Assassin’s Creed Mirage – meistervargast sarimõrvar

“Assassin’s Creed Mirage” on Ubisoft Bordeaux’ loodud põnevus-seiklusmäng, mis ilmub 5. oktoobril 2023. aastal PlayStation 4, PlayStation 5, PC, Xbox One’i ja Xbox Series X/S-i platvormidele. Google’i andmetel peaks tegemist olema “Assassin’s Creedi” sarja 13. mänguga. Kuigi see järgneb “Assassin’s Creed Valhallale”, toimub mängu tegevus ajaliselt enne “Valhalla” sündmusi.

Mängija leiab end 9. sajandi Bagdadist, Samarra anarhia ajastust. Peategelaseks on “Assassin’s Creed Valhallast” tuttav Basim ibn Ishaq, kes oma nooruspõlves tänavavargana elatist teenib ning lõpuks salamõrvarite vennaskonnaga liitub, et võidelda vabaduse eest ja kaitsta vennaskonna saladust templiordu eest, kes kontrolli ihkab. Kahjuks järgneb tema “minevik” talle ka sinna ja ta näeb minevikukummitusi nii unes kui ka ilmsi.

Ahjaa, nagu juba ära arvasite, siis sel korral mees- või naistegelase (või muusoolise) vahel valida ei saa. Sulle antakse mängimiseks üks tegelane, kelleks on Basim ja tema sugu ega suguelundeid muuta ei saa. Nahavärvi ka mitte. Võite patja nutma minna, aga ei saa. Ja see on hea. Mulle sobib. Pole vaja seda kraami igasse mängu.

Ubisoft lubas, et selles mängus minnakse tagasi “Assassin’s Creedi” juurte juurde, keskendudes lineaarsele loole, parkuurile, hiilimisele ja mõrvamistele. See lubadus saab täidetud ning sellist mängu oli vahelduseks päris mõnus mängida. Sai lõpuks ometi taaskord põõsastes ja majade katustel või müüridel ringi hiilida ning pahaaimamatuid ohvreid kas noaga ribidesse susata, neid noaga loopida ning uinutava või mürginoolega kuklasse kostitada. Mulle see meeldib. Selline hea tunne tekkis, kui kusagil kindluses järjest vastased ära märgid ja neid siis likvideerima asud. Sai lõpuks ometi jälle põõsas luurav salamõrtsukas olla, mitte mingi viikingist ringiuisutav kirvemõrtsukas.

Aga… loomulikult on tagasi ka klassikaline ronimine, kus vahepeal teeb su ekraanil juhitud tegelane kõike muud peale selle, mida sina sooviksid. Tahaksid et su tegelane roniks aknast sisse? Tema hüppab üle akna, ronib kõrvalt või teeb enda poolt kõik selleks, et sa sealt aknast sisse ronitud ei saaks. Või tahad, et ta ei roniks aknast sisse? Pole probleemi, hüppab hops aknast sisse ja jälle välja ja jälle sisse, et sa kindlasti ei saaks oma teekonda jätkata. Või hüppab üle varjava ääre, otse vastase ette, selle asemel, et sinna viimase osa juures rippuma jääda. Õnneks on vastane sellisest ootamatust äkkilmumisest veel ehmunud ja saab nuga, enne kui piiksatada jõuab. Olgu, piiksu teeb, aga ega see seal nurga taga olevaid kaaslasi häiri.

Kaaslasi ei häiri ka nende patrullimise teele jäetud laipade meri. Alguses küll vaatavad, et ohhooo midagi uut, aga siis kas keeravad otsa ringi või jätkavad oma teekonda nagu poleks midagi erilist juhtunud ning võtavad nähtut järgmistel ringidel juba loomuliku keskkonna osana, isegi kui nad peavad nende teele jäetud laipade tõttu väikese ringi sisse tegema. Klassikaline Ubisofti mängude AI.

Oskustepuu on võrreldes “Valhallaga” üsna tagasihoidlik ja see sobib mulle. Oskustepuu on jaotatud kolme ossa, mis keskenduvad hiilimisele, lisatööriistadele ja kotkapilgule. Kõikide oskuste lahti lukustamiseks jääb põhimissioonide läbimisest väheks ja tuleb teha ka kõrvalmissioone, mille lepinguid saad salamõrtsukate kontoritest.

Aga… mängus on ka uut kraami. “Mirage” pakub üht uut elementi – ma vähemalt ei suuda hetkel meenutada, et midagi sellisel kujul enne olemas oleks olnud – mõrvamise fookust. Kui oled vastastele piisavalt lähedal ja nemad ei ole sind veel märganud, saad panna aja pausile ja märkida udu sees vastaseid, kuni viis vastast korraga, ja seejärel käivitad oma oskuse, misjärel Basim hüppab või glitchib (nagu Jaapani õudusfilmides) ühe vaenlase juurest teise juurde, neid teise ilma saates. Päris äge asi, mulle meeldis ja sobis väga hästi minu mängustiiliga.

“Mirage’i” maailm on selline paraja suurusega ega ole üleliia suur, nagu mänguseeria viimastes osades olema kippus, aga ei jää ka liiga väikeseks. Suurus on täpselt paras. Mulle sobis. Kokku läks mul selle mängu läbimiseks pisut üle 30 tunni. Päris kõiki kõrvalmissioone ma siiski ära ei teinud, tegin neid, mis sihtmärgini viiva tee peale jäid. Aga nende tegemine ei tohiks siiski ka eriti palju aega võtta, mul jäi neid umbes 5-6 tükki teha. Tõsi, pärast lõppu antakse sulle ports uusi lepinguid/lisamissioone, nii et mängimist jätkub natukeseks ajaks ka pärast põhimängu lõppu. Lõpp ise jättis pisut soovida ja oleks saanud parem olla, aga selle jätan teie avastada ja otsustada. Kui sinna jõuate, tulge muljetage Meile Meeldib Mängida Discordis, mida te lõpust või üldse kogu mängust arvate.

Sisse lipsas ka paar naljakat, aga tüütut tehnilist viga. Selle võib panna muidugi selle arvele, et mina mängisin seda veel enne nullpäeva parandust. Ühel hetkel jäi mul üks vahestseen tulemata ning mu vastased ei tahtnud enam ära surra. Nad said küll nuga ja kukkusid pikali oigama, aga keegi neist ei surnud kunagi ära. Vabastatavad vangid ei soovinud samuti oma kongist välja tulla, ilmselt hakkas neile vangikong meeldima. Ei jäänudki muud üle kui mäng kinni panna ja see osa uuesti teha.

Kõige rohkem vihastas mind välja üks lõpumissioonidest, mis oli disainitud natuke lollakalt, sest vajas jätkamiseks portsu kaupmeeste märke (merchant tokens). Neid mul taskus loomulikult ei olnud ja nii pidin ma uuesti tänavale jooksma ja hakkama kaupmeeste taskuid tühjendama.

Ahjaa näed olekski peaaegu meelest läinud. Nimelt saad – mõned missioonid lausa nõuavad seda – teiste taskutest varastada. Kõnnid kellegi selja taha, ekraanile tekib vastav nupp (sõltuvalt teie valitud mänguplatvormist) ja seda vajutades tekib ekraanile kujund ning teie peate õigel ajahetkel värvilise kujundi joonte sees nuppu vajutama. Kui õnnestub, siis tegite just ohvri taskud tühjaks ja nüüd tasub teises suunas minema hakata, enne kui ohver märkab, et ta taskud on mingil põhjusel kergemaks muutunud. Kui ei õnnestu – sõltuvalt raskusastmele võivad need piirjooned olla paksud ja suured või hoopis imeõhukesed, mis nõuavad ülimat täpsust -, siis tuleb kiirelt ajama panna, sest ohver pistab kohe kisama ning valvurid jooksevad kohale.

Loomulikult nähti selle käigus ka sinu nägu ära ja sinu kui kurjategija tuntus suureneb iga korraga, kui mõne kuriteo saamatult toime paned. Kui soovid linnas rahulikult edasi liikuda, tuleb sul hakata seintelt tagaotsimiskuulutusi maha korjama. Märkide olemsolu korral saab üles otsida ka tänavanurgal mõne teadustaja, kellele need märgid pihku suruda ning tema kuulutab siis kõigile, et sa ei ole enam kurjategija.

Aga mida selles mängus ei ole, on Animus. Ei ole enam seda lollakat tänapäeva maailma hüppamist ja pealesunnitud jalutamist/hiilimist seal. Jumal tänatud, et ei ole, ma vihkasin seda jama kogu täiega. Ei ole ka mingit rumalat platvormimist ja lendlehtede tagaajamist. Korra küll ähvardas ja mu huultele tekkisid juba vandesõnad, aga õnneks selgus, et see oli väike humoorikas hetk. “Assassin’s Creed Mirage” on seiklusmäng, ilma lisajamata ja mulle see sobib. Aitäh Ubisoft.

Kokkuvõttes on “Assassin’s Creed Mirage” selline keskpärane mäng. Ei midagi erilist, aga kindlasti mitte halb. Mingit uue põlvkonna või mängutreileritest nähtud graafikat siit oodata muidugi ei tasu, aga mäng ise on piisavalt hea, et lõpuks ei pane sa seda tähele, et suure stuudio ja uue mängu kohta on graafika umbes 10+ aastat ajast maas. Aga muidu jäin mängukogemusega rahule, selline hea mõnus amps oli. Sellise suurusega võiksid ka järgnevad “Assassin’s Creedi” mängud tulla. Mis peamine, selle eest ei peagi rahakotist 80 eurot otsima, vaid piisab kõigest 40-50 eurost, et mängu nautima saaksid asuda. Soovitan.

Lapsevanematele: PEGI reitingusüsteemi kohaselt sobib “Assassin’s Creed Mirage” mängimiseks alates 18. eluaastast, põhjuseks siis mängus toimuv vastaste mõrvarine, aga ma ei näe ühtegi põhjust, miks ei võiks mängu ka näiteks veidi noorematele pihku anda. Eriti kui nad on varem “Assassin’s Creedi” mänge mänginud.