Esimesed rütmimängud ilmusid juba poolsada aastat tagasi. Üheksakümnendatel populaarsust kogunud žanr tähendas vanasti vaid täpselt ajastatud nuppude klõbistamist. “Guitar Hero” ja “Rock Band” andsid pultidele instrumentide kuju, kuid olemus jäi siiski samaks. Virtuaalreaalsusseadmete levik on viimasel aastakümnel lubanud rütmimängudele kogu kehaga kaasa elada ning mõned neist on ka täiesti arvestatavad treeningvahendid. 2018. aastal ilmunud “Synth Riders” sai augustis PlayStation VRi versiooni. Mis seal’s ikka – peaseade pähe, Move’i puldid kätte, rihmad kinni ja teeme paar kiiremat tantsutiiru.
Avamenüü on kuidagi tuttavlik – keskel lugude valik, vasakul seaded ja paremal mängijate edetabelid. Vali lugu ja raskusaste ning haara puldid tugevalt kätte.
Muusika taktis lendavad mängija poole sinised ja punased pallid, mida tuleb samuti pallideks kehastunud pultidega võimalikult täpselt tabada. Mõned mummudest on pikemateks või lühemateks kettideks kokku seotud. Vasaku käega peab püüdma siniseid palle, paremaga punaseid. Roheliste nootide puhul peab ise ühe käe välja valima ning selle juurde jääma lõigu lõpuni. Oranžide püüdmiseks tuleb mõlemad käed kokku panna. Et trenn vaid kätega ei piirduks on pallide vahele pikitud erineva kujuga seinu, mida peaga tabada ei tohiks – neist tuleb mööda põigelda või alt läbi sukelduda.
Mängitavus on väga intuitiivne ning vähemalt madalamad raskusastmed peaks ka algajatele täiesti jõukohased olema. Eesmärk on täpsed tabamused võimalikult pikkadeks kombodeks siduda, et suuremat punktisummat saavutada. Eksimuse korral läheb skoorikordisti jälle ühe peale ning kui vigu liiga palju koguneb tuleb lugu otsast alustada. Harjutamiseks saab selle piduri küll välja lülitada või kasutada spetsiaalset harjutusrežiimi, mis lubab ka üksikuid lõike korrata, kuni nad veatult välja tulevad.
Vahelduseks võib vasakust menüüst valida erinevaid modifikaatoreid. Näiteks kaovad pallid enne mängijani jõudmist või muutuvad vikerkaarevärviliseks – hea mälu ning rütmitaju abil leiab käsi ka nähtamatu palli üles. Sihtmärke võib ka suuremaks või väiksemaks muuta, mis mõjutavad pöördvõrdeliselt punktisummat.
Üldjuhul saab “Synth Riders’it” mängida nii, et jalad on kindlalt maas, mis vähendab võimalust toolide-laudade otsa komistada. Siiski on olemas ka valik, et noodid ei lenda mängija poole otse eest vaid keerutavad pisut ringi.
Lugude taustaks näidatakse kauneid visuaale. Mängu täisversioonis saab valida kümnekonna erineva tausta vahel. Lood mille ikoonile on märgitud “EXP” sisaldavad spetsiaalseid animatsioone, mida soovitan kindlasti proovida. Need on pisut liikuvamad ja vilkuvamad – olgu hoiatatud inimesed kel virtuaalreaalsuses süda kergesti pahaks läheb. Üldiselt ei tohiks sellega eriti probleeme olla, kuna mängija on paigal ning ainult maailm liigub.
Ka trenn saab tehtud. Eriti kõrgematel raskusastmetel võtab kätega vehkimine naha päris kiirelt märjaks. Loost sõltuvalt meenutavad liigutused ujumist, tennise mängimist, vahel ka trummimängu või lihtsalt marakate kõristamist.
Suurema koormuse saamiseks võib täpsust nõudva režiimi asemel sisse lülitada mängulaadi, kus suuremaid punkte saab hoopis tugevamate löökide eest. Ja tantsumängule kohaselt tasub puus ikka korralikult nõksumas hoida, isegi kui mäng seda parasjagu ei nõua.
Rütmi- ja tantsumängu puhul ei saa muidugi mööda ka muusikast. Lugusid on omajagu, aga valikus domineerib tempokas elektrooniline tantsumuusika, mis treeningu jaoks vägagi hästi sobib, isegi kui seda žanrit igapäevaselt ei tarbi. Pisut leidub ka rokki ja poppi, aga kui mängijale EDM täiesti vastukarva on, jääb valik siiski üsna hõredaks.
Korraliku isutekitaja jagu muusikat tuleb baasmänguga kaasa, kuid soovi korral võib lugusid ühekaupa või pakkidena juurde osta. Suurema tantsuhuvi korral soovitan soetada “Synth Riders + Complete Music Collection” nimelise komplekti, mis sisaldab kõiki praeguseks ilmunud lisasid.
Elevant toa keskel köhatab pisut etteheitvalt. Tjah, esitasin endale väikse väljakutse mitte mainida üht mängu, millega “Synth Riders’it” kindlasti omajagu võrreldakse. Teate küll, see valgusmõõkadega. Kuivõrd tolle näol on tegemist VR-rütmimängude kullastandardiga, siis võrdlust häbeneda pole põhjust. Jah, sarnasused on märgatavad, kuid lood on teised ning ka mängitavus eelpoolvihjatust erinev.
Lõppdiagnoos – “Synth Riders” on väga korralik VR-rütmimäng, kaunite visuaalide, korraliku muusikavaliku ja mõnusa mängitavusega. Eriti just tänapäevase istuva eluviisiga inimese jaoks on see mugav võimalus end argimuredest välja murda ning keha ja vaimu lõbusa kardiotreeninguga kosutada.
