Horizon Forbidden West – läänerindel uue hooga

0
167

Aasta oli 2017. Ennekõike “Killzone’i” seeriaga tuntust kogunud Guerrilla Games üllatas meid millegi hoopis teistsugusega. Ilmus “Horizon Zero Dawn” – suurejooneline avatud maailma mäng, mis rääkis Nora hõimust välja heidetud tüdrukust nimega Aloy. Kasuisa Rosti abiga kasvas tüdrukutirtsust tarmukas noor naine, kes pidas vibu ja odaga jahti tuld ja sädemeid pilduvatele loomadele, kelle soontes voolas hüdraulikaõli ning kes miskipärast koosnesid servomootoritest, terasest ja alumiiniumist. Sümpaatsed tegelased, salapäraga põimitud lugu ja võimalus robotkaruga madistada viisid mängu edetabelite tippu. Viis aastat on möödunud. On aeg. Siin ja nüüd: “Horizon Forbidden West”!

Uus päev, uus osa – alustame algusest. Tere, Aloy! Rõõm Sind jälle näha! Kuigi Horizoni maailmas on möödunud vaid loetud kuud, on suurem osa Su varustusest ja oskustest salapäraselt kaduma läinud. Pole hullu, haarame DualSense’i sarvedest ning läheme vaatame mida põnevat läänerannikult leida võib. Möödaminnes peaks selle ähvardava maailmalõpuga vist ka midagi ette võtma?

Eelmise osa lõpus sai kuri tehismõistus HADES enda teenitud karistuse, kuid oht pole kaugeltki möödas. HEPHAISTOSe veskid toodavad endiselt verejanulisi roboteid ning taimehaigused ähvardavad inimkonda nälja ja uue väljasuremisega. Aloy ülesandeks on leida kadunud tehisintellekti GAIA varukoopia ning selle erinevad alamfunktsioonid, et ökokatastroofi vältida.

“Horizon Forbidden West’i” maailm on suur ja värvikirev ning tegevust jätkub pea igasse sopikesse. Lummavad loodusvaated, ikooniliste suurlinnade varemed ning tuld ja hapet pritsivad suured robotid ei tohiks kedagi külmaks jätta. Mängitavus tuleb üldjoontes tuttav ette kuid lisandunud on mõned uued mehaanikad. Esimese asjana jääb silma, et esiisadelt päritud liitreaalsusseade Fookus on saanud versiooniuuenduse, mis annab ümbritsevast oluliselt detailsema pildi.

Üsna pea selgub ka, et maailmast kokkukorjatud kraam, mis Aloy arvukatesse paunadesse ei mahu, saadetakse nüüd automaagiliselt asulates ja varjualustes olevatesse põhjatutesse varustusekastidesse. Rollimängupuristid kirtsutavad selle peale ehk pisut nina, aga keskmise mänguri jaoks muudab see varustuse haldamise oluliselt lihtsamaks. Tõsi küll, see soosib ka kiusatust iga kast lahti teha, isegi kui Fookus ei kuva tema kohal haruldasemat sisu näitavat värvilist markerit – äkki läheb ikkagi vaja.

Me peame rääkima ujumisest. Kes treilereid näinud, teab, et Aloy on vahepeal hoolsalt sukeldumist harjutanud. Traditsiooniliselt ei kuulu veealused tasemed just mängurite lemmikute hulka. Kuidas seekord? Forbidden Westi veealune maailm on kaunis ning avameres kalade ja korallide vahel ujumine üsna rahustav tegevus. Kitsamates tunnelites ning ventilatsioonišahtides võib siin-seal küll maailma geomeetriasse kinni jääda ning ka kaamera võib vahel segadusse sattuda. Õnneks sunnib mäng sind vee alla vaid paaril korral.

Kahjuks pole vees võidelda võimalik, seega peab ujuvatest robotitest eemale hoidma või piirduma nende pommitamisega kaldalt. Kalapüük, mis võib mängust sõltuvalt olla väga rahustav või väga ärritav tegevus, on seekord lahendatud pisut tavatult – Aloy peab kalale järele ujuma ning õigel hetkel tuleb vaid nuppu vajutada. Kala püüdmisel ja vee all kastide avamisel puuduvad animatsioonid, mis koos allveevõitluse puudumisega jätavad mulje, et ehk olid stuudio plaanid ses osas pisut ambitsioonikamad kui arenduseks eraldatud aeg võimaldas.

Lisaks päris uutele mehaanikatele, nagu näiteks elektrooniline langevari, on täiendatud ka vanu. Ronimine oli Zero Dawnis ülimalt piiratud, seekord leiab Fookus ka kaljudelt ja kividelt pragusid millest kinni haarata. Päris igale poole ronida siiski ei saa ning kohati peab piirduma esimesest osast tuttava nukkide peal keksimisega. Tõsi küll, ronimispusled on osa mängust ning olekski palju tahta, et iga sein lihtsalt alistuks. Aloy varustuses on nüüd ka haardekonks, mis on kõrguste vallutamisel tihti abiks.

Mängu lõpus avaneb võimalus istuda ühe pisut tavatuma roboti selga. Millise nimelt, jätan põnevuse kruvimiseks ütlemata, aga minu suureks kurvastuseks tema seljas võidelda ei saa. No pole hullu – näiteks jäärapäine Tormaja ning tüügassigaline Harjasselg on siin abiks. Kui nad üle kavaldada ja ära taltsutada saab lisaks võidusõidutraavlitele ka ründevahendid millega vastaseid rammida. DualSense 5 pult annab seal muide väga mõnusat tagasisidet.

Viimatinimetatute seljas istudes saab Aloy käiku lasta ka oma arsenali, mis küll suuresti on eelmisest osast ning selle lisapakist juba tuttav. Vibud, ragulkad, viskeodad, köieheitjad, lõksud ning suisa noolterahet teele saatvad ammud. Lisaks erinevat tüüpi laskemoon – elektrišokk, plasma, hape, tuli, jää, lõhkeaine ja nii mõnedki veel.

Erinevate robotite vastu toimivad erinevad trikid ning variatsioonide arv tundub pea lõputu. Õnneks annab masinaid Fookusega põhjalikult uurida, milline element neile rohkem haiget teeb ning millised jupid tuleks enne elusädeme kustutamist küljest ära lasta, et nad kaotsi ei läheks. Eriti just sabad ja sarved tunduvad Aloy varustuse täiendamisel eriti kasulikud olevat. Paraku on neid üsna raske tabada. Või proovige näiteks jõehobulaadse roboti kihvu kätte saada, kui ta avab oma suu vaid selleks, et teid kivirahega pommitada.

Siinkohal tuleb appi seesama varustus ise. Kaupmeestelt ja siit-sealt maailmast võib leida arvukalt turviseid, kõigil oma väikesed kiiksud. Mõned tule-, mõned happekindlamad. Mõned aitavad sihtimisel aega pikemalt aeglustada ning selleks vajalikku vaimset kontsentratsiooni kiiremini taastada. Erinevaid turviseid on arvukalt ning kui soovite kostüümi enda eelistatud näomaalinguga harmoneeruma panna, saate neid maailmast leitud taimede abil värvida.

Olemas on pea kõik korralikule rollimängule omased elemendid. Kogemuspunktid, mis pikendavad eluriba, ning oskuspunktid mida saab paigutada arengupuusse. Soovid keskenduda hiilimisele – pane punkte vaikuse ja nähtamatuse harusse. Tahad oda käes vastastele vastu astuda – pane punkte käsivõitluse tehnikatesse ja kombodesse, mida soovi korral saad vastavatel areenidel ka harjutamas käia.

Arengupuu täitmisel avanevad superrünnakud ning -oskused, mida tuleb mõnda aega laadida, aga vajalikul hetkel võivad sinu käsutuses olla näiteks nähtamatus või imeline paranemisvõime. Selle harudest leiab ka alternatiivseid rünnakuid kõigile relvatüüpidele – nende kasutamistiheduse piiramiseks on oma mõõdik ning vahel peab arvestama ka suurema laskemoonakuluga.

Kui lubate, sihiksin väikese kriitikanoole odavõitluse suunas, eriti just lihast ja luust vastaste puhul. Mängus on arvukalt kombosid ning areenid nende harjutamiseks, aga paljudele teistele tänapäevastele mängudele omast võitluse voogavust ja sidusust mul saavutada ei õnnestunud. Vaenlaste rünnakute eest saab vaid põigelda, kahjuks pole pareerimist, mis tihti on võitluse üks rahuldustpakkuvamaid komponente. Ka inimvastaste intellekt jätab pisut soovida.

Masinate armee pole väga palju targem, kuid nende sirgjooneline rünnak on suuruse vahet arvestades tunduvalt usutavam. Nii mõnelgi robotil on omad vimkad – mõni oskab suisa maa alla pugeda ning otse Aloy jalgade alt välja hüpata. Suuremad masinad võivad alguses liiga kõvade pähklitena tunduda, aga üsna tihti on võimaliks neist mööda hiilida. Lisaks on näiteks kõrvalmissioonid mõnusalt osadeks jaotatud, mis lubab neid pea igal hetkel pooleli jätta, kogemusi koguda ja targema ning tugevamana naasta.

Erinevaid oskusi ja varustust õigesti kombineerides leiavad ka kõige suuremad ja kurjemad robotid ning inimpahalased oma kuulsusetu otsa. Kui varustuse ja oskuste majandamine pole päris teie teema – tahaks lihtsalt lugu näha ja pisut robotitele säru teha – aga palun, mängu raskustase on igal hetkel muudetav ning oma käe järgi üsna hästi kohandatav. Lisaks PlayStationi stuudiote mängudes tavaks saanud seaded, mis aitavad ka erinevate puuete korral mänguga paremini hakkama saada, sealjuures näiteks võimalus, et keegi saab teid teise puldiga siin-seal pisut aidata.

Olgu, mängitavus on tegelikult ikkagi mõnus, aga kuidas lugu õnnestus? Peab tunnistama, et lapsepõlves arvukalt ulme- ja krimiromaane tarbinud allakirjutanu jaoks oli esimese osa narratiiv põnevam. Kuigi “Horizon Zero Dawn’i” maailmast leitud ajalookilde lugedes-kuulates said inimkonna kadumise ning taassünniga seotud saladused umbes poole mängu pealt enam-vähem selgeks, jätkus mõnede detailide osas salapära kuni lõpuni. Sel korral on müsteeriumi pisut vähem ja loo mitmed aspektid üsna etteaimatavad. Ärge siiski muretsege, omajagu üllatusi mahub ka “Horizon Forbidden West’i”.

Lugu ja dialoog on suures osas vägagi nauditavad, kuid põhjamaise maitse jaoks on kirjutajate stiil mõnes kohas ehk tibake juustune ja siin-seal kompab suisa seebiooperi piire. Tõsi küll, õigesti doseeritud seep võib mõnikord ka silma minna ja need pisut kipitama panna. Maailma päästmine on tõsine asi, aga õnneks jagub mängu ka elutervet huumorit. Kujutan elavalt ette mõttetalguid, mida stuudios korraldati, et punapeale võimalikult palju loomingulisi sünonüüme välja mõelda. Pea igal tegelasel kes Aloyga juttu teeb on mõni neist varnast võtta.

Väiksemad kõrvaltegelased kipuvad kohati üheplaaniliseks jääma. Negatiivsed on karikatuurselt pahad ja positiivsed üdini head. Sealjuures jääb nende motivatsioon vahel selgusetuks. Arusaadav, et suure mängu kõigi kõrvaltegelaste tausta polegi võimalik detailselt avada, aga musta ja valge kõrval ootaks pisut rohkem halli varjundeid. Vähem kui 50, mäng on ikkagi PEGI 16.

Aloy sõbrad on õnneks paremini lahti kirjutatud ning tegemist on väga värvika ja sümpaatse kambaga. Mõned neist on eelmisest osast juba tuttavad, kuid lisandub ka uusi lemmikuid. Erinevate hõimude maailmavaadete kontrast annab väga mitmekülgse meeskonna, kellega finaalis terendavale hea ja kurja võitlusele vastu astuda. Pea kõigil sõpradel on ka valikulised kõrvalmissioonid mille käigus neid paremini tundma õppida. Nimetage neid lojaalsusmissioonideks, kui soovite. Meenub ühe populaarse mänguseeria teine osa. Kes teab, see teab. Kes soovib, jätab enda pakkumise kommentaaridesse.

Nagu suures mängus ikka, eks leidub pisiasju mille kallal norida. Aga teate, need pole tegelikult üldse olulised. Kõigest hoolimata on “Horizon Forbidden West’i” näol tegemist igati suurepärase meelelahutusega. Mul kulus lõputiitrite nägemiseks üle 70 tunni ja see oli puhas kvaliteetaeg. Pigem ootan võimalust ülejäänud kõrvalmissioone lõpetama minna. Jah, seda ma nüüd ilmselt teengi.

Horizon Forbidden West
HEA
Imekaunis värviline maailm
Arvukalt valikulisi lisategevusi
Palju värvikaid karaktereid
Arvukalt hea tunnetusega relvi ja kauneid turviseid
HALB
Inimvastastega võitlemine jätab pisut soovida
4.5
Platvormid: PS4, PS5
Ilmus: 18. veebruar 2022
Arendaja: Guerrilla Games
Väljaandja: Sony Interactive Entertainment
Ülevaade tehtud: PS5

Mängu saab osta siit:
osta_playstationosta_gamestarosta_euronicsosta_amazon

Jäta oma kommentaar siia...