Death Stranding – Kojima, sa igavene pompoosne veidrik…

0

Kui 2016. aasta E3 mängumessil avalikkusele esimest korda alasti Norman Reedusega „Death Strandingu“ treilerit näidati, ei osanud maailm sellest mitte midagi arvata. Mängu ennast ei näidatud, nähti vaid alasti armilise kõhuga Norman Reedust, pisikest beebit, surnud veeasukaid ning musta liivaga randa. Algas spekulatsioon, millega mängulooja Hideo Kojima täpselt hakkama saanud on. On see õudukas? Seiklusmäng? Metalgearsolidlik hiilimine? Võib-olla isegi eelnimetatud sarja eel- või järellugu?

„Death Strandingu“ olemuse kohta hakkas detaile tilkuma alles 2019. aastal ning me saime teada, et Norman Reedus kehastab Sam Porter Bridgesit, kes on… kuller, kelle ülesandeks on katastroofijärgses USAs maa-alustes varjendites redutavatele inimestele pakke laiali vedada. „See ei saa ju ometi olla kõik!“ karjusid mängurid. „Me vihkame asjade punktist A punkti B vedamist ja kõndimist!“ Aga täpselt selline mängu olemus ongi. Peategelane Sam Porter Bridges saab proua presidendilt (kes on juhtumisi ka tema ema) ülesande järgneda oma õele Amelie’le läbi Ameerika, et eraldiseisvad linnad ja punkrid ühtsesse internetivõrku ühendada ja riik uuesti jalule aidata. Igas paigas on terminal, kust saab taas uusi ülesandeid vastu võtta ning niimoodi maailmas aina kaugemale ja kaugemale liikuda. Norman Reedusele sekundeerivad kuulsustest kubisevas osatäitjate kambas ka Mads Mikkelsen, Troy Baker ja Guillermo del Toro.

Mängu maailm on ühtaegu nii rahulik kui ka vaenulik. Eelpool nimetatud katastroof ehk Death Stranding oli sündmus, mis keeras pea peale seni kehtinud elu ja surma korra. Vihm, mida nüüd nimetatakse Timefalliks, kiirendab peaaegu kõikide materjalide vananemist ning elusolendid, kes sellega kokku puutuvad, on peaaegu et surmale määratud. Vihmaga koos ilmuvad välja ka kummituslikud BTd (Beached Things), kes pärinevad meie maailma ja teispoolsust ühendavast paigast, mida nimetatakse Rannaks (Beach). Kui BT puutub kokku meie maailma eluskoega, tekib nekroos, mille tulemusena surnu 48 tunni järel tuumapommina plahvatab. Sam peab trotsima ajavihma, BTsid ja liikuma kaubakoormaga võimalikult efektiivselt ühest punktist teise. Kui vihma ja BTsid pole, on maailm rahulik ja vaikne ning ainsaks mureks on mõnes paigas laagri püsti pannud ekskulleritest bandiidid ehk Muulad, kes himustavad Sami seljas olevaid saadetisi.

Lisaks vaenulikele tegelastele on Sam silmitsi ka maailma endaga. Maastik on muutuv ning jalgsi teele asuva Sami botased… saapad kuluvad usinalt, kui nendega vähegi kivisemal või märjemal pinnal liikuda tuleb. Samuti ei ole kõndimine lihtsalt juhtkangi kuhugi suunda hoidmine, sest nagu õigele kullerile kohane, on Samil seljas hulk pakke ja varustust, mis tema liikumist ning raskuskeset mõjutavad. Seega tuleb esmalt planeerida, mida täpselt kaasa võtta ning seejärel ronides või suunda muutes ennast R2/L2 nuppudega tasakaalus hoida, sest kukkumise hind võib olla ränk. Paremal juhul saavad pakid kriimustada ja Sam kaotab natuke verd, halvemal juhul lendab seljas olnud kaubahunnik uperpallitades mäest alla, sundides sind nutta karjuva beebiga koos nendele järele ronima.

Miks Samil üldse beebi kaasas on? Tegu on BB ehk bridge baby/sillabeebiga, kes aitab Samil koledaid BTsid näha ja vältida. Death Strandingus said osad inimesed kaela haiguse nimega DOOMS (mida see täpselt tähendab, ei tea vist Kojima isegi), aga põhimõtteliselt on tegu ülivõimeid andva needusega, mis lubab vastavalt haiguse tõsidusele kummitusi näha, neid juhtida või ennast ning teisi maailmas teleportimisega ringi liigutada. Miinuseks on pidevad luupainajad ja ülitundlikkus igal pool leiduvale chiraliumile, mis on lisaks ka Sami edendatava üleriigilise interneti aluseks. Samil on samuti DOOMS, aga mitte eriti tõsine juhtum, sest tema suudab BTde lähedust lihtsalt tunnetada ja õnnetu hukkumise korral oma elutu keha üles otsida ning uuesti ellu ärgata. BB on seega idee järgi tühipaljas tööriist, kes peaks tema kasutaja elu lihtsamaks tegema, kuid ajapikku hakkavad nii Sam kui ka mängija kanistris hulpivast titest aina rohkem hoolima. Erinevad juhtumised tekitavad beebis nimelt stressi ja selle leevendamiseks tuleb laps maha rahustada. Selleks võetakse pakikandmisest aeg maha, haaratakse kanistris beebi hellalt sülle ja siis õõtsutatakse teda rahulikult, et nutt lakkaks ja teekond jätkuda saaks.

See, kuidas mängija teekonna läbib, on tema enda teha. Ajapikku antakse mängijale uusi mänguasju, millega ettevõtmist lihtsamaks teha. Lisaks saabastele ja pakkidele saab kaasa võtta 3D printereid, mille abil saab ehitada näiteks sildu, hoiukaste, laadimisjaamu, puhketubasid, köisraudtee poste. Soovi korral saab ehitada ka sõiduteid, tassides kindlaks määratud punktidesse vajalikul hulgal ehitusmaterjale. Sõiduteedel on mootorratta ja autoga hõlpsam liikuda, sest suuremaid koormaid tuleb just autoga vedada ja looduslik maastik pole selleks alati sobilik.

Suureneb ka relvaarsenal, millega nii BTsid kui ka Muulasid eemale tõrjuda. BTde puhul on abiks Sami enda kehavedelikud, sest puhketubades valmistatakse tema pesuveest ja väljaheidetest granaate, mis kummitustele põrmugi ei meeldi. Ilmselt on asi lõhnas. Kahjuks anti mulle üsna ruttu kätte ka Sami verest valmistatud granaadid ning ma unustasin pissi ja kakaga loopimise sootuks ära, kuna veri tundus lihtsalt tõhusam. Kui BTd Sami kätte saavad, muutub maapind mustaks, nagu oleks see tõrvaga kaetud ning mustad kogud sirutavad oma käed välja, et teda maa sisse tirida. Selle õnnestudes lohistatakse Sam kiirelt kuhugile kaugemale, kus ootab suurem miniboss-BT, kelle eest tuleb kas põgeneda või temaga võidelda. Hiljem antakse sulle ka tulirelvad ja koguni granaadi- ning raketiheitjad, mida saab lisaks verekuulidele laadida ka tavalise laskemoonaga. Siiski ei soovita ma Muulade kallal liigset vägivalda kasutada, sest mäletate, mis inimestega selles maailmas surma korral juhtus? Just, 48 tundi ja põmaki, kui Sam just laipa põletisse või tõrvajärve ei toimeta.

Graafiliselt ja heliliselt on mäng vapustav. Tegelaste animatsioon, riiete tekstuurid ja maailma üldmulje, nagu veepritsmed, tuulega üles keerutatav lumi ja porine maa, on fantastilised. Tõenäoliselt on tegu PlayStation 4 kõige ilusama mänguga, mida vaevalt, et üle tehakse (tõestage, et ma eksin, Sony). Kuna tegelastele annavad elu ja näo päris näitlejad, on ka hääled väga hästi sisse loetud, kuid mõned dialoogid venivad liiga pikaks ja korduvaks, nagu kardetaks, et mängija unustab mõned sõnakõlksud ja mõtted ära, kui neid iga natukese aja tagant ei korrata. Ka muusika on imeline ning Low Roari, Alan Walkeri ja Khalidi lood kõlavad täpselt õigetes kohtades. Iga uus kuuldud lugu avaneb ka puhketoa plaadimasinas kuulamiseks ja algselt soovisin ma, et ka maailmas seigeldes oleks mingisugune võimalus muusikat ise mängima panna, kuid ma mõistsin, et sel juhul tunduks teatud kohtades õigel ajal kõlama hakkavad muusikapalad lihtsalt veidrad.

Samas „Death Stranding“ on üks nendest mängudest, mis absoluutselt ei austa mängija aega. Osad mängu peatükkidest on kohutavalt pikad ja venivad ning üks neist (kolmas) on suhteliselt mängu alguses. Ilmselt see ongi koht, kus paljud mängijad käega löövad, sest seal ei toimu suurt midagi põnevat ning liigutakse tundide kaupa pakikoormaga erinevate punktide vahel edasi-tagasi. Kolmas peatükk on see, mille jooksul hakatakse mängijale erinevaid abivahendeid lähemalt tutvustama, kuid selleni jõudmine võtab lihtsalt nii kaua aega. Lisaks on pakke kohale viies ja puhkama minnes hulk vaheklippe, mida sa pead aina uuesti ja uuesti ja uuesti vaatama ning mingil hetkel mõtled, et tahaks kõik selle vahele jätta. „Death Stranding“ on mäng, mida saab küll mängida lühikeste ampsudena, aga see kestab nii kaua, et tahaks mõnikord kiiremini kugistada ja asjaga ühele poole saada. Seejärel aga tutvustatakse sulle mõnda uut olukorda, takistust või abivahendit ja taaskord tulvab sulle näkku värske tuuleiil, sest sul on uus mänguasi, mida oma teekonnal kasutada.

Mänguasjadest rääkides tuleb aga taas kord ära mainida ka „Death Strandingu“ põhiline löögirusikas: ühendused. Sam Porter reisib läbi Ameerika, ühendades erinevaid asulaid, kuid samamoodi luuakse ühendusi ka erinevate mängijate vahel. Mängijate maailmad on omavahel läbi interneti ühenduses ja näiteks minu ehitatud generaator või kohale toimetatud ehitusmaterjalid ilmuvad ka mõne tundmatu mängija maailma. Sama toimib ka vastupidi, aga teiste ehitatud asju näen mina alles siis, kui olen vastava piirkonna mängusisesesse võrku ära ühendanud. Parimaks näiteks on mäestik, milles liikumine on esmasel teekonnal üsna vaevaline ettevõtmine. Olles aga linna netiga ühendanud, ilmuvad nähtavale redelid, köisraudteepostid ja sõidukid, mis lausa ootavad, et ma enda jaoks mägedes liikumise mugavaks teeks.

„Death Strandingu“ suurim pluss ongi see, et kogemus on iga mängija jaoks erinev. Iga mängija liigub oma rada pidi ja see ei pruugi teiste mängijate omaga kattuda. Iga mängija kasutab talle sobivaid abivahendeid ja tema maailmasse tekkivad asjad ei ole samad, mis teistel. Iga mängija valib ise, kui suure kandami ta selga võtab, tehes teekonnad selle arvelt kergemaks või raskemaks. Avastamisrõõm ja planeerimine, kuidas mingi situatsiooniga toime tulla, tegigi „Death Strandingu“ minu jaoks äärmiselt nauditavaks ja meenutas mulle seejuures minu avatud maailmaga mängude verstaposti „Breath of the Wildi“. Kui „Breath of the Wildi“ võlu seisnes selles, et ma tuiasin maailmas sihitult ringi ning avastasin iga mäe otsast ja metsatukast midagi uut, siis „Death Strandingus“ on mul kindel sihtpunkt alati silme ees, kuid tee selleni on alati erinev ning meeldejäävaid hetki tuleb tee peal ette üsnagi mitmeid. Mul ei olnud eelnevalt „Death Strandingu“ suhtes mingit haipi, sest selle looja Hideo Kojima eelmised üllitised jätsid mind täiesti külmaks, kuid mul jääb üle tunnistada, et Hideo, sa igavene pompoosne veidrik, sa suutsid mind meeldivalt üllatada.

Lapsevanematele: „Death Stranding“ on küllaltki pikk, aeglane ja ettevalmistust nõudev mäng, mis ei sobi kindlasti kohest märulit ja lakkamatut stimulatsiooni vajavatele mänguritele. Lisaks on kindlasti vaja inglise keele oskust, sest mängu lugu on keeruline ning seda antakse edasi lisaks vaheklippidele ka erinevate mängusiseste e-kirjade ning vestlustega. Mängijat ärgitatakse mitte tapma, kuid võitluseid tuleb mitmel korral ikkagi ette. Minu soovitus on, et „Death Strandingut“ võiksid mängida pigem täiskasvanud või hilises teismeeas noored.

Death Stranding
HEA
Kui mäng sind haardesse saab, võib sellesse uppuda,...
Graafiliselt ja heliliselt absoluutne PS4 tipp
Mängijal on meeletult valikuvõimalusi, kuidas mängu mängida
HALB
...aga algus on okseleajavalt pikk ja aeglane.
Vaheklipid ja dialoog venivad aeg-ajalt
4
Platvorm(id): PS4
Ilmus: 8. november 2019
Arendaja: Kojima Productions
Väljaandja: Sony Interactive Entertainment
Ülevaade tehtud: PS4 Pro

Mängu saab osta siit:
osta_playstationosta_euronics

Jäta oma kommentaar siia...