The Last of Us Part I – Operaator Joel seeneriigis

4
253

Postapokalüptiline seiklusmäng „The Last of Us“ on ilmselt igale PlayStationi fännile juba tuttav. Algselt 2013. aastal PlayStation 3l ilmunud Naughty Dogi teos on ennast paigutanud peaaegu kõikidesse Aegade Parimate Mängude nimekirjadesse väga kõrgetele kohtadele, saades kiita oma loo ning hästi kirjutatud tegelaste ja maailma poolest.. Sellest on ilmunud PlayStation 4 jaoks ka Remastered variant, mis algse mängu pildi ilusamaks silus ja samale plaadile ka mängu eelloo „Left Behind“ lisas.

Käesoleval aastal üllatasid Sony ja Naughty Dog meid aga uudisega, et tahavad esimese osa ka PlayStation 5le tuua ning seda enam mitte vana asja tati ja lapiga läikima hõõrudes, vaid sellele täiesti uue välimuse ja olemuse andes, et selle eest ilmumise hetkel täishinda küsida. Uurime asja lähemalt.

Tegelikult tuleks siia vahele ära mainida ka see, et mina mängisingi „The Last of Usi“ esimest korda läbi PlayStation 4 peal ja see läks mul vaevaliselt. Olin eelnevalt PS3 varianti korduvalt alustanud ja ma ei suutnud kuidagi üle saada selle totakast tehisintellektist ja nirust juhtimisest, kus kõik tundus kuidagi liiga aeglaselt käivat. Kuigi lugu ja tegelased mulle meeldisid, siis need ei suutnud mind piisavalt köita, et ma suudaks mängu üle 2 tunni mängida. Kui aga „The Last of Us Part II“ vaikselt ilmuma hakkas ja haip selle ümber aina suuremaks muutus, mõtlesin ma, et pean ikka esimese osa ka läbi mängima. Mängisingi. Kirusin ja mängisin, ega mõistnud, kuidas keegi seda mingilgi moel parimaks mänguks eales pidada saab.

Nagu öeldud, lugu on väga hea. On aasta 2033. Tsivilisatsioon on kurja seenhaiguse tõttu otsa saanud ja igal pool luusivad ringi erinevas seenestumisstaadiumis ebasurnulaadsed nakatunud (aga nad pole zombid), kes ihkavad inimeste lihast ampsu võtta. Ellujäänud on kogunenud kas sõjaväe poolt valvatavatesse linnadesse või üritavad ise omal jõul erinevate kaitsemeetmetega endal hinge sees hoida.

Mängu üks peategelane Joel on trauma läbi elanud karune ja karastatud mees, kes oma elupäevi erinevaid tellimustöid korda saates mööda saadab. Asjaolude kokkulangemise tõttu langeb tema õlgadele kohustus saata noor Ellie-nimeline tüdruk lähimasse Firefliesi nime kandva vastupanuliikumise laagrisse. Kuna maailmas ei lähe asjad kunagi nii, nagu lihtne oleks, osutub ka nende ühine teekond palju pikemaks ja karmimaks, kui kumbki neist ootas. Oma teekonnal saavad nad lähedasemaks, kohtuvad erinevate rohkem ja vähem sõbralike isikutega ning mõistavad, et punktist A punkti B jõudmiseks peab vahel terve tähestiku läbi käima.

PlayStation 5 versioonis on algse variandiga võrreldes väidetavalt parem graafika, tehisintellekt, heli ja paremad animatsioonid, sest kogu mäng on üle viidud „Part II“ juures kasutatud mängumootorile, mis kasutab ära PS5 pakutavaid võimalusi. Lisaks olevat väidetavalt kõpitsetud ka võitlussüsteemi, kuid teises osas nähtud lamamist ja lähivõitluse ajal löökide eest kõrvale põikamist siin ei leidu ning võitluse täiendused võivad esmapilgul natuke märkamatuks jääda.

Aga alustame kõige suuremast ja märgatavamast uuendusest. Graafika ja animatsioonid. Teate, ma olen mängudes paari asja suhtes väga kriitiline ja üheks neist on vesi. Kui ma astusin „TLOU Part Is“ esmakordselt veelompidega kaetud tänavale ja Joeliga esimesest veelombist läbi patseerides veepinnal ringe nägin, siis ma lausa kiljusin rõõmust. Lisaks peegeldub lompidest nii maailm kui ka tegelased, muutes vaatepildi tõeliselt kauniks. Ja see pole veel kõik.

Uue graafikamootori toel on parandatud kõiki tekstuure, taimestikku, valgust, peegelpindu ja tegelaste nahka, mis muudavad loo jälgimise tõeliselt nauditavaks. Olgu, need on imeväikesed asjad, aga kui ma ikka näen vaheklippides rääkimise ajal ka kaelalihaseid liikumas või silmi pisaratest läikimas, annab see mängu nautimisele korralikult juurde.

Eelpool mainitud vesi käitub ka seal sees sumades fantastiliselt hästi, sest veepinnal heljuvad vetikad ja samblikud lükatakse laiali ja need jäävad lummavalt loksuma.

Kui sa pahade meestega tulevahetusse satud ja mõne auto taha varjud, siis kuulid purustavad autoaknaid ja panevad terve vraki vappuma, kui vastastel grammi võrra võimsam relv on.

Purunemistest rääkides peab ära mainima ka kehade purunemise. Jah, mängija poolt teele saadetud kuulid ja pommid võtavad nii nakatunudelt kui ka inimestelt kaasa jäsemeid ja lihatükke. Nakatunud on veel eriti visad, sest osad neist hakkavad isegi pooleks rebituna sinu poole roomama, üritades su jalgu nosima hakata, ja nad saab kiire kannahoobiga looja karja saata.

See kõik kokku muudab mängu ülikauniks, sest liikuvad detailid ja hoonetesse lisatud dekoratsioonid on kordades kenamad (kui te olete esimest osa mänginud, siis võrrelge näiteks Capitoli hoone kuplit seestpoolt) ja ma võin öelda, et vähemalt mängu ilmumise hetkel 2022. aasta septembris on tegu PS5 kõige ilusama mänguga (vabandust, Returnal).

Aga… pole head ilma virinata. Kui kõik asjad on ülidetailseks lihvitud, siis jäävad teatud kitsaskohad seda paremini silma. Mängus on üks stseen, kus sa pead varjuma majadesse üsna võimsa tulejõuga relva eest ning see, kuidas teatud seinad seal kahjustada saavad, on päris hea. Samas on vana hea kontorilaud täiesti hävinematu, lastagu sinna sisse niipalju valanguid kui tahes. Olgu, ma saan aru, et kuna tegu on võimalikult originaalile lähedase uusversiooniga, ei saa sinna täielikku purustustööd sisse panna, aga vähemalt mind isiklikult jäävad sellised asjad silma riivama.

Samamoodi saab hea võrdluse tõmmata vastaste kehade purunemise ja Joeli hukkumiste vahele. Kui vastaste kehad lendavad kenasti ribadeks, siis vähemalt Joelile ei paista läbi kuulide otsa saades mingeid vigastusi või isegi vereplekke tekkivat. Samas on surmastseenid üsna üürikesed, seega nendest on lihtne mööda vaadata, sest meelega ei hakka peategelast keegi surma saatma, eks?

PS5 pakutavate võimaluste hulka kuuluvad ka 3D heli ja DualSense’i vibratsioon. Pult võbeleb mängija käes nii tulistades, vihma käes jalutades kui ka vastastega kakeldes. Iga tegevus, mida võiks vibratsiooniga edasi anda või täiustada, on saanud endale selle toe. Väga mõnus, mulle meeldib.

3D heli ma kusjuures ei märganudki kuni mängu keskpaigas oleva kanalisatsioonini jõudmist, kus liiguvad ringi veidralt kiiresti ühest kohast teise jõudvad hiilija-nakatunud. Nende kriiksatused ja urinad kõlasid kõrvaklappidest tõesti kõikjalt ja hetkeks tekkis selline „Tulnuka“ filmi tunne, et sa ei tea, kust nurga tagant või august mõni koll pea ja küünised välja sirutab.

Tehisintellekt ja võitlussüsteem on aga… natuke veidrad. Naughty Dog väitis, et tehisintellekt on täiesti ümber tehtud ning seda nii vastaste kui ka sinu kaaslaste osas. Nimelt on Ellie alati Joeli saatmas ning vanas versioonis armastas ta alati varju hoidmise lõikudes vastaste silme all ringi sebida, aga kuna mäng oli tehtud nii, et pahad sinu kaaslaseid ei näe, nägi see ääretult tobe välja. „Part I“ promodes räägiti, et see on korda tehtud, sest PS5 võimekus lubab korraga arvestada palju rohkemate muutujatega ning sinu kambajõmmid hoiavad varju, arvestades kõikide suundadega, kuhu vastased liikuda võivad. Praktikas see loomulikult nii ei olnud ja ma sain korduvalt käega otsaette laksata, kui Ellie reaalselt koos vastasega vannituppa hiilib või ennast otse tema nina all vastu kivimüüri surub. Loomulikult niimoodi, et teda ei nähta.

Ka vastaste tehisintellekt kõigub kõikidest lubadustest hoolimata vähemalt Normal-tasemel taas idioodi ja pooletoobise vahepeal. Lugematul arvul kordadest nägid kurjamid mind nende sõpru kägistamas ning ühe ja sama kasti taha varjumas. Selle asemel, et mind sealt loovalt minema kupatada, tuli ta mind kasti juurde otsima ja nii me seal siis tiirutasime, kuni ma talle selja taha jõudsin ja vastase hellalt oma embusesse haarasin.

Või teises kohas oli mul kahekohaline arv vastaseid ja pooled neist üritasid mind jätkuvalt ühest ja samast aknast sisse hüpates kätte saada, kuigi ma olin eelmised kolm meest juba valjude pumppüssipaukude saatel täpselt ühes kohas teise ilma saatnud ning nende aju- ja koljuplöga mööda aknaraami alla nirises. Ma ei näinud mitte kusagil seda uuendatud liikumist ja suhtlust, mis väidetavalt vastaste vahel olema pidi. Vahepeal on küll mulje, et vastased otsekui suhtleks omavahel, kuid tegevustes on nad jätkuvalt ülimalt ettearvatavad.

Võitlus ise on aga mõnusam kui varem. Jah, sa ei saa teha nii palju erinevaid asju nagu Ellie „The Last of Us Part IIs“ teeb, sest Joel on ilmselgelt vanem ja konkreetsem, kuid tema (jätkuvalt aeglasemad ja kohmakamad) liigutused on palju sujuvamalt animeeritud ning relvade vahetamine, sihtimine, telliste ja pudelite loopimine ning ringi liikumine on märgatavalt mugavam kui algses versioonis. Kui ma algses “Last of Usis” lausa pelgasin hiilimise katkemist ja võitluse algust, siis siin asusin ma sageli lausa ise tüli norima, et katsetada, kuidas ma mingist olukorras jõudu ja ressursse kulutades end läbi murran.

Kui te otsustate „The Last of Us Part I“ PlayStation 5l mängida, siis pakutakse teile 4K 30fps jooksvat Fidelity valikut või 1080p resolutsiooniga, kuni 60 kaadrit sekundis hoidvat Performance valikut. Samas on põnev näha piisavalt võimeka teleri korral Unlocked Framerate võimalust, mis tähendab seda, et mäng üritab kaadrisagedust võimalikult heana hoida. Kui graafikavalikud on tehtud, saate sukelduda vägagi üksikasjalikku hõlbustusmenüüsse, kus te saate vastavalt kas oma füüsilistele vajadustele või mugavussoovidele mängukogemust muuta. Mina panin näiteks julmalt peale asjade automaatse üles korjamise, sest muidu ma kulutaks oma kolmnurganupu lihtsalt ära. Aga kui on vaja kuidagi mängus asjade nägemist hõlpsamaks muuta või nuppude klõbistamist vähendada, on ka need valikud olemas.

Mängu lõpetades lukustate lahti võimaluse punktide eest osta kas kosmeetilisi lisasid, nagu erinevaid särke ja seljakotte või siis mängu muutvaid mugandusi nagu lõpmatu laskemoon ja aja aeglustumine või kui soovite, võite hoopis mängu visandipilte osta.

Mitmikmängu „Part Is“ enam ei ole, kuid selle asemel pakutakse mängu sisse ehitatud kiirläbimise võimalust, mis paneb ekraanile tiksuma kella ja mõõdab iga peatüki läbimise aega või hoopis ühe eluga mängu, kus üks surm kogu seiklust otsast alustab.

Seega nagu te minu tekstist järeldanud olete, on „The Last of Us Part I“ fännide poolt armastatud seiklusmängu parim versioon. Kui te seda varem mänginud ei ole või kui te viimati läbisite PS3 variandi umbes 10 aastat tagasi, siis on tegu põhimõtteliselt kohustusliku ostuga, kuna uuendused muudavad mängu tunduvalt paremaks kui ta seni on olnud ja teie esimene kogemus mänguga saab olema võrratu. Kui te aga olete juba mänginud mängu Remastered versiooni, siis peate mõtlema, kas 80 eurot on summa, mida te ülikauni graafika, kuid põhimõtteliselt sama mängukogemuse eest välja käia tahate. Mina isiklikult ei armasta mänge korduvalt läbi teha ja kui ma poleks arvustamist enda õlgadele võtnud, siis ma alles paari aasta eest Remastered-versiooni mänginuna tõenäoliselt antud teost enne suuremat soodukat poleks hankinud.

The Last of Us Part I
HEA
Näeb täiesti vapustavalt hea välja
Uuendatud animatsioonid annavad loole veelgi enam kaalu
Tohutu hulk lahti lukustatavat kraami
HALB
Tehisintellekt on uuendustele vaatamata pooletoobine
Pisivead hakkavad kauni graafika taustal häirima
4
Platvorm: PS5
Ilmus: 2. september 2022
Arendaja: Naughty Dog
Väljaandja: Sony
Ülevaade tehtud: PS5

Mängu saab osta siit:
osta_playstationosta_gamestarosta_euronicsosta_amazon

4 KOMMENTAARID

    • Kui sa pole varem “The Last of Usi” esimest osa mänginud, siis kindlasti. Kui oled, siis arvesta, et mäng ise on põhimõtteliselt sama, lihtsalt ilusam ja mitmikmängu enam pole. Aga tegu pole “Resident Evili” sarja uusversioone meenutava tootega, vaid mängu kulgu on üritatud võimalikult originaalilähedasena hoida. Kui sul pole kahju 70 eurost, et sama lugu uuesti kogeda, siis on see parim viis seda teha, aga raha välja käimine on juba iga mängija enda otsustada.

JÄTA VASTUS

Please enter your comment!
Please enter your name here