalt kõike rohkem ning teatud elemente ja lõike, mis esimese variandi puhul inimesi nörritasid, on täiustatud.
Ma mängu lool ja põhimehaanikatel väga pikalt ei peatuks, nendest võite lugeda minu „Death Strandingu” arvustusest, kuid ma tahaks rääkida sellest kas teil tasub 10 eurot välja käia ja oma PS4 versioon PS5 variandiks uuendada või kui te varem selle meistriteosega kokku puutunud pole, siis kas teil tasub rahakotiraudu paotada.
Norman Reeduse kehastatav Sam Porter Bridges on jätkuvalt maailma muutnud Death Strandingu sündmusest laastatud Ameerikas pakke ja internetti laiali vedamas ning loodab mängija mikromajandamis- ja planeerimisoskusele, et see võimalikult sujuvalt läheks. Kui te ei ole varem Sami üle jõgede ja küngaste tüürinud, siis teadke, et varem oli mängus paar lõiku, mis mängijaid heidutasid kas oma keerukuse või üksluisusega. Ma ei taha absoluutselt avastamisrõõmu ära rikkuda, kuid ma tahan öelda, et nüüd saate te teatud tüüpi varustust natuke varem kasutama hakata uute esemete näol ja teatud kohtadesse on tekitatud uued liikumisviisid.
Uusi mänguasju on mitmeid ja nendest sai minu lemmikuks minuga igale poole kaasa sibav Buddy Bot, kellele saab pakke selga laduda, mida ise kanda ei taha või ei viitsi ning tema juures saab rakendada ka uut koormarihmadega laadungi kinnitamise omadust, et ta kusagil koterdades asju ära ei kaotaks. Buddy Bot lihtsustab ka kõndimissimulaatori osa, ehk kui varem said mõned mängijad kurta, et „siin mängus saab ju ainult kõndida”, siis nüüd saad sa ka Buddy Botiga sõita. Vajadusel võid teise uue mänguasja ehk pakikahuriga mingi kraami kuhugi kaugusesse tulistada, ise Buddy Boti selga istuda, talle suuna kätte näidata ja lihtsalt imeilusat maailma nautida. Lisaks Buddy Botile ja pakikahurile on nüüd mängus ka hüppekad sõidukite jaoks (sest kellele ei meeldiks „Turbo Boost” karjuda ja sisemist Ritariässa valla päästa?) ning ülikasulik Chiral Bridge sild, mis lume või vihmaga kokkupuutel hävib, aga lubab sul hõlpsasti ületada varem tüütuna tundunud kurusid.
Mis aga mulle „Death Stranding: Director’s Cuti” juures enim meeldis, oli see, et nüüd on see veelgi rohkem „mäng”. Sul on pikk ja keeruline põhilugu, mida on lisaülesannete ja -asukohtadega veelgi rohkem laiendatud, sul on relvastus ja varustus, mis su teekonna lihtsamaks ja kiiremaks ja huvitavamaks muudavad ning nüüd on sul ka rohkem mänguasju. Sa võid ehitada endale võidusõiduraja, täita erinevaid väljakutseid, tapelda uuesti juba alistatud bossidega ning proovida kätt virtuaalmaailmas asetsevas lahingusimulaatoris. Lisame siia veel uued vastased ja uued löögid, on Samil päris korralik arsenal erinevates olukordades toime tulemiseks. Ahjaa, tuleb välja, et härra Kojima on ka suur „Cyberpunki” austaja, sest üks uus ülesandesari lukustab lahti nimetatud mängu teemalisi lisasid ja masinaid, seega nüüd lippab minu Sam ringi Johnny Silverhandi käega.
Ka Sami seljakotti saab rohkem täiustada. Üks lisa oli minu jaoks pisike pettumus, nimelt raketimootor, mis võimaldab sul mäe otsast alla hüpates ennast tasapisi maa peale langetada. Selle kasutamiseks on loo jooksul lihtsalt nii vähe võimalusi, et ma pärast selle ühekordset testimist pöördusin tagasi vanade heade köite ja redelite juurde. Aga sellegipoolest on võimalus „aeglaselt kukkuda” nüüd olemas ja kui sellest väheks jääb, saab seljakotti kaunistada ka erinevate embleemidega. Kosmeetilisi lahendusi avaneb erinevate paikade sõbrataseme tõustes, seega tasub ikkagi pakke laiali vedada.
Nagu ma PS4 „Death Strandingut” lõpetades unistama hakkasin, on „Director’s Cutis” DualSense’i omadusi tõesti ära kasutatud ning erinevatele pindadele astumine tekitab erinevaid vibratsioone ja suurem koorem tõmbab ka päästikud rohkem pingule, kui Samiga tasakaalu hoida. Mis aga eriti üllatas, oli 3D-heli, mis erinevatest häältest ja kaunist muusikast pungil maailmas eriti mõnusalt kõrvu paitab. Naljakas on aga see, et PS4 mäng oli graafiliselt sedavõrd kena, et mina nagu ei pannudki mingisuguseid PS5 graafilisi uuendusi tähele. Väidetavalt on pildiilu rohkem, aga no tee, mis tahad, minu jaoks jäi see tuvastamatuks. Aga see ilmselt on kiituseks niigi kaunile mängule.
„Death Stranding: Director’s Cut” teeb ühe minu lemmikmängu veelgi paremaks ja suuremaks. Mul on osalt kahju, et ma selle juba ühe korra läbi teinud olen, sest teist korda ei ole lugu pooltki nii huvitav jälgida ja ma kaldun uutest mänguasjadest hoolimata kasutama vanu häid abivahendeid, kuid kui teil „Death Stranding” kunagi mingil põhjusel pooleli jäi või te pole seda miskipärast mänginudki, siis nüüd on just õige aeg see ette võtta. Üldhinne jääb samaks, mis minu arvustuses, sest mäng pole kindlasti kõigile, kuid minu silmis on tegu ühe parima videomänguga viimastel aastatel ning kuna nüüd on mängu märksa ligipääsetavamaks ja alustajasõbralikumaks tehtud, võiksid ka varasemad skeptikud korraks matkasaapad taas jalga tõmmata.
Ilmus: 24. september 2021
Arendaja: Kojima Productions
Väljaandja: Sony Interactive Entertainment
Ülevaade tehtud: PS5
Mängu saab osta siit:
