Olete kunagi tahtnud virtuaalselt ühe sõdalasega sadade ja tuhandete kaupa vastaseid unustusse materdada? Kui olete, siis ilmselt olete te mänginud mõnda „Warriorsi“ sarja varasemat mängu. Neid on olnud palju ja kuigi põhilised väljalasked on olnud kas Hiina või Jaapani ajaloo teemalised, on Koei Tecmo teinud koostööd ka erinevate mängu- ja sarjatootjatega, et enda mängu stiili teistes maailmades ära kasutada. Head koostööd on tehtud ka Nintendoga, sest varasemalt on neile omast hakkimiskakluse stiili ära kasutatud nii „The Legend of Zelda“ kui ka „Fire Emblemi“ maailmades. Nüüd on nad Nintendoga taas käed löönud ja keskendunud just nimelt viimasele „Fire Emblemi“ seeria mängule alapealkirjaga „Three Houses“.
„Fire Emblem Warriors: Three Hopes“ on „Fire Emblem: Three Houses’i“… kõrvalosa või siis alternatiivlugu. Seal on olemas kõik „Three Houses’i“ rohkem ja vähem tuttavad näod ning kohe alguses saab peategelane Shez vana tuttava Bylethi käes naha peale. Järgmisel hetkel kohtud sa juba kolme koja esindajatega ning valid, kelle lipu all sa laamendama hakkad. Kui tahad mängus kõike näha ja lugu täies mahus kogeda, peaksid sa selle kolm korda läbi tegema, valides iga kord erineva osapoole.
Kui te alustate „Three Hopes’i“ sooviga mängida „Warriorsi“ stiilis mängu, on teil selleks võimalus täiesti olemas, sest teil on nii põhiloo kui ka lisamissioonide käigus võimalik hüpata lahinguväljale ja asuda vastaseid põrmu paiskama ja maa-alasid enda värvitoonidesse maalima, kuid te peate arvestama, et sama palju kui tegu on „Warriorsi“ mänguga, on tegu ka „Fire Emblemiga“, mis tähendab seda, et võitluste vahepeal saate te ringi liikuda oma baasis, tegelastega juttu vesta, nende varustust ja oskuseid täiendada, neile süüa teha, võitlemist harjutada, nendega kohtamas… ei, eraviisilisi vestluseid pidamas käia ja palju muud. Vahepeal tundub päris tugevalt, et see baasiosa on liig ja ma tahaks juba rutem lahinguväljale tagasi minna. Samas on see baasis ringi jauramine ja suhete soojendamine vajalik ka kaklemise ajal, sest need tegelased, kellega teil paremad suhted on, suudavad teiega võitluses paremaid paarisvõtteid sooritada.
Võitlus on jätkuvalt lihtne. Te tormate sinna, kus on palju vastaseid või mõni võõrastes värvides nimekam tüüp ja asute neid klohmima. Kui piisavalt palju sõdite, saate võimaluse kasutada oma erilööki, mis juba veel suurema hulga vastaseid minema pühib. „Three Hopes’is“ toimib suurepäraselt „Fire Emblemi“ kivi-paber-käärid või siis mõõk-kirves-oda lahingusüsteem, kus ühel stiilil on teise stiili vastu kindel eelis ja nõrkus. See aga tähendab, et te peate hoolikamalt jälgima, kellega te kuhu jooksete või keda kelle vastu lahingusse saadate.
Strateegiakaardil saate oma kambajõmmidele juhiseid jagada, kui te tahate, et ta ründaks kedagi kindlat ja ignoreeriks kõiki teisi oma teel, või püsiks midagi/kedagi kaitstes paigal. Üheainsa nupuvajutusega saab kõiki tegelasi ka ise juhtima asuda, kui tahate ise käsi määrida ja teile antud ülesandeid mõne kambajõmmiga sooritada.
Tegelasi antakse teile palju ja te saate lisaülesannete käigus endale värvata peaaegu kõik, keda te „Three Houses’i“ mängust mäletate. Igal tegelasel on klass, mida saab kogemuspunktidega parandada ja lõpuks ka muuta, aga… kõik ühe klassi esindajad mängivad ühtemoodi. Seega kui mina olen Pegasuseratsanik ja ma teen ka Clyde’ist Pegasuseratsaniku, siis meid ei erista mitte miski. See võttis suhteliselt kiiresti ära igasuguse tahtmise klasside ja tegelastega eksperimenteerida, aga ilmselt seab siin piirid mäng ise, sest ei tahetud nimekamaid tegelasi teistest kuidagi võimsamaks teha.
Mängu alustades saate valida, kas te tahate mängida nii, et tegelased ärkavad surma saades missiooni lõpus ellu või jäävadki kadunuks. Nii-öelda kergema valiku pealt raskemale minna saab, tagasi enam mitte. Seega pidin ma mõne missiooni ajal väga hoolikas olema, et mu Bernadetta uisapäisa kuhugi töllerdama ei jääks, teistest oli mul sügavalt ükskõik.
Graafilise poole pealt tuleks mainida kaadrisageduse kõikumist. Väidetavalt peaks mäng üritama joosta 60 kaadrit sekundis, aga mina tahaksin öelda, et maksimum, mida ma nägin, tiksus kusagil 35-25 vahel ja selle kõikumine on natuke häiriv.
Lahinguväljad ise on sellised mittemidagiütlevad ja kõik tavavastased on oma klassi piires täpselt ühesugused ja ka ühte värvi. Eriti olid mulle vastukarva need ülesanded, kus nii minuga kaasa jooksvad väed kui ka vastased täpselt ühtemoodi sinised olid. Üritad klohmima hakata, aga relv ei tee kahju. Selge, omad poisid. Proovime järgmist kampa.
Peategelaste näod on kenad ja väljendusrikkad, aga sellega asi ka piirdub. Ütleme nii, et käib kah.
Ja nüüd nurina juurde, mis minu silmis punkte maha võtab. Ma olen „Warriorsi“ stiilis mänge üsna palju mänginud ja tegu on ühe mu lemmiku kahekesi mängitava sarjaga (jagatud ekraani võimalus on ka „Three Hopes’is“ olemas), kuid antud väljalase jättis mind kuidagi külmaks, sest ta ei olnud nii hoogne nagu ma ühest „Warriorsist“ ootaks. Pikad vaheklipid, kus „Fire Emblemi“ lugu ja süžeepöördeid edasi antakse, ja aeganõudev sõpradega suhete sättimine imesid sadade vastaste klohmimismõnust minu jaoks õhu veidi välja ja ma tunnistan, et olen mänginud mitmeid paremaid „Warriorsi“ mänge (kasvõi näiteks esimene „Fire Emblem Warriors“). „Fire Emblemi“ sarjaga ma nii palju kokku puutunud ei ole, kuid DSi ja 3DSi väljalasked said ikkagi ära mängitud ja ma pean ütlema, et ma olen mänginud ka paremaid „Fire Emblemi“ mänge kui seda on „Three Hopes“, sest sadade vastaste ühe nupuga suhteliselt taktikavaba klohmimine, et vahel ägedamate vastastega sõjariistu ristata, ei ole strateegiamängu vaatenurgast kuigivõrd põnev.
Seega ma ei oskagi öelda, kellele ma seda mängu täpselt soovitaks. Ilmselt soovitaks ära oodata kerge soodusmüügi, kui te olete „Fire Emblemi“ austaja, sest pigem on see mäng loodud just teile, sest tegu on teile juba tuttavate tegelaste ja loo teistsuguse kujutamisega. „Warriorsi“ sõpradel soovitaks aga valida midagi muud ja kui enam muid valikuid ei ole, siis proovige „Three Hopes’i“ demoversiooni.
Lapsevanematele: “Fire Emblem Warriors: Three Hopes” võib küll esmapilgul tunduda märulimänguna, kuid tegelikult on selle pealispinna all pikk rollimäng, mida saab mitu korda läbi mängida, et kõiki loo arendusi näha. Seega arvestage mängu ostes oma pere eelistustega, sest kuigi mängu saab mängida ka jagatud ekraanil, peavad mõlemad osalised olema mängu nautimise nimel valmis vaheklippe vaatama ja baasis varustuse täiendamise ja muude lisategevustega leppima.