“Life is Strange” sarja mängud on kindlasti tuttavad päris mitmetele siin. Nime poolest on nad ka minu jaoks tuttavad, ent veel üsna hiljuti polnud ma ühtegi neist ise mängida jõudnud. See aga muutus möödunud kuuga, mil anti välja sarja uusim mäng “Life is Strange: True Colors”.
“True Colors” räägib noorest naisest Alex Chenist, kes on enne mängu algust mitmeid aastaid liikunud lastekodude, grupikodude ja kasuperede vahet ning saabub nüüd väikesesse ja armsasse Haven Springs linnakesse, et kolida oma vanema venna Gabe’i juurde, keda ta pole kaheksa aastat näinud.
Mäng algab siis kui Alex jõuab bussiga linna. Gabe tuleb õele vastu ning sellega algab sissejuhatav osa, mille käigus saab mängija tutvuda lisaks esmastele mängumehaanikatele ka mõningate kohalikega.
Muuhulgas tutvub Alex näiteks kohaliku raadiojaama DJ Stephiga, Gabe’i parima sõbra Ryaniga, lillepoes töötava Rileyga, LARPi ja koomiksifänni Ethaniga ning Haven Springsi kõrtsi omaniku Jediga. Linnatuuri ning esmaste tutvumiste käigus saab mängijale aga kiirelt selgeks, et Alex näeb inimestes midagi enamat kui teised. Nimelt on Alexil eriline võime – ta on empaat, kes näeb tugevate emotsioonide, nagu äge viha või sügav kurbus, puhul inimeste ümber värvilisi aurasid ning ta on võimeline kuul(a)ma ka neid emotsioone ajendanud ja nende taga olevaid mõtteid.
Kuid see pole kõik. Lisaks inimeste emotsioonide tajumisele on Alex ise otseselt mõjutatud neist tugevatest emotsioonidest, mis võib panna teda ettearvamatult ja teravalt käituma. See saladus on teda saatnud kogu elu ning kujundanud tema lapsepõlve ja isiksust.
Nüüd, Haven Springsis, loodab Alex alustada uut etappi oma elus uuelt lehelt. Ning kõik kulgeb kenasti, kuniks kõik läheb halvasti…
Nagu ülalolev treiler juba välja toob, tabab kogu linna tragöödia, kuid Alex on veendunud, et esmapilgul õnnetusena näiva juhtumi taga on rohkem, kui tahetakse, et kohalikud arvaksid. Nõnda hakkab lugu kulgema mööda mõistatuse lahendamise rada.
Tehniliselt on tegu rahulikus tempos kulgeva mänguga, mille rõhk lasub eelkõige lool, mida mängijale läbi tema tehtavate valikute jutustatakse. Seda, et mängijat suunatakse vastavalt oma soovile ja tahtele aega natuke maha võtma, suunitleb mäng ka läbi niinimetatud zen hetkede, kus Alex naudib näiteks end ümbritsevat vaadet, mida kuvatakse erinevate nurkade alt, saateks üks mitmetest mängu soundtrackis esindatud indie-muusika paladest. Kiire taustauuring ütleb, et varasemates “Life is Strange” mängudes on sarnaseid hetki nimetatud rahuhetkedeks ehk Moments of Calm.
Lisaks teiste tegelastega suhtlemisele ja vaheklippidele annavad loo sisu edasi ka Alexi päeviku sissekanded, kohaliku kommuuni sotsiaalmeediaplatvormi postitused ning SMSid, mida mängija saab mänguinventuuris uurida. Kannatlikuma meelega uudishimulike mängijate jaoks jagub siin omajagu sisu, mida läbi lugeda ning mis annab ülevaate nii Alexi enda emotsionaalsest olekust, arvamustest ja iseloomust kui ka kajastab linnaelanike reaktsioone mängu jooksul toimuva osas.
Valikuid loo suunamiseks saab mängija teha läbi Alexi empaatiavõime, kus võtmehetkedel tuleb langetada suuremaid otsuseid selle osas, kas ja mida Alex olukorra suhtes teeb. Samuti on mängus olemas mitmed väiksemad otsused, näiteks kõrvaliste olukordade lahendamine või väiksemate interaktsioonide algatamine, millest osad peab mängija omaalgatuslikult üles otsima, et neid üldse kohata. Kas ja kui palju need suuremat pilti mõjutavad, jääb juba mängijal endal välja selgitada.
Täiesti pealiskaudse kosmeetilise valikuna on olemas ka Alexi riiete värviskeemi valimine. Iga kord kui Alex mängus mõne uue outfiti selga paneb, võib mängija soovi korral rüüstada ka tema riidekappi, mis pakub mängijale paari alternatiivset varianti samast riietusest. Keskmiselt on iga riietuse jaoks olemas umbes neli erinevat variatsiooni sellest, kuid piisavalt motiveeritud mängija võib juurde osta lisapakke, kui talle baasmänguga kaasa tulevatest variantidest ei piisa.
Tulles tagasi aga loo enda juurde, siis pakub sisuliste valikute hargnemine võimalust mängu pärast esimest läbimängu kas uuesti alustada, et katsetada teiste valikute langetamist täiesti algusest, või hüpata tagasi mõnda varasemasse peatükki selleks, et sealt alates mängu läbi uute valikute n-ö üle kirjutada.
Ning ega puudu jää ka võimalus leida siin ilmas armastust. Olgu öeldud sel teemal nii palju, et soovi korral (ning siinkohal on tegu mängijale antud valikuvabadusega) on mängijal võimalus mõne isikuga arendada ka natuke soojemaid suhteid ning muuta kerge flirt millekski enamaks ja sügavamaks.
Alexi päevik 
Haven Springsi muusikapood ja raadiojaam 
Mõnikord piisab lahkusest 
Kõrtsiomanik Jediga kohtumine
Olles ettevaatlikult vältinud varasemate “Life is Strange” mängude sisu kohta palju lugemast, olen aru saanud, et kogu seeriat saadab ilmselt sarnane meeleolu ja tunnetus, mida pakkus mulle “True Colors”. Teisisõnu, mängu suurim rõhk on loo jutustamisel, mille keskmes on inimesed ja sellega kaasnevad väga inimlikud emotsioonid. Lisaks on sekka raputatud natuke mängija enda moraalse kompassi tööle ärgitamist, mis kaasneb teatavasti iga mänguga, mis sunnib mängijat tagajärgedega valikuid langetama.
Tulemus on midagi, mida ma oskasin vahetult pärast mängu lõpetamist võrrelda kõige paremini kaasahaarava raamatu lugemisega – ent muidugi audio-visuaalses formaadis. Olles ise suur kirjateoste austaja, tundsin, et ma läksin loosse sisse ning elasin kaasa mitmetele Haven Springsi elanikele. “True Colors” pakub südantsoojendavaid hetki, mis toovad muige näole, absurdseid hetki, mis ajavad naerma, südantlõhestavaid hetki, mis minusugusel mängijal silmad märjaks teevad ning väikeseid vaikseid hetki, mille sees on oluliselt suuremad tunded.
Igal värvil on tähendus 
Igal värvil on tähendus
Visuaalse poole pealt on “True Colors” oma värvidelt enamasti soe ja kirgas, ent detailsuse poolest ta jalustrabav just ka pole. Tegelased on pigem veidi plastiliinised ning ka animatsioonid jätavad natuke soovida. Samas on häälnäitlemine tugev ja, arvestades nii mängu temaatikat kui žanrit, rahuldustpakkuvalt emotsiooniderikas.
Kannatlikkust pidin aga varuma ühest asukohast teise minnes ehk levelit vahetades, näiteks tänavalt mõnda siseruumi (kõrtsi, muusikapoodi vms). Põhjuseks liiga pikk laadimisaeg pea iga kord. Välja jäi küll selgitamata, kas laadimisaeg oli tingitud vanema põlvkonna konsoolist (Xbox One) või mängust endast. Küll aga oli minu jaoks tegu kõige tugevamalt ärritava teguriga kogu mängu juures.
Nurisema ajab kahjuks ka mängu hind. “Life is Strange: True Colors” on täishinnaga samas hinnaklassis nagu suured ja tuntud AAA-kategooria mängud, mis aga tundub ~13-tunnise (üks läbimäng) mängu kohta natuke liiga palju.
30. septembril tuli välja ka ametlik lisapeatükk “Wavelengths”, mis avab natuke rohkem ühe mängu peategelase tausta enne Haven Springsi jõudmist. Ehkki selle mängimine ei eelda eelnevate “Life is Strange” mängude mängimist, viitab see ühele sündmusele esimesest mängust ning allikate kohaselt uurib mäng kõigepealt, kas mängija on esimest mängu mänginud ning mis valiku ta selle sündmusega seoses langetas. Vastavalt antud sisendile seatakse üles ka lisaepisoodi algpunkt. Lisaepisoodi mängimiseks tuleb see juurde osta.
Mängijale, kes ei otsi midagi mehaaniliselt keerulist, kuid kes hindab südamega esitatud lugu ja enamasti rahulikku kulgemist, võiks “Life is Strange: True Colors” sobida väga hästi. Kui tunned, et oled just millegi sellise otsingul ja hind sind ei morjenda, siis omalt poolt julgen seda küll igatahes soojalt soovitada.
Boonus: Ametlik “Life is Strange: True Colors” Spotify playlist.
Lapsevanematele: PEGI reitingute kohaselt ei sobi “Life is Strange: True Colors” alla 16-aastastele, kuna sisaldab mõnes stseenis tugevat vägivalda, viiteid suitsidiaalsetele mõtetele ning kohati ropumat keelekasutust. Samuti on võimalik juurde osta lisapakkide näol riietusi peategelasele. Lisaks eelmainitule käsitleb mäng oma temaatikas ka peategelase rasket lapsepõlve ja kajastab läbi päeviku sissekannete ja telefonisõnumite sellega kaasnenud elustiili ja valikuid.
