Bayonetta 3 – komm või pomm?

“Bayonetta 3” on mäng, mida on kaua oodatud. Vähemalt mina ootasin seda kaua. Jeerum, ma ei mäletagi, millal selle logo Nintendo Switchi õrritajana üldse näidati? 4 aasta eest? 5 eest? Igatahes, see oli ammu, kuid nüüd on meie lemmiknõia seiklused viimaks ometi jätkumas ja need on veel suuremad, pöörasemad ja märulirikkamad kui varem.

“Bayonetta 3” algab üllatavalt. Nimitegelane, kes on muidu tavaliselt tugeva naistegelase musternäidis ja on kõikidele kurjamitele sarkasmi ja seksikusega vastu hakanud, saab täiega molli. Nimelt on kuri olevus nimega Singularity otsustanud kõik multiversumis asuvad maailmad pihuks ja põrmuks teha ning seda tehes peab ta hävitama ka kõikide maailmade Bayonettad. Siin kerkis mu kulm hetkeks üles. Oot-oot… Multiversum? Erinevad Bayonettad? Kas siis esimesed kaks mängu polnudki sama peategelasega mängud, kuigi lugu tegi väga suurepärase ringi? Kas ma mängin nüüd hoopis uue Bayonettaga? Nendele küsimustele vastuseid otsides alustasin oma ringreisi läbi erinevate maailmade, jõudes Egiptusesse, Pariisi ja ka Hiina müürile, kaaslasteks vaid salapärane ja ninakas noor neiu Viola ja tema koletiskass Cheshire.

Koletised on kusjuures “Bayonetta 3” läbivaks teemaks nii relvade kui ka võitlussüsteemi puhul. Kui varasemates mängudes muutsid deemonid vaid erinevate kombode lõpulööke ja madistamine käis ikkagi käte ja jalgade otsa torgatud relvadega, siis sel korral enam relvi niimoodi jaotada ei saa. Mängu jooksul sõlmib Bayonetta lepinguid erinevate deemonitega, saades niimoodi endale ka nende relvad. See lubab deemonit keset võitlust välja kutsuda, et ta kollidele kiiresti pasunasse kütaks. Kuid tuleb olla ettevaatlik, sest kuniks sul pole vastavat võlueset, on Bayonetta deemonit välja kutsudes paigale naelutatud ja tantsib lummavalt ning ennastunustavalt. Relvi on korraga aktiveeritud kaks ja nende vahel saab jooksvalt vahetada. Kuigi esimeseks koletiste (kelleks on siin mängus “Resident Evil: Revelationsi lögakoletisi meenutavad Homunculused) nuhtlemise vahendiks on püstolid nimega Color My World, unustasin ma need peagi, sest ämblikdeemoni yo-yo ja kellatornideemoni kilp olid märksa põnevamad.

Iga relv on kuidagi erinev ja iga relvaga saab teha väga pika nimekirja löögiseeriaid (mida vähemalt keskmisel raskusastmel pähe õppima ei pea, sest üks-kaks kindlat seeriat ajavad asja ära). Lisaks on igal relval ja ka sellega kaasneval deemonil oma oskustepuu, kust asju lahti osta. Mina asusin kohe laiama ja kulutasin oma ressursse, kuid paaril korral avanes üsna pea pärast eelmise lemmikuga poole peale jõudmist uus deemon, mis sundis mind eelmist nurka viskama.

Kui deemonitega madistamine teile meelepärane pole, aga eelmised kaks Bayonetta seiklust meeldisid ja nende salvestused teil alles on, saate endale lahti lukustada ka nende mängude relvad koos oma oskuspuudega. Deemoneid nendega ei kaasne ja nende relvade kasutamisel olemasolevaid deemoneid appi kutsuda ei saa.

Bossivõitlused pakuvad ka vaheldust niisama tümitamisele, sest te saate mängida tulistamismänge, proovida kätt rütmimängus ja katsuda üle olla hiigelsuurte koletiste kahevõitluses.

Ja nüüd jõuamegi selle hetkeni, kus “Bayonetta 3” hakkas mind rongi pealt maha raputama. Nimelt on tegu väga hea märulimänguga, mille head kohad on tõeliselt head. Võitlus on sujuv, kiire, kaunis vaadata ja lõbus. Bayonetta kostüümide ja värvide valik muutub aina suuremaks ja suuremaks. Uute võluesemete lisandumine annab üha rohkem ja rohkem valikuvõimalusi, kuidas mängu toimima panna. AGA… samas on selle halvad kohad tõeliselt halvad.

Kuna deemonite välja kutsumine on üks põhimehaanikaid, on ka vastased piisavalt suured, et deemonitega kähmlusesse astuda. See teeb aga kahte asja: kas kaamera lendab kaugusesse ja Bayonetta jääb ekraanil tibatillukeseks või suumib kaamera sisse ja näitab Bayonettat ennastunustavalt suure koletise pahkluud rappimas. See on aga… tüütu ja igav.

Lisaks jääb võitluste vahele tohutu hulk tühja maad, sest maailmad pole enam lihvitud koridorijooksud, vaid üsna avarad avatud liivakastid. See tähendab erinevate deemonirelvade võimete abil viletsat jooksmist ja hüppamist, mõistatuste lahendamist ja nänni kokku korjamist, mis kisub mängijat üha rohkem ja rohkem ägedast märulist eemale.

Lisaks Bayonettale peab mängima veel kahe tegelasega, noore ja mässumeelse Viola ning salaagendiks kehastunud Jeanne’iga. Violal ei ole sellist deemonipagasit nagu Bayonettal ning tema mängustiil meenutab pigem… “Sekirot” või “Niohit”. See tähendab, et kui Bayonetta suudab kombode jaoks aega aeglasemaks kerida oskuslikult põigeldes, siis Viola peab selleks ülimalt täpselt vastaste lööke pareerima. Rõhutan: ülitäpselt. Temaga mängimine võib mõnele inimesele meeldida, sest kui asjad õnnestuvad, on temaga lausa lust ringi tormata, kuid minul piirdus temaga vastaste tümitamine mõõga sõna otseses mõttes põõsasse viskamisega. Nimelt on tema mõõga sees peidus deemon Cheshire, kes on päris valusalt virutav nurrmootor-kiisu, seega saatsin mõõga teele ja lasin Cheshire’il kollid manalateele saata. Jeanne’i tasemed on aga hoopiski kohmakad külje pealt vaates aset leidvad… hiilimismärulid, mis ei olnud kuskilt otsast nauditavad. Järjekordselt kisuvad mõlemad kohustuslikud lisategelased sind “Bayonetta 3” ägedast märulist eemale.

Graafiline pool on täiesti okei. Switchist võetakse ilmselgelt viimast ja ekraanil toimuv möll on kirev, piisavalt kiire ja sujuv, et mängukogemust mitte rikkuda. Peategelaste disain on kaunis ja erinevad kostüümid meeldivalt varieeruvad, kuid Homunculused on veidi igavavõitu rohekassinised lögaelukad ega saa varasemate mängude inglitele ja deemonitele ligilähedalegi. Isiklikult pean ma ka mängu parimateks võitlusteks just maailmadesse ära peidetud inglilahinguid ja see on kõnekas fakt.

Muusika on meeldiv ning häälnäitlemine väga hea. Pole arugi saada, et peaosatäitja näitleja vahetunud on.

Kuna Bayonetta seiklused pole kaugeltki läbi ning juba 2023. aasta alguses peaks ilmuma tema järgmine, hoopis teistsuguse visuaalse stiili ja vaatenurgaga seiklus (vihje: selle demo on kusjuures “Bayonetta 3s” olemas), ootan ma põnevusega, mida siia maailma veel juurde lisatakse. Samas loodan ma, et Platinumil on piisavalt oidu, et naasta tagasi juurte juurde, sest ma tahan üha rohkem ja rohkem kogeda just neid “Bayonetta 3” häid momente, sest need on tõeline märulimängude tipptase. Kahjuks peab aga nendeni jõudmiseks läbima väga palju tõeliselt viletsaid lõike.

Lapsevanematele: “Bayonetta 3” peategelaseks on enesekindel ja sarmikas naine, kes ei karda endalt ka oma keha katvaid juukseid eemaldada. Selle jaoks on mängu seadetes olemas lausa eraldi valik “Naive Angel Mode”, seega kui te ei soovi oma lastele paljast ihu näidata (strateegilised kohad jäävad siiski kaetuks), klõpsake see valik sisse ning tegelane jääb sündsalt riietatuks (aga tantsib ikka kaunilt).