Ülevaated Sonic Frontiers – siilihüpe

Sonic Frontiers – siilihüpe

0

Oh sind, siil Sonic. Alati satud sa selle doktor Munamehega mingitesse sekeldustesse. Ka nüüd oled sa koos tema ja oma sõpradega imetud kuhugi küberruumi (tervitan siinkohal vana hea saate tegijaid ja tõlkijaid) ning pead nüüd kõige kiuste järjekordselt oma sõbrad päästma ja oma vanale vastasele tuutusse uhama, üritades samal ajal aru saada, kes on see salapärane tüdruk, kes sulle igal sammul järgneb.

Nii lihtne see “Sonic Frontiersi” lugu esmapilgul ongi. See on kõik, mida vaja, et visata sind uusima ja innovaatilisema Sonicu mängu maailma. See maailm meenutab esmapilgul segu “Sõrmuste Isandast” ja “Death Strandingust”, kuid kaunitel mäenõlvadel ja vahutava veega abajate kohal ripuvad sinna kuidagi üldse mitte istuvad rööpad, hoorajad, spiraalid ja hüppelauad. Jah, “Sonic Frontiers” on ülim Sonicu mängumaa.

Oma teel mängu lõpplahenduse poole pead sa korjama lugematu hulga kuldrõngaid, seemneid ja võtmeid, mida sa saad ainult siis, kui sa söandad siilikesega kaelamurdvaid trikke tegema söösta ning see tunne, mis sinus tekib, kui sa seda teed, on… hea. See on lõbus.

Kui sa aga loosse süvenema hakkad, leiad sealt ka tõsisemaid noote, sest seal puudutatakse perekonda, sõprust, armastust ja surma.

Kuna tegu on avatud maailmaga… Ei, vabandust, avatud tsoonidega, umbes nagu “Mario Odysseys”, siis võib Sonic liikuda igas suunas. See annab mängijale vabaduse lihtsalt mitte midagi teha. Näed kauguses mingit torni? Jah, lippa siilikiirusel sinna ja proovi ennast sinna otsa sebida. Vupsab välja mõni Olümpia hotelli suurune boss? Mine ja proovi teda kuidagi alistada.

Olgu, bossid ei ole alati parimad, aga see-eest on nende alistamise mehaanikad vahvalt Sonicu ja tema võimetega seotud. Esimene miniboss eeldab näiteks seda, et sa pead mööda tema kätt üles jooksma, põigeldes samal ajal kaitsekilpide eest.

Alad on üsna suured ja kaetud mänguritele juba tuttava uduga, aga siin ei pea (alati) udu hajutamiseks tornide otsa ronima. Piisab niisama ülesannete täitmisest, et killuke kaarti avada. Toksasid palli läbi rõnga? Said kaarti rohkem lahti. Läbisid “ära-astu-ühe-ruudu-peale-kaks-korda” mõistatuse? Sama värk. Kõik, mis sa teed, annab sulle infot selle kohta, kus veel midagi teha, kuhu joosta ja liikuda.

Maailmas ringi liikumine ongi see, mis “Sonic Frontiersi” eriti vahvaks muudab. Seni, kuni sa kuhugi liigud, on kõik suurepärane. Rõngaste kõlin ja hetk, kui mõni sadadest maailmas asetsevatest miniülesannetest su otse teise ees maha poetab, nii et sa sujuvalt jätkata saad, annab alati sellise mõnusa naudingusööstu, sest sa tunned, et just selline peakski üks õige Sonicu mäng olema.

Te võite hetkel ju püsti karata ja hüüda, et oot-oot, minu Sonic ei jookse avatud maailmades, vaid läbib lühikesi selja tagant või külje pealt vaates kulgevaid tasemeid. Jah, teil on õigus ning need tasemed on ka siin olemas. Suuremaid vastaseid nüpeldades ja teatud ülesandeid täites saate te korjata hammasrattaid, mis avavad pääsu “klassikalisematesse” küberlevelitesse, mis ongi mõeldud läbimiseks nii, nagu te seda vanast ajast mäletate. Igas küberlevelis on teil mitu ülesannet, millest igaüks annab teile auhinnaks ühe võtme. Koguge punaseid münte, läbige tase kindla ajaga, kogu kindel arv rõngaid… Oskuseid, mida lihvida, jagub.

Ühest korralikust Sonicu mängust ei puudu aga ka tema vastased. Nendeks on sel korral küll näotuna tunduvad robotid, kuid ka nemad vajavad nahutamist ja “Sonic Frontiers” oli nüüd esimene mäng, kus ma tundsin end võitluses juhtivat maailma kiireimat siili.

Jah, te võite alistada roboteid, joostes nende ümber ringe. Sõna otseses mõttes. Ühe kohe mängu alguses omandatava oskuse abil saab Sonic pudivastaseid lihtsalt juppideks joosta ja see on väga tuus.

Võitlemist saab veelgi arendada, kogudes kogemuspunkte, millega uusi ja erinevaid oskuseid lahti osta, kuid tegelikkuses taandub võitlus sageli ühe nupu haamerdamisele ning mina läksin isegi nii kaugele, et kui ma selle 25-tunnise seikluse käigus lihtsalt avastada tahtsin, ostsin ma Sonicule oskuse, mis paneb teda ühte nuppu vajutades kasutama olukorrapõhiselt kõiki avatud nippe ning see muutis maailmas ringi tuiskamise veelgi sujuvamaks ja vaatemängulisemaks.

Graafiliselt… Terve internet nutab, et mängus on kohutav pop-in (ehk objektid ja mäed lihtsalt ilmuvad tühjast kohast). See on tõesti nii ja kui sa pilguga seda otsima hakkad, võib see tõesti häirida, kuid mängimist see ei sega. Muidu on mäng värviline ja jookseb väga sujuvalt isegi Nintendo Switchi peal.

Muusika on võrratu ning avatud alade melanhoolsele ja vaiksele taustamuusikale sekundeerivad bossivõitluste ning kübertasemete kiired ja Sonicule omased rokkmuusikapalad.

Eraldi ära mainimist tasub muidugi ka see, et olgu, maailmas on kuhjades kraami, mida korjata. Esmalt korjad kuldrõngaid, mis on sulle elupunktide ja kiiruse eest. Seejärel korjad sa hammasrattaid, et korjata võtmeid, et korjata lugu edasi viivaid teemante ehk Chaos Emeralde. Aga mis siis, kui sa ei taha seda kogumist teha? Sa tahaks ainult mängu lugu kogeda? Siis otsi kaardilt üles kass Bigi kalapüügitiik ja hakka ussikest uputama. Nimelt saab Bigiga kala püüdes palju sellist kraami, mida sa muidu kõikjalt korjama peaks ning see hõlbustab soovi korral mängu läbimist. See tegevus on täiesti valikuline, seega iga mängija otsustab, kuidas ta mängida soovib.

“Sonic Frontiers” on kohe kindlasti samm õiges suunas. Tegu on eelmise aasta kõige nauditavama jookse-hüppa stiilis mänguga, millel on küll pisemaid vigu, kuid need ei häiri maailmas ringi liikumise naudingut. Loodan, et mõne uuendusega või siis järjega antakse mulle võimalus samas maailmas ka Sonicu sõprade Tailsi, Knucklesi ja Amyga ringi jaurata, sest kondikava on paigas ja katse Sonicu tulevikku huvitavamaks muuta on kindlasti õnnestunud.

Lapsevanematele: “Sonic Frontiers” peaks olema jõukohane kõikidele mängijatele. Olgu, vahest pisemad võivad natuke ägestuda, kui nad mõnest täpsemaid nupuvajutusi vajavast kohast edasi ei saa, aga siis ongi põhjust neile appi minna ja koos avastada. Niisama maailmas siil Sonicuga ringi tuiskamine on aga väga lõbus.

Sonic Frontiers
HEA
Ringi liikumine, mis on mängu peamine mõte, on lõbus
Alati on midagi teha
Muusika on suurepärane
HALB
Mängu pilt ei ole nii ilus kui olla võiks
Üksikud bossivõitlused võivad tüütud olla
4
Platvorm(id): PC, PS5, PS4, Xbox Series X/S, Xbox One, Nintendo Switch
Ilmus: 8. november 2022
Arendaja: Sonic Team
Väljaandja: Sega
Ülevaade tehtud: Nintendo Switch OLED

Mängu saab osta siit:

Kommentaare ei ole

JÄTA VASTUS

Please enter your comment!
Please enter your name here

Exit mobile version