„Draakoni võlukuulid“ oli omal ajal Saksa kaablikanalite pealt iga algaja animehuvilise jaoks lausa kohustuslik kraam. Värvikad karakterid, meeletu märul ja ülijuustune dialoog saatsid pea kõiki nädalavahetusi. Olgu, ma valetan. Ma ei saanud siis saksa keelest muhvigi aru, aga äge oli ikkagi.
Seejärel tulid mängud ja neid oli palju, aga selleks, et ekraanilt nähtud võitluseid järele aimata, oli vaja just nimelt kaklusmänge. Minu esimeseks kokkupuuteks kamehameha’de vastastele näkku pildumisega oli „DBZ Budokai“ sari, mis oli selline klassikalisem küljelt vaates kaklusmäng. Tolles seerias ilmus vist kolm osa ning seejärel anti välja „DBZ Budokai Tenkaichi“, mis oli hoopis areenivõitlus, kus kaamera liikus vastase selja taha, et kaklemist veelgi isiklikumaks teha.
See sari vajus aga unustusehõlma kuni käesoleva aastani, kui ilmus „Tenkaichi“ sarja järg nimega „Dragon Ball: Sparking! ZERO“ (ma tõesti ei tea, miks viimane sõna karjudes kirjutatakse). Olin kohe elevil, sest kaklusmängud on nii-öelda minu salahobi. Lendasin suure hurraaga mängu sisse ja mängisin seda nii nädala vaat et ennastunustavalt. Nüüd, kuu aega hiljem, on aga mäng täiesti seisma jäänud. Miks? Lugege edasi!
„Sparking“ on esmapilgul fantastiline. Kui te hingate „Dragon Balli“, et elada, on see teie jaoks tõenäoliselt paras maiuspala, aga mäng pole kaugeltki täiuslik ja kohati pole see isegi hea. Esmamulje on aga võrratu. Imeilus graafika ja hästi salvestatud helid tekitavad tõesti mulje, et mängija silmade ees etendub stseen interaktiivsest multikast. Kaamera asetub kenasti juhitava tegelase selja taha ning tegelasi on oi-oi kui palju (ma tahaksin öelda, et 180). On väga tõenäoline, et teie lemmiktegelane on mängus olemas, ta tuleb lihtsalt lahti lukustada. Nende 180 tegelase hulka kuuluvad kõikvõimalikud Gotenid ja Vegetad ja Gokud ja nende erinevad kombinatsioonid ja versioonid ning tegelane saab võitluse ajal ka oma tugevamatesse vormidesse muunduda.
Võitlus ise on üllatavalt sügav. Esmapilgul tundub kombosid vähe olevat ja kõik taandub põhinuppude klõpsimisele, aga tegelikult on pinna all erinevate vasturünnakute ja pareerimiste ja põiklemiste virvarr nig selle ära õppimiseks läheb palju aega ja harjutamist, sest võitlused on küllaltki kaootilised.
Kuna lisaks tavalöökidele tuleb arvestada ka tegelaste erioskuste ja ki-laengutega, on mäng vähemalt paberil väga taktikaline. Reaalsuses aga ei ole. Kui te armastate mängida AI-juhitud vastaste vastu, on nad ühtaegu rumalad ja ülivõimsad. AI suudab kombosid üliedukalt pareerida/ära nullida, aga on täiesti hambutu veidi eemale lendamise ja superrünnakute spämmi vastu.
Kui te armastate aga teiste inimeste vastu võidelda, siis peate leppima sellega, et teie vastu mängitakse kõige võimsamate tegelastega ja te näete igas võitluses täpselt neid tegelasi, kes mängu kaanepildi pealt vastu vaatavad ja see ei ole üldse põnev, sest kui teil on halvemad tegelased või te ei valda ülihästi mängu mehaanikaid, pole teil lootustki neile vastu saada. Lisaks on ühe ekraani taga mängimise võimalused minimaalsed, sest miskipärast pakutakse sõbra selja prügiseks tegemise tarbeks ainult ühte purunematut ja viiekümne halli varjundiga areeni. Täielikult käest lastud võimalus.
See jätabki mängimiseks kolm mängulaadi: Episode, Custom Battle ja turniirid.
Episode on klassikaline retk läbi „Dragon Balli“ loo, aga mängijal on võimalus teatud asju teisiti teha kui sarjas, avades nii alternatiivseid lookatkeid. See tundub samuti väga lahedana, aga asja rikub ära see, et lugu antakse edasi staatiliste piltidena, muutes ägedamad hetked igavaks.
Custom Battle on enda vastasseisu tegemise valik, kus saab valida tegevuspaiga, tegelased ja dialoogivalikuid. Seega kui te olete kunagi unistanud mingisuguse DBZ-maailma kakluse loomisest, on teil nüüd võimalus seda teha, kuid arvestage, et teistele mängimiseks saab loomingut üles laadida alles siis, kui te selle ise läbinud olete.
Turniirid on ühel hetkel Dragon Ball Z maailmas aset leidnud jõuproovid, mis toimuvad kindlal areenil kindlate reeglitega, näiteks ei tohi te areeni piiridest väljaspool maapinda puudutada või et teile antakse kasutatav tegelane loosiga. Mina olengi jäänud ainult seda loositegelasega turniiri mängima, sest see pakub vähemalt mingisugustki kiiret vaheldust.
„Dragon Ball: Sparking! ZERO“ on armastuskiri selle maailma fännidele. Tavalise kaklusmänguna on teos kasutu, sest ebavõrdsed tegelased ja ülihalb jagatud ekraanil võitlemise režiim, kus saab valida ainult ühte tühja areeni, ei paku mängijatele mitte kui midagi. Kui te aga tahate peaaegu ükskõik millised „Dragon Balli“ tegelased omavahel taplema panna, on „Sparking ZERO“ täpselt teile.
Lapsevanematele: Tegu on animestiilis ja ülipopulaarsel animel/mangal põhineva kaklusmänguga. Vägivalda on täpselt energiapallide, rusikahoopide ja mägedest läbi lennutamise jagu, täpselt nagu multikaski ja kui potentsiaalne mängija juba sisuga tuttav on, ei ole mängus talle midagi ehmatavat. Kui ta aga “Dragon Ball Z” maailmaga tuttav pole, siis hoidke mängust eemale, sest selle miinused tekitaksid liigset frustratsiooni.
Platvormid: PC, PS5, Xbox Series X/S
Ilmus: 7. oktoober 2024
Arendaja: Spike Chunsoft
Väljaandja: Bandai Namco Entertainment
Ülevaade tehtud: PS5
