Astro Bot – nunnu terminaator

Ma mäletan oma esimest kohtumist Astroga üsna selgelt. Oli aasta 2018 ja ma tõmbasin pähe PlayStation VR peaseadme, et hakata mängima Super Mario troonile pürgiva roboti seikluseid. Juba avaekraani muusikat kuuldes teadsin, et kogemus saab olema midagi erilist ja seda see ka oli. Tahtsin veel.

PlayStation 5 ilmudes pani PlayStation lahkelt iga konsooliga kaasa lühikese „Astro’s Playroomi“, mis oli mõeldud pigem DualSense puldi omaduste demonstreerimiseks, kuid osutus üheks ägedaimaks PlayStation 5 mänguks eales.

Nüüd on sari suurenenud veel ühe osa võrra, sest lihtsa nimega „Astro Bot“ on lõpuks ilmunud ja on samuti absoluutselt võrratu mäng. Nii, sellega on arvustus läbi. Võite ostma tormata, aitäh lugemast.

Ah et otsustasite ikkagi edasi lugeda? Olgu, ise teate. „Astro Bot“ on platformer ehk siis tegelasega joostes-hüpates-liueldes-asju korjates tasemete läbimise mäng ja sarnaselt oma eellastele on ka „Astro Bot“ ilmselgelt väga suure hoole ja armastusega tehtud, pakkudes küll hulka uusi maailmu ja tasemeid, kuid jäädes äärmiselt truuks oma juurtele, kasutades samu tegelasi, bosse, muusikat ja liikumisvõimalusi.

Mäng algab täpselt samamoodi nagu „Astro’s Rescue Mission“. Astro tuhiseb oma sadade semudega kosmoses, kuid ühel hetkel tuleb ligi roheline tulnukas, kes PlayStation 5 kujulise kosmoselaeva lahti kisub, selle tükid ja Astro sõbrad nelja tuule poole laiali pillub ning ise koos laeva protsessoriga vehkat teeb. Astro ülesandeks on kambajõmmid üles otsida, kosmoselaev uuesti kokku lappida ning pahale tulnukale pasunasse kütta.

Selleks tuleb alustuseks läbida viis galaktikat, millest igaühes on üle 10 lühema või pikema taseme. Pikemad tasemed kasutavad mingisugust vigurit, näiteks robotkoer, kes võimaldab jõuliselt horisontaalis edasi söösta või elevandipea, mis lubab erinevaid aineid londiga sisse imedes endale hüppamiseks platvorme tekitada. Mõnda võimet kohtab ainult korra-kaks, teist aga kohe mitu korda ja see on minu silmis üks mängu miinuseid. „Astro Botis“ on mitu sellist vigurit-võimet, mille peale annaks üles ehitada terve galaktika või koguni terve mängu, aga neid lubatakse kasutada kõigest ühes tasemes. Minu silmis oli see nagu narrimine, et näe, me oskame ägedaid asju teha, aga me ei luba teil sellega eriti midagi peale hakata, kasutage selle asemel turbopuuksuga kana.

Lühemad tasemed nõuavad kas oskuslikumat kaklemist või taseme läbimist ja nende hulgas on ka üks-kaks pärlit, mis võivad koguni mängija oskused proovile panna. Nimelt on mäng iseenesest ülimalt lihtne, sest vastased ei kujuta endast eriti ohtu ja ka allakukkumise võimalusi napib, kuid isegi kui Astro juhtub kuidagi hukka saama, on lähim taasalustamispunkt kõigest mõne sammu kaugusel. See muudabki eelpool mainitud lühemad tasemed mõne mängija jaoks keerulisemaks, sest nendes pole taasalustamispunkte ja ebaõnnestumise korral alustatakse kogu katsumust algusest. Internetis ollakse näiteks hädas ühe laavast nõretava maailmaga, kus tuleb alguses endale vannipardiga laava peale teed teha.

Tasemete jooksul kogute nii Astro sõpru kui ka münte. Astro sõbrad toimetatakse mängu kesksesse maailma, mis ajapikku erinevate tegelastega täitub. Nimelt on mängus gramm üle 300 pisiroboti, kellest pooled on pärit erinevatest PlayStationi konsoolidel ilmunud mängudest. Väga vahva oli avastada, kelle ma järgmisena kätte saan, kuid paljud neist on pärit tänapäeva noorte jaoks tundmatutest mängudest ja seletamatul kombel pole „Astro Boti“ lisatud mingisugust kirjeldust, kust mängust tegelane pärit on. Muidu on idee väga lahe, sest kui „Astro’s Playroom“ oli PlayStationi riistvara virtuaalne muuseum, siis „Astro Bot“ teeb sama asja PlayStationi mängude tegelastega.

Samas on vähemalt hetkel puudu mitme üsna tuntud mänguseeria tegelasi, näiteks „Helldivers“ või „Twisted Metal“, aga mänguga koos ilmunud kunstiraamat annab lootust, et nende esindajad lisatakse kunagi samuti mängu. Peale selle on puudu kõik Square Enixi mängude tegelased, mis on küllaltki oluline, sest „Final Fantasy VII“ oli ju see mäng, mis PlayStation 1 peal Jaapani rollimängud lõpuks massidesse viis. Mina loodan, et Square pole ikkagi nii rahaahne, et asi mingi litsentsitasu taha jääb ning kunagi ilmub ka Square’i mängude galaktika (sest neid tegelasi ju jagub).

Tegelased pole aga ainsad viited PlayStationi mängudele. Nimelt järgneb iga maailma bossivõitlusele üks mingil PlayStationi mängusarjal põhinev maailm, kus kasutatakse just sellele mängule omast vigurit. Ilmselt võib ära spoilida Kratose ja „God of Wari“ maailma, sest seda on treilerites näidatud. Seal saab nimelt kasutada Kratose Levitathani-nimelist kirvest ja Astro seikleb läbi mitmete „God of Warile“ viitavate alade (jah, ka kitsast praost enda läbi pressimine on olemas).

Millest mul aga tõsiselt kahju on, on lahti lukustatav kosmeetika. Tasemetest kogutud raha eest saab osta üllatusmune, mille seest saab Astro semudele kasutamiseks erinevaid asju. Lisaks vupsab munadest välja DualSense-lennumasina värve ning Astro kostüüme. Neid viimaseid on aga kõigest paarkümmend, kuigi tegelasi, kellel kostüümid seljas on, on ju 150 kanti. Mängu treilerit nähes ma lootsingi, et pisiroboteid päästes lukustad lahti ka nende kostüümid, kuid nii hästi ei läinud.

Ka Astro juhtimine on väga lihtne. Tal on kasutada hüpe, löömine, keerutamine ja hõljumine. Ei ole mingeid kolmikhüppeid ega seinahüppeid ega tagurpidisaltosid, mida näiteks Mario kasutab. Paar põhiliigutust ja kõik. Vahest pole neid ka vaja, aga samas võiks liigutuste arsenal kolmanda mänguga pisut areneda. Samas tähendab see, et „Astro Bot“ on äärmiselt kasutajasõbralik. Nimelt pole selle mängimiseks põhimõtteliselt lugemis- ega keeleoskust vaja. Kõik juhised antakse edasi ekraani nurka ilmuvate piltide näol ja ka tegelased ei räägi, vaid piiksuvad, naeravad ja nutavad, et ekraanil toimuvat edasi anda. See teeb „Astro Boti“ üheks parimaks esimeseks platformeriks Nintendo „Kirby“-mängude kõrval.

Ainus, mis juhtimise juures närvidele käis, oli see, et mul ei õnnestunud teatud kohti leboasendis teha. Nimelt neid, kus Astro mingi kahuri haarab ja peab kas midagi tulistama või sisse imema. Need nimelt eeldavad puldi ruumis liigutamist, aga kui ma vedelen enda jaoks mugavas asendis, pult kuidagi viltu käes, väändus ka mängus olev abivahend sellesama nurga alla, sundides mind sirgelt istuma. Puldi liigutamise nõude saab küll menüüst välja lülitada, aga ma ei taha ju kasutajakogemust vähendada.

Kõik kõlab muidu ju suurepäraselt, eks? Virinast hoolimata ongi kõik hästi. Pilt on imeilus ja PlayStation on kõikidesse tasemetesse toppinud lugematul hulgal peenikest puru, olgu selleks siis täringud või lehed või kommid, millega näidatakse, kui suurt hulka esemeid PlayStation 5 korraga hallata ja liikuma panna suudab. Heli paitab kõrva, aga vähemalt minu arvates on paljud muusikapalad juba eelmistest mängudest läbi käinud, kuid „I am Astro Bot“ on jätkuvalt parim taustamuusika igasse päeva. DualSense’i pulti kasutatakse jätkuvalt imeliselt ära, sest iga Astro samm, lõhki löödud kast, rohulible või taevast alla sadav vihmapiisk antakse detailse värinaga edasi. Kui on vaja kellelegi näidata, milleks PS5 võimeline on, on „Astro Bot“ just see mäng, millega seda teha.

Kahjuks on kogu asjal aga ka üks plekk küljes. Ma nimelt lõpetasin mängu umbes 12 tunniga ja 14 tunni täitudes oli ka plaatinatrofee käes, seega mul ei ole mängus enam mitte midagi teha, sest ilmumise ajal pole seal ei aja peale läbitavaid tasemeid, punktide kogumist ega sõpradega mõõdu võtmist. 70 eurot maksev mäng ammendas ennast ühe nädalavahetusega. Jah, mängu loojad on lubanud veel enne aasta lõppu sinna just nimelt neid aja peale läbitavaid tasemeid (või muud sisu) lisada, aga vähemalt hetkel on seis selline, et mul pole enam mingit põhjust „Astro Boti“ uuesti käima panna.

Samas olid need 14 tundi ilmselt ühed kõige lõbusamad 14 tundi eales, sest ma nautisin iga viimast kui hetke ja ma polnud ainus, sest ühe nädalavahetusega läbis mängu ka minu 12-aastane poeg. Seega kui te tahate kogeda ühte tõeliselt head videomängu ja 70 eurot pole teie jaoks selle eest palju maksta, võtke „Astro Bot“ kindlasti käsile. Plaadiversiooni saab pärast läbimist ilmselt ka mõistliku hinna eest maha müüa ja kunagi lisasisu tulles uuesti osta. „Astro Bot“ on küll lühike, aga väga-väga hea mäng ja ma poleks kunagi arvanud, et PlayStation platformeriga 2024. aastal Aasta Mängu auhindade jagamistel tõsiseks konkurendiks osutub.

Lapsevanematele: „Astro Bot“ sobib suurepäraselt igas vanuses mängijatele, kui nad juba nuppe vajutada ja piltide peal olevaid juhiseid järgida suudavad, pakkudes ilmselget mängulusti ka pleikariga üles kasvanud isadele/onudele/tädidele. Ainsaks murekohaks võivad olla liigne koomiksivägivald, sest bosse tuleb reaalselt silma peksta, neid laugudest tirida ja ühel eriti võikal juhul ka veel koorumata tibusid munadest välja imeda.