Resonance: A Plague Tale Legacy – Uus katkupeatükk on kohal

Kui peaaegu kümme aastat tagasi esimesed “A Plague Tale: Innocence” treilerid avalikkuse ette jõudma hakkasid, vaatasin ma neid üsna nõutu meelsusega. Tegemist näis olevat järjekordse õnnetu keskpärase euromänguga, mida domineerivad pruuni viiskümmend varjundit. Mingil põhjusel on see arvamus mul säilinud tänaseni, vaatamata mängu saatnud nii kriitilisele kui ka mõõdukale kommertsedule. Ja nii on see mul tänaseni proovimata.

Ega tegelikult polekski ju selles midagi veidrat, kui 2022. aastal ilmunud “A Plague Tale: Requiem” poleks võitnud mu südant sellisel moel, et ma selle pärast lõpetamist kohe uuesti teist korda läbi tegin. Oleks sellest siis piisanud. Ei, ma valisin selle lausa oma aasta mänguks. Hiljem olen veel tõdenud, et see istub mul siiani lausa kõigi aegade lemmikumate mängude nimekirjas. Ja sellele vaatamata on mul esimene osa proovimata.

Äkki kardan mängus pettuda, kuna järg on loonud kõrge võrdlusbaasi?

Ma ei saa öelda, et mul oleks lemmikžanr, kuid mõnusalt atmosfääriline emotsioonidega mängiv loopõhine seiklusmäng tabab küll õiget kohta. Ükskõikseks jätavad sellised mängud pigem harva. Selleks tuleb ikka kirjutamisega vaeva näha, et asi nii kehvalt välja kukuks. “Requiem” oli aga vastupidiselt žanri meistriteos. Just sellepärast ei suutnud ma ära oodata seeria järgmist osa. Seda enam, et mängu lõpus lausa pisikese stseeniga tulevikulootusi hellitati.

Nüüd ongi see aeg käes. Asobo Studio värskeim teos katkuuniversumist on kohal – “Resonance: A Plague Tale Legacy”. Esimesest treilerist peale oli mul selge, et pean selle omale konsoolile saama ja esimesel võimalusel läbi tegema. Tühja sellest, et seeria esimest osa siiani väldin. Kõik ei peagi loogiline olema.

“Resonance” pole kindlasti seeria loogiline jätk. Ka eelmise mängu lugu ei lähe edasi. Selle asemel satub mängija hoopis “Innocencest” varasemasse aega, mida jutustab meile üks “Requiemis” tutvustatud tegelastest, rändur ja aardekütt Sophia. Me tutvume nii tema lapsepõlvega kui ka sellega, miks ta üldse oskas Amiciat ja Hugot nende rännakul abistada. Ühtlasi kogeme Sophia elukäiku ja saame rohkem teada mänguseeriat läbivast katkust ja selle ajaloost. Loomulikult tekitab see kõik mängu lõpuks veelgi rohkem küsimusi, kui me esialgu oskasime küsida. Sophia lugu viib meid Kreeta ajalukku, kus tutvume müütilise Minotauruse legendiga. Näeme kuningas Minost, kangelast Theseust ja leiutaja Daedalust. Sarnaselt mõnele “Assassin’s Creedi” seiklusele pakub “Resonance” meile veidi teistsuguse tõlgenduse klassikalisest jutustusest.

Sarnasusi salamõrtsukate mängudega on veel teisigi. Kui eelnev “Plague Tale” mäng oli rohkem hiilimise ja jooksmise peale üles ehitatud, koos mõningase võitlusega, siis Resonance puhul on mindud rohkem viimases suunas. Sophial on kasutada erinevaid mõõku, korjatud boonuseid ja kogutud oskuseid, millega vastastega üks-ühele või üks-kolmele või koguni kaks-kuuele situatsioone enda kasuks ja lõbusamaks pöörata. Jah, siin on ka pareerimisemehhaanika. Veel saab keskkonnast asju haarata ja nendega vastaseid visata.

Mängus on ka traditsioonilisemaid bossivõitluseid mitme faasi ja vaheklippidega. Need on ehk isegi mängu kõige lõbusam osa, sest näivad soodustavat agressiivsemat lähenemist samas seda otseselt karistamata. See siiski ei tähenda, et hiilimist ja jooksmist enam poleks. On ka neid täitsa piisavalt. Küll vähema strateegilise tähtsusega, kuid ikkagi põnevust ja pinget pakkuvad. Jooksmise sektsioone on muideks ka platvormimisega ühendatud, kuid see näib olevat eelkõige seotud põnevuse loomisega, mitte nii väga mängija proovile panemisega.

Uue mänguga on Asobo loonud sarnasusi veel teisegi armastatud seeriaga. Nimelt on “Resonances” omajagu mõistatuste lahendamist, mis paratamatult tekitab sarnasusi “Tomb Raideriga”. Või miks mitte ka “Unchartediga”. Aga ma tahaks öelda, et Asobo on selle elemendiga paremini toime tulnud. Mõistatused on maailma väga kenasti sisse sulanud ja mõjuvad mängu käigus naturaalselt. Ühtlasi pole nad labaselt lihtsad, vaid vajavad kohati aja maha võtmist ja veidi mõtlemist. Mäng ei hoia nende juures ka ülearu palju kätt. Kuigi Sophial on mõistatuste lahendamiseks märkmik ja ta saab oma kaaslastelt veidi nõu küsida, siis ikkagi on võimalus veidi oma halle ajurakke ka ise liigutada.

Uuendustest hoolimata on mänguseeria iseloom siiski alles jäänud. Tegemist on atmosfäärilise seiklusega, kus lugu räägitakse nii läbi peategelase sisekaemuse kui muusika. Taaskord on noodivihik usaldatud Olivier Deriviere kätte, kes on Eesti Filharmoonia Kammerkoori asendanud kahekümnepealise Kreeka-Küprose naiskooriga. Kasutades traditsioonilisi pille, on loodud mõnusalt antiigihõnguline vahemereline helitaust. Kogu helipilt käib mänguga käsikäes ja aitab kaasa õige õhustiku loomisele, sõltumata sellest, kas tegemist on ohtliku luuramisega, mõistatuse lahendamisega või elu eest jooksmisega.

Raske on öelda, kas mängumootorit on värskeima peatüki tarvis putitatud, kuigi pimesi pakkudes tahaks väita, et ilmselt on. Asobo kasutab täitsa oma Zouna mootorit ja mäng näeb taaskord suurepärane välja. Vaatamata mõningatele pisematele ja eelkõige kosmeetilistele viperustele pean tõdema, et üldine kogemus ja mängu sujuvus on parem kui nii mõneski kuulsamas ja laiema kandepinnaga mängumootoris.

Hoolimata kõigest positiivsest, on mul siiski ka väike mure. Mul on selle lõpetamisest nüüd terve nädal möödas ja ma ei suuda siiani otsustada, kas ma tahan seda uuesti läbi teha. Kahtlemata on tegemist hea mänguga, kuid mingis osas ei kõnetanud see mind selliselt kui “Requiem”. Võib-olla on asi selles, et Sophia tegelane jäi minu jaoks eelmises osas liiga kõrvaliseks ja ka “Resonances” ei suudetud luua samaväärset sidet kui tekkis Amicia ja Hugoga.

Atmosfäärilise poole pealt ütleks, et mäng ei voolanud ehk nii sujuvalt kui möödunud peatükk ja oli liiga kohmakaid temaatilisi üleminekuid, mis veidi tõid mind mängumaailmast välja. Kuid ärge saage valesti aru, see pole nii väga kriitika kuivõrd lihtsalt norimine, sest mäng pole nii perfektne kui tema eelkäija.

Või on asi lihtsalt selles, et ma ei märganud mängus ühtegi rotti.

Mängu loovjuht David Dedeine on öelnud, et pärast eelmist kahte “Plague Tale” mängu tundsid arendajad, et neil on vaja väikest puhkust ja midagi värsket. Kuna Sophia hakkas neile juba siis meeldima, leidsid nad, et just tema pakubki võimalust proovida midagi uut ja läheneda oma loodud maailmale teisiti. “Resonance: A Plague Tale Legacy” näol on Asobo kindlasti saanud hakkama suurepärase tööga ja jutustanud järjekordse põneva loo maailmas, mille järjekordset peatükki jään ma suurima huviga ootama ja mine tea, äkki võtan ikka selle “Innocence” ka lõpuks ette.

Lapsevanematele: “Resonance: A Plague Tale Legacy“ on soovitatav alates 16. eluaastast. Varasematest osadest tuttava hiilimise asemel on siin rõhk lähivõitlusel, kus vägivald ja sünge keskkond on võrdlemisi realistlikud. Mängu tume atmosfäär ja brutaalsemad võitlusstseenid ei sobi noorematele lastele.