Mida teeksite teie, kui satuksite enda jaoks tundmatusse, ent huku äärel olevasse maailma ja kõik hakkaksid teid kangelaseks ja maailma ainsaks lootuseks nimetama? Kas ajaksite rinna uhkelt kummi ja oleksite valmis kõigile pasunasse kündma? Või ehmataks see teid pigem ära ja te tahaksite pääseda tagasi sinna, kust tulite?
“Forspoken” räägib meile loo 21-aastasest neiust nimega Frey Holland, kes ühel päeval beebina New Yorgist Hollandi tunneli suu juurest leiti. Orvuna kasvanud tüdruk on sattunud seadusega pahuksisse ning leiab ennast ikka ja jälle kohtuniku eest, kuid tegelikult tahab ta selle eluga lõpparve teha ja New Yorgist kaduda. “Sõbrad” ei andesta talle aga viimase pikanäputöö untsu minemist ning panevad Frey räämas korterile ja kogu tema kogutud rahale, millega ta uut elu alustada lootis, tule otsa. Freyl õnnestub koos oma kassi Homeriga aga pääseda ja ta jätab kassi oma vanale tuttavale kohtunikuprouale.
Elu üle järele mõeldes silmab ta ühest aknast aga midagi läikivat ning asja uurides leiab ta uhke käevõru. Kui ta seda aga puudutab, toimub valgussähvatus ja Frey leiab ennast Athia-nimelisest maailmast, mis on huku äärel ja kus maailma laastava katastroofi käest pääsenud inimesed ühte linna koondunud on. Käevõru on aga mõistusega… olevus (asi?) ning Frey ristib ta kibekiirelt Võruks (Cuff). Üheskoos asutakse välja selgitama, miks kõik teda kangelaseks peavad, miks seni Athiat kaitsnud valitsejad ehk Tantad maailma hävitama hakkasid ja kuidas kuradi moodi ta sealt tagasi New Yorki saab.
Pärast Võruga kohtumist on Frey omandanud võime kasutada loitse, mida siis erinevate elukate nuhtlemiseks või enda kaitsmiseks kasutada. Tänapäeva rollimängudele kohaselt avaneb mängu jooksul mitu erineva stiiliga oskustepuud, kust mana kasutades uusi loitse lahti lukustada saab. Loitsudel on oma taastumisaeg ning kogu aeg oma paremaid toetusloitse spämmida ei saa. Loitsude lahti lukustamiseks vaja minevat mana saab kas kogemuspunkte teenides või lihtsalt maailmas ringi tuisates siniseid manapunkte korjates. Seega on ringi liikumine alati kasulik.
Ja liikumine on üks asi, mida “Forspoken” õigesti teeb. Frey oli juba New Yorgis päris hea parkuurija, aga võluvõimed teevad temast tõelise Välgu, kes suudab hetkega joosta üles mäenõlvadest ja lõpuks kihutada ka vee peal. Võluparkuuri saab kasutada ka võitluse ajal ning vastastest üle karates saab teatud rünnakuloitse kohe nende kõige võimsamaks versiooniks muuta.
Kuigi mängus on olemas ka kiirreisimise võimalus, siis ma kasutasin seda suhteliselt harva, sest alati oli lõbusam ja ka kasulikum lihtsalt maailmas ringi silgata, sest alati vedeles kusagil mana või mõni aardekirst või kamp koletisi, kes lihtsalt muhku norisid.
Athia ise on hiiglaslik. Päriselt ka. Kui te järgite ainult mängu lugu, mis umbes 15 tunniga läbitav on, näete te vast 10-20% maailmast. Minul kulus umbes 27 tundi ja ma tegin ka omajagu avastamist, kuid nii 60% maailmast oli mängu lõppedes ikka nägemata. Kõikjal on aardekirste, mõistatusi, killatorne, varemeid, mahajäetud linnu, koopaid ja varjupaiku, kus Frey end ravida saab ning asjade meisterdamisega tegeleb. Ahjaa, kassid kogunevad ka nendesse varjupaikadesse. Nimelt on üheks maailmas leiduvaks huvipunktiks ka maagiliste kasside altarid, kuhu jõudes pead sa kiisule ligi hiilima, et ta ühe silitusega enda sõbraks teha.
Esmapilgul meenutab see maailm vägagi mulle meeldinud Ubisofti “Immortals: Fenyx Risingut”, sest mõlemas mängus on lademes koletiste valvatavaid aardekirste, kuid tegelikult on mäng oma olemuselt natuke teine.
Nimelt on “Forspoken” hoopis superkangelasemäng. Olgu, TEGELIKULT kuulub ta ühte Jaapani mangažanrisse, mida nimetatakse isekai’ks. See räägibki fantaasiamaailma sattunud tavainimesest, nagu näiteks “Alice Imedemaal”. Aga see selleks. Minu jaoks on “Forspoken” läbi ja lõhki superkangelasemäng, sest esmalt peavad kõik Athiasse alles jäänud inimesed sind maailma päästjaks ja kangelaseks ning noh, sul on ju sellised võimed, mida seni on nähtud ainult Athiat kaitsnud-valitsenud Tantadel.
Stiili poolest meenutab “Forspoken” väga “Infamousi” sarja või “Prototype’i” või “Hulk: Ultimate Destructionit” ning see on väga äge. Nimelt oskab “Forspoken” mängijat ennast tugevana tundma panna, sest ründeloitsud tunduvad tõesti hävitavad ja toetusloitsud ägedad. Näiteks veemaagias on üks loits, mis imeb vastased suure veekera sisse, mille sa siis nendele kahju tegemiseks lõhki lasta saad. Tulemaagia seas on loits, mis manab sinu ümber tuleleekidest seina, tehes kahju kõikidele, kes sealt läbi tulevad. Mul on jube kahju ainult sellest, et loitsud ei tundu üksteist kuidagi mõjutavat. Ubisofti “Starlinkis” oli väga tuus elementide süsteem, et kui sa näiteks kedagi jäässe panid, siis tegi tuli talle rohkem kahju jne. “Forspokenis” on olemas kuhjades ägedaid loitse, mis samuti koletisi põletavad ja märjutavad, kuid nende järjest kasutamine ei tundu mitte mingisugust mõju avaldavat. Käest lastud võimalus.
Mängu graafiline pool toimib kenasti ning on hetki, kus maailm on kohutavalt kaunis, eriti siis, kui päike kusagil metsas olles puude vahelt välja piilub. Samas on “Forspoken” üks neist mängudest, kus mul oli kole keeruline võitlusest ilusaid pilte teha, sest võitlusele ja kiirele liikumisele tundub olevat peale pandud mingi udufilter või on kõik natuke kehvema resoga sel hetkel, seega silmailu vaheldub kahtlasemate momentidega. Samuti meeldib mulle see, et Frey saab samuti natuke kahjustada ja määrdub, kui ta võitluses nahutada saab. Tema riided tuhmuvad ning nägu kattub pori ja kriimustustega. Selliseid asju võiks mängudes rohkem olla.
Heli meeldis mulle aga väga. Peamenüüs käivituv muusikapala võtab meeldivalt kaasa ümisema ja tegelaste hääled on vahvalt sisse loetud. Frey on selline särtsakas ja otsekohese ütlemisega neiu, kes ei pelga jutu sisse ka paari F-pommi põrutada. Võru on aga briti aktsendiga härrasmeheliku jutuga tegelane ja koos moodustavad nad sellise Marveli Venomit moodustava paari, kus Frey ja Võru omavahel kogu aeg nägelevad ja üksteisele sarkastilisi märkuseid pilluvad. Tean, et seda on internetis maha tehtud, aga minu meelest sobib see mängu olustikku suurepäraselt. Mõelge nüüd ise, mida te draakonit nähes ütleksite? Kas “Oi, mis kena lohe, lähme suskame teda pisut mõõgaga” või “Minge p****, see on ju kuradima draakon, v**** küll!”? Mina kaldun pigem selle viimase poole.
Mängitavuse poole pealt toimib kõik suurepäraselt. Teil on alati kindel siht silme ees, kuid maailm lausa ootab, et te seda avastama läheksite ning ma unustan ennast ikka ja jälle seal ringi jooksma, sest mul on vaja ju see loits paremaks muuta ja siis on seal kusagil üks mõistatus ja mul ei ole veel sealt varemetest küünelakki ära toodud ja… Oot-oot, küünelakki? Just. Küünelakki. Frey varustusse ei kuulu mitte turvis ja kiiver, vaid keep, kaelakee ja küünelakk. Kõik need annavad erinevaid boonuseid ja võimaldavad teil teha Frey just selliseks, nagu teile meeldib. Tahate, et oleks rohkem “critical hitte”, mis vastaste kaitset eiravad? Saab. Tahate, et löögid annaks teile elu? Ikka saab. Tahate, et blokeerides või vastulööke sooritades taastuks toetusloitsude energia? Saab ka seda. Selliseid valikuid, mida ise oma keebi ja kaelakee külge riputada, on kümneid ja iga mängija leiab sealt midagi sobivat.
Mängus on hetki, mis panid mind ka ohkama, sest ma ei salli seda, kui ägedad superkangelasemängud tempot alla võtavad (a la “Ämblikmehe” Mary Jane’i hiilimisosad). Seda juhtub ka “Forspokenis”, kuid õnneks enamasti üsna alguses. Teatud lisaülesanded sunnivad sind lihtsalt kõndima, rääkima, kasse jälitama, lambaid söötma ja veel kõndima ja rääkima. Ma saan aru, miks seda tehtud on, sest sa pead kuidagi linnakese elanikega lähedasemaks saama, aga no laske mul neid kiiremini teha.
“Forspoken” on mõeldud kõigile neile, kellele meeldib avatud maailmades ringi tuustida, kellele meeldib mängudes end tugevana tunda ja kellele meeldib ägedalt stiilne koomiksilaadne võitlus. “Final Fantasy XV” loonud Luminous on teinud täiesti uue mängu kallal väga head tööd ning see kustutas natuke mu janu fantastilise superkangelasemängu järele. Kui te tunnete, et ka teie mängurielust on puudu just killuke fantaasiat, siis võtke “Forspoken” julgelt käsile. Netis valjult kaikuvat hala ei tasu kindlasti uskuda, tegu on väga hea mänguga.
Lapsevanematele: “Forspoken” puudutab erinevaid täiskasvanulikke teemasid, nagu hüljatus, usalduse ja eneseusu puudumine, surm ja lootusetus, seega olge valmis oma lastega nendel teemadel vestlema, kui nad mängu lugu hoolikalt jälgima hakkavad. Hea inglise keele oskus tuleb kasuks. Verd otseselt ei lenda, aga mõned surmastseenid ikkagi on.
