Scarlet Nexus – maiuspala animefännidele

0

“Scarlet Nexus” on selline huvitav mäng, mille osas ma ei osanud alguses midagi erilist arvata. Ühel hetkel ei tekitanud see minus kordagi sellist huvi, et hei, ma nüüd pean seda mängida saama, teisel hetkel tekitasid aga kirjeldustest ja treileritest nähtud võitlussüsteem, tegelased ja lugu siiski selle teose vastu teatud huvi. Enne mängu ilmumist avaldati ka demo, mis on tänapäeval haruldane asi, kuid selle proovimiseni ma ei jõudnudki, enne jõudis täismäng juba minuni.

“Scarlet Nexus” on kolmanda isiku vaates mängitav märulirollimäng, mille arendajaks ja väljaandjaks on Bandai Namco. Mängija saab valida kahe tegelase vahel: Yuito Sumeragi või Kasane Randall. Tegemist on värskete OSFi (Other Suppression Force) liikmetega, kelle ülesandeks on inimesi kaitsta tulnukate (other’ite) eest. Kuid kõik pole päris nii lihtne nagu pealtnäha paistab ja värsked OSFi liikmed kistakse koos nende meeskonnakaaslastega vandenõu- ja ajakeeristesse. Sinul kui mängijal tulebki nüüd seda sasipundart lahti harutama hakata, et aru saada, mida kuradit siin toimub ja kes siin lõpuks vaenlased ja kes sõbrad on.

Kuigi mängu põhilugu on sama ja lõpuks jõuad sa mõlema tegelasega samasse punkti välja, on mõlemal sulle pakkuda erinev teekond ja lugu sinna jõudmiseks. Pealtnäha võib jääda mulje, et ühest mängukorrast ühe tegelasega peaks täiesti piisama ning ilmselt mõne mängija jaoks piisabki, kuid kui sa soovid kogu lugu nautida või oled lihtsalt uudishimulik, et mida teine tegelane siis ikkagi samal ajal tegi, soovitan ma siinkohal mängida mäng kõigepealt ühe tegelasega läbi ja seejärel võtta ette teine tegelane ja vaadata, kus siis tema mingil ajal käis ja mida tegi. Mängu lugu on suurepärane ning üllatusi ja muid huvitavaid momente jätkub küllaga ka teise tegelasega mängides.

Siinkohal pean kindlasti ära mainima selle, et kui olete ühe tegelasega mängu läbinud, siis lukustub lahti võimalus jätkata teise tegelasega (või soovi korral ka sama tegelasega) nii, et kõik sinu seni kogutud tasemed, relvad ja muu varustus jääb alles. Nii on uut mängukorda uue tegelasega juba lihtsam läbida (kuid üldsegi mitte vähem huvitavam) ja te säästate aega varustusega majandamisel.

Scarlet Nexus

Yuito ja Kasane kasutavad küll veidi erinevaid relvi, kuid neil mõlemal on psühhokineesi võime, millega nad saavad erinevaid esemeid vastaste pihta loopida. Nagu ühele rollimängule kohane, on sul olemas ka oskustepuu, kuhu oma uute tasemetega kogutud punkte kulutada saab.

Kui oma oskustest väheks jääb, siis tulevad appi meeskonnakaaslased. Siin tulebki välja veel üks erinevus Yuito ja Kasane vahel. Nimelt on neil kaaslasteks erinevad tegelased, kel erinevad võimed, mis nõuavad/pakuvad sootuks teistsuguseid taktikaid/võimalusi mängimiseks.

Et meeskonnaliikmed sul oma võimeid kasutada lubaks või nende kasutamine paremaks läheks, kauem kestaks ja uusi võimalusi pakuks, tuleb sul oma meeskonnakaaslastega hästi läbi saada. Aeg-ajalt tekivad spetsiaalsed suhtemissioonid, kus tuleb nendega juttu puhuda või neid mingi asjaga abistada. Need tasub koheselt eelisjärjekorras ära teha, sest need aitavad meeskonnakaaslastega suhteid arendada ja mida paremad suhted sul oma meeskonnaga on, seda lihtsam sul tulevikus on.

Suhteid oma kaaslastega saab edendada veel teistelgi viisidel, näiteks neile kingitusi tehes. Kingitusi saab kõrvalmissioonidest või lihtsam variant, poes oma kogutuid esemeid kingituste (või muude asjade) vastu vahetades. Lisaks edenevad suhted ka siis, kui kaaslastega koos lahinguid maha pidamas käid, seetõttu tasub kaaslasi vahepeal vahetada. Kui aga kaaslasi vahetada ei viitsi, näiteks mõni on armsam või lahingus kasulikum kui mõni teine ja sul on vajalikku kraami külluses, et seda kingituste vastu vahetada, võib samu kingitusi (soovitavalt suure punase südamega märgistatud) uuesti ja uuesti poest osta ja neid kaaslastele kinkida. Nii saab suhted kiiremini vajalikule tasemele.

Kui ma eespool mainisin, et mängu lugu on suurepärane, siis suhete vahestseenidega on asjalood nii ja naa. On ägedaid ja huvitavaid jutuajamisi, aga on ka selliseid, kus vahepeal tekib tunne, et ma lihtsalt ei viitsi enam kuulata ja vaadata, kuidas te nagu kass ümber palava pudru käite. Nii mõnegi suhete vahestseeni oleks saanud palju lühemalt teha. Kohati on seda juttu ikka liiga palju. Eriti kui tegemist on mõne tegelasega, kes sulle kohe mitte kuidagi ei meeldi, mis siis, et tegelaskujud on hästi loodud ja häälnäitlemise osas ei saa ühelegi näitlejale midagi halba ette heita.

“Scarlet Nexuse” kõige tugevam külg aga on selle omapärane võitlussüsteem. Kõik see, kuidas sa saad sujuvalt kombineerida relvarünnakuid telekineetiliste rünnakutega, kasutada sinna sekka kaaslaste võimeid… Kogu see kompott kokku pakkus ülimat rahuldust.

Mängumehaanika on lihtsalt suurepärane, see on huvitav ja põnev ning mängu edenedes tutvustatakse sulle järjest uusi võimalusi. Mitmekesisuse üle kurta ei saa. Ka erinevaid tegelasi, kellele tuli läheneda erinevaid taktikaid kasutades, tuli järjest juurde. Nende tundma õppimine ja nõrkade kohtade avastamine pakkus rahuldust mängu lõpuni.

Kui oskused käpas ja taktika selge, tunned sa oma supervõimetega end nagu tõeline superkangelane, loopides vastaseid vasakule ja paremale, eriti veel juhul, kui vastasteks on inimesed, kel reaalselt pole mitte mingit võimalust sinu vastu saamiseks. Miks nad üldse üritavad?

Aga see superkangelase tunne saab läbi kohe, kui sa satud vastamise mõne teise “superkangelasega”. Nagu ühele Jaapani rollimängule kohane, “rõõmustatakse” ka siin mängijaid bossidega, keda sa siis tükk aega peksma pead. Bossilahingud on ühed vastikult tüütud asjad ning minu silmis lähevad nad alati miinusena mängu juures kirja.

Kindlasti on neid, kel nüüd silmad hoopis särama lähevad, mõeldes: “Oh, ma saan pool tundi või tund paar mingit bossi peksta,” aga mina ei ole kohe kindlasti nende hulgas. Tee mis tahad, bossikaklused kohe lihtsalt ei ole minu rida ja ma ei mõista, miks jaapanlased nii agaralt neid oma mängudesse ikka ja jälle topivad. Sul on äge lugu, superhea mängumehaanika ja siis tuled võtad sa kätte ja rikud selle ära mingite bossidega. Miks? Eriti nõmedad on veel need hetked, kui sa peksad bossil elud maha, ohkad kergendatult, pinge tuleb maha, lihased lõdvestuvad juba… ja siis boss tõuseb uute täiseludega püsti ja tahab kaklemist jätkata. Kuradi pettur selline, ebaaus mäng ma ütleks.

Õnneks võib siis, kui boss liiga tugev tundub, vahepeal käia ja kõrvalmissioone teha ehk ennast tugevamaks leveldada. Seejärel tugevamana tagasi tulles saad bossile koha kätte näidata.

Üks ülimalt hea funktsioon on siin mängus veel, eelkõige bossilahingutes siis. Nimelt iga kord, kui sinu või kaaslaste elud hakkavad kriitilise piirini jõudma, annab süsteem sulle helisignaaliga märku, et oleks aeg oma ja kaaslaste elud taastada. Ma ei kujuta ette, kui mitu korda ma ilma selle süsteemita surma oleksin saanud. Kui sa aga peaksid siiski selle hetke maha magama ning pikali kukkuma, on võimalus, et mõni su kaaslastest tuleb ja tõstab su üles. Sama saad sina teha, kui mõni su kaaslastest pikali maas vedeleb. Tõsi, see püsti aitamise süsteem on väheke vilets. Nimelt pead sa kaaslasele lähenema õige nurga alt ja mingil veidral põhjusel ei taha mäng kohe esimese nupuvajutuse peale alati reageerida. Kui aga ring lõpuks liikuma hakkab, tuleb sul palvetada, et vastased jätavad su selleks ajaks rahule, vastasel juhul tuleb sul kogu protsessi otsast korrata. Õnneks aitavad nad siiski ka teineteist püsti, nii et sinul tuleb hoolitseda selle eest, et vähemalt üks neist oleks kogu aeg elus.

Negatiivset kriitikat aga on mul mängu kohta veel – kõrvalmissioonid. Miks neid üldse kõrvalmissioonideks nimetatakse, jääb mul kohati arusaamatuks, sest neile sobiks paremini nimeks väljakutsed, sest enamasti eeldavad nad mingi vastase mingil spetsiifilisel viisil tapmist. Need on selle mängu juures vast kõige suurem miinus, sest nad ei anna mängule absoluutselt mitte midagi juurde. Korduvad ja üksluised “mine sinna, tapa neid vastaseid X korda sellisel viisil” ülesanded. Saaks siis sealt midagi head tasuks, aga ei, poest saad paremat kraami. Üldiselt võib need rahulikult kõik tegemata jätta. Mina käisin neid tegemas siis, kui ma vaatasin, et peaks end veidi kõrgemale tasemele üles upitama, enne kui järgmise bossiga kaklema hakkan.

Kui nobedad näpud internetis kirjutavad, et nemad läbisid mängu 25 tunniga + 25 tundi teise tegelasega ehk kokku 50 tundi, siis minul läks Yuito mängukorra alla 50+ tundi ja Kasane sinna otsa tegi kokku veidi üle 75 tunni. Kui ma Yuito puhul tegin ära ka kõrvalmissioonid, siis Kasane mängukorra ajal ei viitsinud ma neid teha, muidu oleks ilmselt kõik kokku üle 80 tunni võtnud.

Kui teile meeldivad jaapani rollimängud, on “Scarlet Nexus” väga hea mäng mida ma kindlasti soovitan mängida. Siit leiab hea loo, huvitavad tegelased ja lihtsalt suurepärase mängumehaanika, mida nautida… kui bossilahingud välja arvata.

Lapsevanematele: “Scarlet Nexus” on märulirollimäng, mille tegevus toimub kaugel tulevikus, kus peategelasel tuleb võidelda tulnukate vastu. PEGI reitingutesüsteemi kohaselt sobib see mäng alates 16. eluaastast.

Scarlet Nexus
HEA
Hea lugu
Suurepärane mängumehaanika
Hästi loodud tegelaskujud
Hea muusika
HALB
Bossilahingud
Kõrvalmissioonid on mõttetud
4.5
SOOVITAN

Platvorm(id): PC, PS4, PS5, Xbox One, Xbox Series X/S
Ilmus: 25. juuni 2021
Arendaja: Bandai Namco Studios, Tose
Väljaandja: Bandai Namco Entertainment
Ülevaade tehtud: Xbox Series X

Mängu saab osta siit:
osta_xboxosta_playstationosta_steam

Jäta oma kommentaar siia...